Joodikpolitseinikust ja ühest ööst, mis muutis mu elu.

See postitus ei sündinud minu peas täna. See on mu peas keerelnud juba aastast 2000. Kuigi sellest on siiani keeruline rääkida, ma tunnen, et ma pean seda tegema - veel ühe korra ja korralikult. Kuigi on raske vanu haavu lahti kiskuda, hetkel tunnen, et vait on veel raskem olla.

Miks ma sellest just täna rääkida tahan? Ajakirjandus pasundab Hiiumaa joodikpolitseinikust ja Hiiumaa Heaks Facebooki grupis on üks osa inimesi, kes leiavad, et politseiniku eraelu peaks olema politseiniku oma asi. Ma ei saa sellega kuidagi nõus olla, see ajab mind närvi ja seest põlema. Ei. Tal pole mingit õigust olla suvaline eraisik selles olukorras. Selline topeltmoraal ei ole okei. Me ei tea, mitu purjus külajorssi ta läbi lasknud on, sest ta oli ise eile õhtul küla vahel sõites vähemalt sama vindine. Ei saa, nii ei saa.  Politseinik on politseinik on politseinik. Punkt. Minu jaoks on väga oluline teada, et just ameti sees sellist käitumist ei tolereerita ja selles võtmes tulebki patustaja avalikult risti lüüa. Purjus politseinik autoroolis on taparelv, samamoodi nagu iga teine purjus inimene. Aga nagu matemaatikaõpetaja ei tohiks olla keegi, kes valemitest ise aru ei saa, siis politseinik, kes reegleid niimoodi rikub.. see on veel midagi tuhat korda hullemat.

Aga nüüd minu loost. Sellest, miks ma olen selline, nagu ma olen. Täpsemalt algas see kõik 23. aprilli varahommikul 16 aastat tagasi. Selline lugu on rääkida paljudel. Ma ei tea, kui paljud sellest räägivad. Ei tea, kui paljud jäid ellu, et sellest rääkida.

Igatahes, peale üht järjekordset pidu valmistusime oma väikese peoseltskonnaga autosse istuma. Ma küll ei mäleta enam täpselt ja ei tea, kui palju olen ma eneselohutuseks või teistele õigustamiseks välja mõelnud, aga arvan, et selles autosse istumises ei olnud midagi erilist ega teistmoodi. Juhi koha peale istus kõige julgem. Kas ühtlasi kõige kainem? Ei. Keegi meist ei arvanud, et meiega võiks midagi juhtuda. Kui, siis kartsime politseipatrullile vahelejäämist ja trahvi. Autoõnnetused ei juhtu meiega. Ja juht ei ole ju NII purjus. Tundus isegi võrdlemisi kaine.

Kutsusin autosse kaasa ühe oma vana klassivenna ja tema sõbra, keda ma polnud kunagi enne näinud. Õigemini küsisid nad ise küüti, kuid teised olid nende jaoks võõrad. See, et nad minu pärast seal autos olid, on fakt, mille pärast olen pikki aastaid süümepiinu tundnud ja õudusunenägusid näinud. Mina ise istusin kõrvalistmel. Taga istusid nemad kahekesi ja nende kõrval auto omanik, kelle süles oli minu klassiõde. See, et nemad üksteise süles istusid, päästis neid. Mind ja autojuhti päästis tolleaegne kampaania "Traksid peale!". Juht küsis naljatledes, et kas paneme traksid peale. Mina vastasin samuti pooleks irooniaga: "Paneme". Taga ei kinnitanud keegi end turvavööga. Sel ajal ei olnud see lihtsalt kombeks. Tol hommikul sain igaveseks teada, et kui soovid autos iga hinnaga püsida, siis tuleb turvavöö peale panna. Paljaste kätega end kinni ei hoia.

Hakkasime sõitma ja mõne kurvi peal ma kartsin natuke. Kiirused olid natuke liiga suured ja juht oli alkoholiuimas ning võltsilt enesekindel. Ma ei öelnud midagi. Ei tahtnud, et argpüksiks peetakse ja peale selle, MEIEGA JU EI JUHTU MIDAGI. Enne saatuslikku kurvi ma arvan, et ma kiljatasin. Ma arvan, et ma karjusin midagi. Silme ees ringlesid kõrkjad, kõrkjad, kõrkjad... hämmastavalt kaua ja aegluubis.

Ma ei tea, mis järjekorras asjad toimusid, kui me maandusime. Ma ei tea, kust see valge Žiguli sinna ilmus - kas keegi kutsus või oli ta juhuslik möödasõitja. Klassiõde tahtis koju. Uskumatu, mille pärast me kõik mures olime - keegi ei tohtinud teada saada, et autos oli 6 reisijat. Pärast seda, kui me kõik olime näinud teda lamamas seal kivihunnikus. Tal oli peas auk. Surnud, mis surnud. Nägin teda läbi udu. Keegi kiskus mind tema kohalt ära, aga sellest ei piisanud. See peaauk käis mind unedes kollitamas veel aastaid ja aastaid.

Ma läksin kaasa klassiõde koju viima. Ta vist ei julenud üksi minna ja mina ei tahtnud ka üksi olla. Tagasi jõudes oli sündmuskohal politsei. Mäletan vaid seda, kui ebareaalne see kõik tundus, läbi udu. Ma ei tea, kas keegi küsitles mind. Vist mitte. Politsei küsitles juhti. Juht ei teadnud millestki mitte midagi. Šokis.

Keegi oli surnud. Keegi oli päriselt ära surnud autos, milles istusin mina. Autos, mida juhtis keegi, kelle olin mina juhina heaks kiitnud. Ma isegi ei tundnud seda inimest, aga kutsusin ta sellesse autosse ja teda enam ei ole. Olin 16, noor ja loll, naiivne ja südikas. Tempel mällu igaveseks.

Täna, kahe poja emana mõtlen, et kõige hullem kogu selle loo juures on see, et ühe ema laps ei tulnud enam koju. Sugugi vähem julm ei ole see asjaolu, et avarii ohver oli ühe patrullis kohale sõitnud politseiniku vend. Mis iganes süümepiinad, traumad või hirmud minul sellest kohutavast hommikust alguse said... see pole võrreldavgi selle pere kaotusvaluga.

Ema ja isa võtsid mind kodus üsna rahulikult vastu. Toetasid, tegid suhkruvett, ei pahandanud liialt. Ma ei tea, mis kell oli, kui ma koju jõudsin või kes mind koju viis, aga vanemad olid veel voodis. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline hirm, kurbus, viha ja rõõm ühteaegu tabab lapsevanemat, kellele juurde minnakse hommikul voodisse sellise teatega. Tõenäoliselt olin kodust välja läinud öösel jälle nende teadmata.

Ma jäin ellu. Ma olen tänulik. Ma võlgnen avariiohvrile vähemalt selle, et elan oma elu õigesti. Õpetan teisi, teen kõik, et selliseid noori naiivseid, ennasthävitavaid inimesi oleks vähem. Mul läks 16 aastat, et aru saada, et see ongi minu missioon, kuid käsi südamel - purjus juhtimisel on sellest hommikust saati minu jaoks nulltolerants ja olen nii mõnegi tuttava-sõbraga tülli läinud nendel teemadel. Või siiski. Õnnetus ja mõned muud sündmused minu elus, lisaks puberteet, avaldasid minu elule ränka mõju veel mõnda aega. Segastel asjaoludel sattusin mõnel korral õnnetusele järgnevatel aastatel joobes juhi autosse. Ma ei oska seletada seda enesehävituslikku käitumist. Ma ei saa öelda, et tahtsin surra. Mul oli lihtsalt ükskõik, kas ma suren. Ma olin liiga palju näinud.

Igatahes, selle etapi jätsin kiirelt selja taha. Aastad on teinud oma töö ja ma ei hooli muust, kui et hoida ennast ja oma lähedasi.

Noorena on kõik lihtne - oled sina, sina oled maailm ja teed kõike mida soovid oma suva järgi. Täna on asjalood teised, ma ei vastuta enam vaid iseenda eest vaid palju suurem vastutus on minul oma laste ees. Teha kõik, et neil oleks turvaline kasvada, et neid ei ähvardaks oht, et nende jaoks muutuks maailm järk-järgult paremaks kohaks.

Ma olen elus, ma ei surnud tol hommikul. Ma olen tänulik ja palju targem.

Oh oleks seda tarkust vaid kõigil.
Et tänased ja tulevased noored ei peaks läbi isikliku kogemuse selle tarkuseni jõudma.
Et nad õpiks minu vigadest, mitte enda omadest..

Miks mina iga päev blogiposti ei tee?

Ma ei tea, kuidas teised blogijad (need pärisblogijad), kellel on väikesed lapsed, saavad oma blogisid kirjutada. Õigemini, millal. Eks igasugu Mallukatel jookseb jutt kiiremini ka ja äkki nad kasutavad trükkimiseks isegi arvutit telefoni asemel, aga mina kuidagi ei saa. 8 pooleli postitust ja kõik on teemadel, millest oleks mul rääkida küll ja veel, aga no ei leia aega, et maha istuda ja mõni neist ära lõpetada.

Päeva jooksul ma mõni hetk nt kohvitassi kõrval või liivakasti ääres ehk saangi telefoni haarata ja kirjutada, aga.. Kui Gregori on lasteaiast kodus, võin seda teha umbes 3 minutit. Kui olen Holgeriga kahekesi, antakse mulle 17 sekundit, enne, kui telefon käest haaratakse ja mängima tiritakse. Selle ajaga ei jõua sa midagi väga kirja panna. Ja mõte katkeb ja õhtuks on meelest läinud.

Laste lõunaune ajal ju võiks, aga ma olen üks nendest, kes viimased 3 ja pool aastat on ilma igasugu süümepiinadeta koos beebidega lõunat maganud. Võite ette kujutada, kui õudne oli minu jaoks see aeg, kus Holger veel 2 und tegi ja mõlemad lapsed kodus juhtusid olema. Holger magas esimese une ca 10st 1ni, Gregori uneaeg oli kella 1st kella 4ni ja Holger siis jälle 4st 5ni. Ongi tööpäev tehtud! (You wish, ema ametis on teadagi 24-tunnised vahetused)

Igatahes püüan ma praegu ka, kui vähegi võimaldatakse, päeval korra tukastada. Me ei maga päeval mitte laste pärast, vaid et emmel on pausi vaja! Tuhka nendest pesemata nõudest ja tegemata tööde nimekirjast, kui naine on väsinud, siis naine magab. Mitte päriselt muidugi, on ju vana teada tuntud tõde, et mina voodisse ei suuda minna, kui kodu sassis. Need asjad peavad mul alati joonel olema, see on ka osa põhjusest, miks ma vahepeal õhtuti ahastuses juukseid katkusin, kui lapsed hilja magama jäid. Teadsin ju et vaja veel põrandad pühkida ja pesud kappi panna ja kuna tunnike korras toas teleka ees passida on minu "kohustus", et ma ei tunneks, et ema-amet mind enda alla matab, siis magama sain jälle alles öösel. Ja näe, ongi vabandus olemas, miks ma päeval puhkama pean - magamata ju!

Ja õhtuti, kui Priit vahel tuleb ja lapsed jalutama või mänguväljakule viib, ei hakka ma ju blogima, muidugi mitte. Teen mõne pikalt edasi lükatud majapidamistöö ära või pusin mingit renoveerimisprojekti. Tegelikult, oleme me siin hästi hoolitsenud selle eest, et meil MITTE IIAL igav ei oleks. Olen kuulnud (ja mäletan ka häguselt eelmisest elust), et inimesed istuvad vahel teleka ees, klõpsivad kanaleid ja vinguvad, et midagi ei tule. Tee endale meelelahutuseks 2 last, osta s***s seisus kodu ja püüa seda ilma rahata remontida. Lõbu, kui palju! Ei tea, kas Telia ei tahaks turule tulla uue teenusega, kus telekas lükatakse sisse vaid tunniks ajaks päevas. Minu puhul võiks see olla siis näiteks 23.30-00.30. Milleks ma ülejäänud 23 tunni eest maksma pean, ei tea. Varsti muidugi algab ju Terevisiooni-hooaeg ja siis nad võivad veel paar tundi mu arvele lisada. Jube mõnus on selle saatel hommikusi toimetusi teha. Tavaliselt panen siis hommikusöögi ajaks ka teleka nii valjuks, et köögist kuuleks.

Aga laste juurde tagasi tulles, olen tegelikult nii õnnelik, et nad mul olemas on ja et nad on just sellised, nagu nad on. Mulle nii meeldivad mu lapsed! Kui sain 2 aastat tagasi teada, et teine laps on samuti poiss, olin hetkeks natuke isegi pettunud. Kes ei tahaks endale komplekti, poissi ja tüdrukut, kasvõi sellepärast, et inimesed ei nõuaks mult pidevalt, et ma tüdruku ikka ka teeks. Nagu see oleks võimalik, ise otsustada, kes tuleb. Võiksin sünnitada veel 8 last ja ükski neist ei pruugi tüdruk olla. Etteruttavalt võin öelda, et mul ei ole plaani veel kaheksat last sünnitada. Minu plaan on täis ja mina olen iga päevaga üha rohkem rahul.

Ühesõnaga, kui korraks võttis lõua värisema, et ma ei saagi roosat sitsi ja satsi ostma tormata, siis natukene järgi mõeldes plaksutasin käsi ja huilgasin rõõmust. Jeeei, mina ja mu poisid, nii ilus mõte! Poistel on ühised mängud ja ühised riided ja ühe poisi kogemus on mul juba ju olemas, asi see teist kasvatada siis on. Ja igal ööl, kui voodisse hakkan minema ja kontrollin, kas lastel on tekid peal, vaatan neid ja mõtlen: "mine pekki, kui äge, need ongi minu väikesed inimesed!" Nii ilusad ja erilised ja toredad. Mina tegin need inimesed, mina ise! (Priit aitas tegelt natuke ka)

Eile oli Priit terve päeva kuskil taga-Lasnamäel ja kuna tal oli hommikul kella peale minek, siis võttis ta auto. Mina tahtsin kangesti Kullo juurde sibulalaadale minna ja kuigi algul tundus täiesti hirmutav minna kahe põnniga trollide ja bussidega seiklema, siis sibul oli kodus siiski otsas ja teadagi, häda ajab härja kaevu. Läksimegi ja kuradi tore päev oli meil jälle. Pärast tagasiteel veel mõtlesin, et kellega veel, kui mitte nende toredate lastega. Nad ei vingu ja teevad sinuga kõik kaasa, mis palud. Gregorile bussisõit väga istub, tunneb huvi mitu peatust veel ja mis peatusest Prismasse saaks, ta on nii asjalik. Holger on lihtsalt Holger, kõigega nõus ja alati rõõmus. Hetkel treenib ta end papagoiks, kõikide lausete viimased sõnad kajavad topelt. Nii äge aeg. Tean, teil kõigil on imetoredad lapsed kodus, aga kas pole äge, et sinu jaoks kõige ideaalsemad lapsed just sinuga elavad :) enamuse päevast oleks nad nagu nähtamatu nööriga üksteise küljes kinni, teevad koos nii totusid kui toredaid asju. Vahel söögilaua ääres teevad nad tobedusi nagu Robi ja Bobi ja sellist nalja täis elu ma ju tahtsingi! 

Käisime täna külas ja lapsed jäid tagasiteel autos magama, ehk siis üsna varakult vaikus majas. Kui ma saaks oma tahtmist, siis ma lihviks garaažis toolijalgu hoopis praegu. Aga ma ei saa, sest keegi Pätu (nimesid nimetamata) tõmbas valgusti juhtme seina küljest lahti ja pime on.

Või kes teab, äkki ma valetan teile ja see polegi mina, kes selle mööbliga möllab? Minu blogi, minu tõde :) ja on nähtud ka sellist lapstööjõudu seal:

Ehk suudan end lähiajal kokku võtta ja oma pooleliolevad blogipostitused lõpuni kirjutada. Aga pead ei anna, sest plaane on mul rohkem, kui jõuaks kirja panna ja see siin praegu on üks elu teeristidest, kus seisan. Sellest olulisem, et oma elu (või mõtted) kirja panna, on reaalselt elu elada. Nii, et midagi kripeldama ei jää. Aga uutest plaanidest juba teine kord.

Head õhtut teile kõigile, hoidke ennast ja oma lapsi! Ma ei tea, kes te kõik olete (hämmastaval kombel loeb iga mu postitust vähemalt 100, vahel ka 500 inimest), aga aitäh teile! Kirjutades oma mõtteid siia üles, muutub kõik iseenesest selgemaks ja lihtsamaks. Ja teades, et teid on rohkem kui 3, teen seda kõige kiuste ikka ja jälle. Suur tänu, et olete olemas!

Herilane, vahele jäänud öö, Szolnok, mustikad ja Lada

Me oleme maal ja ma sain täna jälle herilase käest nõelata, käsivarde. Olen allergiline, seega vedas, et seekord midagi hullu polnud. Valutab ainult. See pidi olema nagu loterii, et vahel ei mõjugi väga, järgmine kord jälle võib õhk otsa saada ja lähed paiste nagu õhupall. Seekord on okei. Lihtsalt see viis, kuidas ma tabamuse sain, ajab närvi. Panen rahulikult pesu kuivama, tuleb üks sinna kõrva äärde pinisema. Tavaliselt jooksen sel hetkel igaks juhuks nelja tuule poole, suvel võib mind päris lõbus eemalt jälgida olla. Aga täna ei jooksnud, sest mul oli vaja Holgeri püksisäärde veel viimane pesulõks sättida ja siis on tehtud. Nähtavasti liiga aeglaselt tegutsesin, sest herilane pani mulle nätaka kirja. Jooksin ikka igaks juhuks minema, ise karjusin, et Priit, ma sain pihta. Priit on tubli mees mul, kohe sai aru, millega ma pihta sain. Karjus järgi, et võta zyrtecit. Võtsin, suvalise arvu tilkasid, aga palju. Palju rohkem, kui lastele annan. Ehk aitas.

Kell on praegu 00.29 ja ma istun üleval ja söön. See on õudne tegelikult, aga tühja kõhuga magama minna oleks hullem. Täna läks mu söömine täiesti metsa ja toitusin õhtupoole vaid mõnest üksikust mustikast ja paarist riisigaletist juustuga. Õhtu jõudis kuidagi kiiresti kätte ja laste magama saamisega oli täna tükk tegu. Gregori on jälle lõunaune vabas tsoonis, aga vastupidiselt ootustele ta ei uinu õhtul nii hästi kui võiks. Ja Holgeril on mingid hambateemad. Eile öösel otsustas ta poole 2 paiku, et enam ei soovi magada. Võtsin ta enda kõrvale, patsutasin, tegin pai ja laulsin. Proovisin teist tuba, teist voodit, vahetasin mähkme, sügasin hambaid, kussutasin süles, panin oma voodisse tagasi. Võtsin jälle kaissu, proovisin ise tukastada. Ta otseselt ei nutnud ega pressinud voodist välja, lihtsalt vehkis oma jalgu mu vastu ja aeg-ajalt hüüatas midagi. Ja nii 2 ja pool tundi. Kell 4 mässisin ta lõpuks teki sisse ja panin autole hääled sisse, miski ei tundunud töötavat ja ma oleks ikka tunnikese öö jooksul tukkuda tahtnud. Autosõit kustutas ta kohe ära, aga ma igaks juhuks sõitsin veel natuke.  Hea, et ment mind kinni ei pidanud, trussikute väel nagu ma olin. 

Igatahes, enne seda Holgeriga mässamist olin ka tegelikult mõnda aega juba üleval olnud. Miks? 00:47 helistas mulle mu ema. Lasi väga lühikest aega kutsuda. Ma küll magasin, aga registreerisin läbi une ilusti ära, et kõne oli . Algul mõtlesin, et ju ta kogemata ja püüdsin edasi magada. Aga mõte jälle keerles ja keerles nagu mul ikka ja üsna pea olin veendunud, et midagi on valesti. Helistasin tagasi. Telefon väljas muidugi. Esimest, teist, neljateistkümnendat korda. Kurat, kurat.. mis ma teen? Mis see tähendab, et ta niiviisi keset ööd helistas? Telefon väljas, ise elab Szolnokis. Ja mina olen Hiiumaal... Ega midagi, võtsin kõne vennale ja palusin tal vaatama minna. Teile teadmiseks, siis ma kaalusin ka politseile helistamist. Ja haiglatesse muidugi. 

Igatahes, vend elab mul emast 5 min rattatee kaugusel ja oli nõus lahkelt vaatama minema. Loomulikult oli ema kodus ja leotas õndsas teadmatuses oma varbaid jalavannis. Ehmatas muidugi kõvasti, et kes see öösel ukse taha tuleb. Oli kogemata helistama pannud, vajutas kähku kinni ja oli kindel, et kõne üldse läbi ei tulnud. Telefonil sai aku tühjaks ja kuna oli öö, siis polnud mõtet laadimisega kiirustada. Aga minu elav kujutlusvõime arvas, et ta on kuskil szolnoki vahel täitsa hädas. Vot siis. 

Aga miks ma täna nii hilja peale kõigega jäin? Sest Priit hankis Sikile 25kg Hiiumaa ökoloogiliselt puhaste metsade mustikate tellimuse ja kuigi nende hankimine oli tema jaoks käkitegu, siis puhastamine oli täna enam kui raske. Mustikas on nii valmis ja mahlane, et lehed on kõik külge kinni kleepunud. Aitasin isal ja Sikil natuke neid puhastada, lõpetasime täpselt enne seda kui Priit praamile minema hakkas, veerand 12 paiku. Õnneks sain Priidule 00.00 praami peale pileti, mis on täiega vedu, sest inimesed ootasid täna järjekorras kohati ÜHEKSA tundi!

Millega Priit praami peale läks, kui mina siia jäin? Ikka sellega:

See auto on vaja linna toimetada ja mustikad koos Priiduga ka, nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Praami peale jõudes kommenteeris ta nii palju, et vähemalt pole tee peal ohtu magama jääda, sest müra on rohkem kui rubla eest. Hihihi.  Rubla, Lada :)

Igatahes, head ööd! Või tere hommikust siiski, vaevalt et keegi seda veel öösel loeb...

Üks pisaraterohke postitus.. aga õnneliku lõpuga!

Kui õudne on olla ühel emal, kes ootab oma väikest beebit opilt tagasi! Nutt on kurgus, ei tea ju kaua ootama peab veel ka. Lifti läks ta igatahes suure kisaga ja kuigi talle püüdsin rõõmsalt lehvitada ja öelda, et kohe varsti näeme ja emme ootab sind siin, siis selga pöörates ja liftist eemale jalutades pisarad lihtsalt voolasid. Korra Gregoriga olen ma selle juba läbi elanud, nii et mul ei jää vist ikka muud üle, kui kirurgiks õppida. Ainuke viis, kuidas ma saan kindel olla, et nendega on opisaalis kõik korras.

Ma olin siia sõites juba liimist lahti. Kõik see harjumatult vara ärkamine, tasakesi toimetamine, et keegi ei kuuleks, meeletu vihm ja tuul aitasid kaasa tundele, et midagi erilist on lahti. Püüad ikka positiivne olla, sest laskumata munand on ju arstide keeles väga lihtne ja kiire lõikus ja mis saab ikka viltu minna, aga siis hakkad mõtlema, et äkki ikka saab. Ptüiptüiptüi. Mis siis on, kui minu lapsega lähebki midagi viltu? On ju mingi protsent statistikast.. mõtted tüürivad vägisi kuhugile, kus ma ei taha, et nad on ja tunnen, kuidas õhk saab otsa. Üritan vägisi end rahulikuks sundida, aga mingi nähtamatu raskus on minu peal, ahmin õhku ja nutt lihtsalt tuleb. Sellest valust ja hirmust ei saa inimene enne aru, kui ta ei ole saanud emaks. Oma laste pärast on kirjeldamatu hirm. Mõtlema ei tohi üldse hakata, kui õudne koht see maailm on või mis kõik juhtuda võib. Lähed hulluks. Niisiis. Võta ennast kokku. Kõik läheb hästi. Kiire pilk peeglisse, kas Holger märkas. Vist mitte, sest ta naerab.

Haiglasse jõudes näen oma kõige suuremat õudusunenägu. Üks väike patsient on lausa turvahällis veel ja ka üks teine poiss on Holgerist väiksem. Muidugi on loogiline, et kõige väiksem kõige enne ja ega mul kahju pole, aga miks Holger täna ometi kõige pisem ei võinud olla.. kardan just selle söömata olemise pärast, sest ta karjub kodus olles juba hommikul enne voodist välja tulekut: "banaan, banaan!" ja siin ei saa ma talle isegi vett juua anda. Aga tõesti, kõigil teistel on ka raske, mõnel palju raskemgi. Üks väike palatikaaslane näiteks nutab palju. Ja mis tunne peab olema sellel teise palatikaaslase emal, kes teab, et kõik see posu beebisid enne tema poega opile saab. Kuigi juba vähemalt 7ne ja teistest suurem, igale emale on tema laps kõige armsam ja tähtsam ju.

Õnneks on siin mängutuba. Holgerile meeldib titekäruga ringi sõita ja see hoiab teda tükk aega tegevuses. Näen uksest möödumas meie kirurgi, haaran Holgeri kaenlasse ja lähen jooksuga igaks juhuks palatisse tagasi. Kirurgi nimi on Orm Porosaar ja esimesel kohtumisel jättis ta väga hea mulje. Tervisetrendis on tal ka 4,5 keskmiseks hindeks, nii et ehk ta päris sosssepp pole.

Kuigi me käisime siin konsultatsioonil juba detsembris või isegi novembris, siis ta mäletab mu lapse haiguslugu ja see tõstab minu silmis ta usaldusväärsust. Üldiselt, esmapilgul, meeldib mulle lastehaiglas kõvasti rohkem kui regionaalhaiglas. Kui tahaks millegi üle vinguda, siis selle üle, et nad küll räägivad sinuga, aga nad ei tutvusta end enne, nagu Grey Anatoomias tehakse. Et kui ma praegu istun siin ja ootan närviliselt, siis ma tahaks teada, millist tädi pean jälgima, et kui tema tõuseb, siis saabub mu laps.

Ühesõnaga, peale Holgeri lifti saatmist tulin nuttu töristades mööda koridori tagasi palati poole ja üks õdedest oli nii armas, et küsis, mida ta saab teha, et mu mõtted mujale läheks. "Palun kahvlit", ütlesin talle viltuse mokaga vastuseks. Ma olin kaasa võtnud hommikusöögi, sest nii vara ma kodus veel süüa ei tahtnud ja nüüd oli vaja leida üks nurgatagune, kus see ära süüa. Nii palju näljaseid lapsi on siin majas ootamas, ma ei osanud sellega arvestada. Kujutasin ette üksikpalatit nagu Gregoriga oli. Aga siin pean sõna otseses mõttes salaja sööma, ei taha ju et mõni laps minu pärast nutma hakkab. Ja minust pole lapsele mingit kasu, kui ma ise kokku kukun.

Kell on pool 12 ja Holger toodi just tagasi. Korraks nuttis, kui õde kontrollis, kas ta tuleb ärkvele, aga minu patsutamise peale rahunes ja jäi uuesti magama. Vaatan minuTVst Armukesi ja kükitan siin voodi ääres kuidagi. Ausalt olen täitsa magamata. Lootsin, et saan ka mingi voodinurga, aga Holgeril on see kõrgete äärtega beebivoodi ja mul on vaid tool. Ja tema magab rahulikult oma õndsat lõunaund siin. Vahepeal hakkab mul täiega paha, sest ma ei kannata tegelikult üldse verd. Siis istun ja joon vett ja hingan selle endast välja, Holgeri pärast peab.

Kell 1 tuuakse süüa ja tuuakse tagasi ka see poiss, kes peale meid opile läks. Poiss jääbki ärkvele ja nutab hüsteeriliselt. Gregori nuttis tookord ka, aga mitte nii. Lugesin selle kohta kuskilt, et nad ei saa aru, mis toimub, pilt virvendab ja nagu purjus oleks. Holger vist magab selle kõige hullema maha õnneks. See poiss nutab ja märatseb nii julmalt, et mul tuleb endal ka jälle nutt peale. Mida see ema veel tunneb, ükskõik mis ta ütleb või teeb, lapse nutt vaid ägeneb.. jällegi, maailma kõige raskem töö on olla ema!!!

See on nii Holgeri moodi, niiviisi magada. Et kui on 2 varianti, kas sa nutad ja märatsed läbi valu ja hirmu või sa magad narkoosi endast välja, siis Holger on see magaja. Poiss kõrvalt voodist rahunes lõpuks ka kuidagi, nuuksub vaikselt ema süles ainult. Hiljem lähevad nad mängima, aga aeg-ajalt kostub ikka kaugelt ta nuttu.

13.44 jeeei minu beebi on tõusnud!!! Ma ei saaks olla õnnelikum, sest ta tõesti magas selle narkoosi endast lihtsalt välja ja ärkab heatujulisena. Süüa tahab. Panin eile kodust portsu Orgu toitu karbiga kaasa, sest esiteks ei teadnud, mis kell Holger süüa tahab ja teiseks haiglatoiduga on ju nagu on. Hellitan ta täiega ära ja lasen pealekauba kõiki meile toodud roppmagusaid keemiamaitsega kiselle ja morsse juua. Tema ainult näitab näpuga. Mu armas rõõmus laps! Ainult et hääl on tal ära (kui õigesti mäletan, siis kõrri aetav toru teeb nii, sest pisikestel on kanalid nii kitsad veel), rögiseb ja koriseb nagu vana mees. Aga muidu jutustab.

Ootamine ajab hulluks. Oleme juba Holgeriga mängimas käinud ja ta on nüüd uuesti voodis pikali. Kell on juba 15.37. Priit ütleb, et pange plehku, aga ma ikka arvan, et ootan mõne arsti juhtnööri või tähelepaneliku ka ära. Õnneks paari minuti pärast kirurg tulebki. Sümpaatne mees, jätab väga spetsialisti mulje, kohe sel hetkel, kui ruumi astub. Räägib, kuidas toimida, ütleb, et kõik on korras ja viskab paar nalja ka veel. Meil lubatakse koju minna, aga Holger on vahepeal jälle magama jäänud. Ma ei taha enam minutitki oodata ja panen ta läbi une riidesse.

Õues sajab jälle vihma. Ladistab, õigemini. Küsin erakorralise töötajate käest, kas saan kuidagi otse läbi maja parklasse. See armas soe ja sõbralik tädi lubab mul oma kaardiga otseuksest läbi minna, sest ilmselgelt ei aja sind keegi magava lapsega süles ladistava vihma kätte. Kohe näha, et see on lastehaigla ja siin armastatakse lapsi.

Saan Holgeri autosse ja lähen parkimise eest maksma. Hoplaaa, mu kaardi kiip ei tööta jälle. Toon läbi paduvihma autost teise kaardi ja mõtlen, mis värk mul nende haiglatega on. Kordki ei või kuivalt koju jõuda. Aga see on vist looduse viis mulle ütlemaks - armastad seda vihma ja tormi oma jutu järgi, näita nüüd, kui palju.

Ilusaks tegevad prillid ja tasuta reklaam Erik Orgule

Mul on vist ilusaks tegevad prillid peas, sest kuigi mul viimase paari päevaga kaal pole märgatavalt langenud (ok, võib-olla 200g päevas heal juhul), tundun ma iseendale järjest peenikesemana.

Täna hommikul riideid selga pannes vaatasin peeglisse ja mõtlesin "vau!" Esimest korda üle 4 aasta mõtlesin päriselt, et näen ilus välja. Et mul on naise keha, mitte paksu poisi oma. Mul on poiste toas maast laeni peegel-ustega garderoobikapp ja need peeglid olen tahtnud aastate jooksul mitmeid kordi vihaga puruks visata. Ma ju isegi ei armastanud seda rasedakõhtu, mida kõik imetleda käsivad. Ma ei saanud aru, et see ilus või mäletamist väärt oli. Minu meelest olin ma lihtsalt paistes ja paks ja see, kes seal kõhus punnitas, oleks võinud pigem juba välja tulla ja mu kätel nohiseda, selle asemel, et mu keha endale vallutada. No ja sellest rääkimata, mis peale viimast sünnitust toimus. 82kg on selle keha jaoks kahtlemata liiiiiga palju ja seda pilti, mida siis peeglist nägin, ma lausa jälestasin.

Õudselt vastik. Selga midagi ei lähe, kole oled sa nagunii ja uusi riideid sa ka enda paksule minale ei osta, jonni pärast ja lootuses, et kohe homme hakkab kaal langema. Aga kus ta langeb siis. Täna, kui olen toitumisnõustajate programmidega lähemalt tutvust teinud, tean, et see on ikka täiesti jabur, kuidas ja kui harva ma siis sõin ja et ma veel lootsin, et nii saab vanasse kaalu tagasi. Hommikul ahmid laste kõrvalt putru suure portsu, päeva jooksul midagi süüa ei jõua, õhtusöögiks ahmid kausitäie makarone hakklihaga ja öösel kui kõik magavad, algab pidu - pool pakki rukkipala ohtra või ja juustuga. Mõnus ja mitmekülgne!

Igatahes, päris ränk on, kui sul on 2 titte, kelle kõrvalt sul oma elu pole, närvid on läbi, tunned ennast väärtusetuna ja ükskõik kui palju sa vaeva näed - enda jaoks sa ilusaks ei lähe. Meigiga või meigita, kõik riided on koledad, igalt poolt pekk punnitab. Te ei tea, mitu sünnipäeva ma olen tahtnud vahele jätta oma halva enesehinnangu pärast. Olen nutnud niiiii palju, kui ennast kodus valmis sättinud olen. Viskan peeglisse enne välja astumist viimase pilgu ja vaata, mis nurga alt tahad - ei meeldi see, mis sealt paistab! Võid ju proovida mõelda, et suva, ma alles sünnitasin, aga kõik teised, kes peale mind sünnitasid, on ammu vormis tagasi ja peale selle, mis alles see aasta tagasi ongi.

Õnneks avastasin kusagil selle aasta alguses, et joon liiga vähe vett ja see ning püüd tervislikumalt süüa, panid kaalu natukenegi alla liikuma. Väga vähehaaval, aga kindlalt alla.

Ja siis tuli mu ellu Erik Orgu. Minu jaoks on 1 supermän (Priidu, Usain Bolt ja Ott Leplandi kõrval) juures, sest see programm on mu elu muutnud nii mitmel viisil. Ausõna, ma ei saa reklaami eest raha, kuigi seda on raske uskuda, sest mul on ainult head sõnad selle jaoks. Kui orguga liitusin, kaalusin 77. Ja nüüd, pooleteise kuuga olen saavutanud kaalu 70,2kg. Mitte veel ideaalne, aga imeline siiski :) Ja patupäevi on mul seejuures tõeliselt palju. Suvel on ju igasugu istumisi ja sünnipäevi ja söömapidusid jalaga segada. Söön oma 2 tükki kooki, näksin terve õhtu läbi ja esmaspäevast alustan jälle uuesti. Kõik töötab! Töötaks paremini, kui ma 100% programmi järgiks (ma tean inimest, kes võttis 5 kuuga 25kg alla), aga arvestades asjaolusid on see hetkel mu jaoks piisavalt kiiresti. 

Ühtegi niiöelda puhast Orgu-päeva ei ole mul viimasel ajal olnudki, sellest ka see, et kaal mühinal hetkel ei lange. Aga siiski, kui ma parajasti ei patusta, siis söön nii mitu toidukorda programmi järgi, kui vähegi suudan. 3 korda päevas siis idee järgi söön korralikku toitu, aga see ei tähenda üldse, et ma pliidi küljes kinni olen. Nii kiirelt valmivad need toidud ja valikuvabadus on suur. Just see, et kui sul näiteks ei ole retseptis olevat kodujuustu kodus, siis võid selle vahetada näiteks kikerherneste või maitsestamata jogurti vastu. Või kui tundub, et valge uba tomati-peekonikastmes pole täna sinu teema, siis saad "asenda toit" nupukest vajutada just täpselt nii mitu korda, kui midagi meelepärast leiad. Ja toidud iseenesest on väga mitmekülgsed ja vähemalt minu puhul küll kokanduslikult harivad. Täna just rääkisin emale, kuidas kapsast sai minu meelest siiamaani teha kas salatit kõrvale või siis kapsahautist, mis tähendas, et see kapsas sul mingi pool tundi vähemalt seal kaane all podisema pidi. Aga eile praadisin kapsast pannil hakklihaga kõigest 5 minutit, lisasin veel üht-teist ja sai väga maitsev toit. Kusjuures kapsas sealjuures oli mitte toores vaid selline mõnusalt krõmps. Või toidu kõrvale salatiks kurk, toores porgand ja jääsalat kokku segada. Ei ole just traditsiooniline kooslus, aga kurat, kui hästi sobib. Ma võiksin neid näiteid tooma jäädagi, sest iga päev on mul koos vahepalaga 4 põnevat ja uut toitu. Ma ei tahaks kunagi enam tagasi pöörduda kartuli-hakklihakastme ja võileibade üksluisesse maailma. Kes maadleb kaaluga või lihtsalt nuputab iga päev mitu korda, mida perele süüa teha - proovige ka ja näete, kuidas maa te all hakkab teistpidi ringe tegema. 

Ja nüüd siis kõige tähtsama juurde, mis Orgu mulle lisaks söögilaua rikastamisele andnud on. Paramparamparaa... ENESEARMASTUS tuli tagasi! Isegi, kui see kaal nii megalt ei lange, siis iga päevaga ma armastan ennast üha rohkem ja tundun järjest ilusamana. Mitte ainult, et olen peenikesem, vaid, et olengi kohe kenam - ka näost. Uskumatu, kuidas need asjad üksteist mõjutavad. Minu jaoks on kaal ja enesehinnang omavahel otseses seoses. Mõne teise jaoks ei ole, aga minu jaoks on. Muidugi ei ole asi ainult nendes ilusaks tegevates prillides, mis Orgu mulle kauba peale pani - ka teised on öelnud, et asi on muutunud. Täditütar ütles, et mul on keskkoht tagasi tulnud ja käsivarred ei ole enam nii "tummised" ja lasteaia kaas-emps ütles, et ma olen suvega silmnähtavalt alla võtnud. Ma olevat lausa PEE-NI-KE, ütles ta! Ja jalas on mul teksad, mis ma vahepeal soodukaga ostsin, kuigi need siis mulle jalga ei läinud :)

Ma tunnen natuke praegu, nagu ma laulaks mingit eneseimetlemis-kiidulaulu, aga andke mulle andeks. Kõik need pisarad, mille olen oma halva enesetunde pärast nutnud, on seda väärt, et kuskil kõvasti HURRAA hüüda, lõpuks liiguvad asjad minu soovitud suunas. Ja nagu ma kunagi juba ühes postituses ütlesin, igaüks vaatab asja oma mätta otsast. Kui ma ütlen, et mina olen paks, siis ma mõtlengi iseennast, ma ei vaata, et keegi teine on liiga paks. Kui te saate aru, mis ma mõtlen.

Kuna mul käis täna ammune kallis sõbranna külas, siis sõime muidugi head ja paremat (sest mina "ei" ei ütle!) ja loll on loota, et homme hommikul 6-ga algavat kaalunumbrit näen. Aga üks hommik, üsna varsti see maagiline number mulle kaalule veel tuleb. Hästi hea on selline positiivne olla ja kuna need asjad on nüüd paremuse poole teel, siis on lihtne ise ka palju parem ja heatujulisem olla.

Koerast sain üle, küll ma koera sabast ka saan!

Mu aju on pehme kui vedrumadrats

Ma arvan, et ma olin enne lapsi tark tüdruk. Vähemalt mulle tundub nii, sest koolis on mul alati neljad viied olnud, olen käinud kahes (küll lõpetamata) kõrgkoolis, kus ka õppimine ilusti sujus (mis siis, et see võib tänu *lõpetamata staatusele teisiti tunduda) ja töökoht oli mul ikkagi ka suht hea.

Aga nüüd ma ei tea, kas minust enam kunagi saabki väärtuslikku ühiskonnaliiget, aju on pehme, mälu ei tööta ja suhteliselt juhm olen ma ka. Priit ütleb päris tihti mulle, et talle käib närvidele, kuidas ma koguaeg kõige peale "ma ei saa aru" ütlen, aga mida ma teha saan, ma ei saagi ju aru! Pidevalt ma ei saa aru. Jutu algust nagu mõikan, aga siis tekib lühis või jookseb lihtsalt mõte minema ja lõpuks mulle tundub, et ta räägib mingit tserokii murrakut. Loomulikult ajab see teda närvi, mind ajaks ka, kui valid endale kaaslaseks kellegi, kes tundub suht tegija ja nüüd ainuke asjalik jutt, mis temaga arutada saab on erinevate mähkmemarkide head ja vead. Või söömine või magamine või heal juhul, mis värvi tapeet elutoa seina tuleb.

Selles valguses ma muidugi mõtlen praegu, et kes mind tööle tagasi peaks ootamagi. Inimene, kes on suhteliselt loll, saab panustada ainult osa aega ja viibib haigete lastega kodus võrdlemisi tihti. Kui mul oleks oma ettevõte, siis ainult selliseid tööle võtakski!

Ükskord ma unustasin oma pin-koodi paariks päevaks ära. Igasugu asju tuli, kütusekaardi pin ja vanade kaartide omad ja Priidu oma ja krediitkaardi pin ja nelja inimese isikukoodi lõpud ja mida kõike veel, aga oma kõige tavalisema igapäevaselt kasutatava kaardi pin-koodi ma ei teadnud. See juhtus minuga siin Pärnu mnt Maxima kassas, kus ma õnneks käin ainult hädaabioste tegemas, no umbes, et Prismast võtta unustatud piim ja leib, seega tookord sain oma nappide sentidega taskust hakkama. Aga järgnevad päevad olid päris hirmsad, käisin mitu korda Prismas iseteeninduskassas proovimas, kas tuleb meelde. 2 korda julgesin panna ja siis läksin viisin asjad riiulisse tagasi. See võib tunduda jabur, aga nii see oli. Ja kui õõvastav see tunne oli, et ma lihtsalt ei tea.. ajus ei ole praegu see kurd sisse lülitatud ja ma ei tea, millal mõistus koju tagasi tuleb. Pole nii naljakas, kui tunduda võiks. Pääris skeeri!

Mõni aeg tagasi otsisin miski pool tundi julgelt mööda Prismat kärbsepiitsa taga, no panin vahepeal teisi asju ikka ka korvi, aga kärbsepiits oli see, mille pärast ma veel lahkuda ei saanud poest. Priit juba mitu korda helistas, et lapsed nutavad ja tule ära. Lõpuks ma selle kärbsepiitsa leidsin, jube õnnelik veel ka, et ainult 55 senti maksis ja oli selline nunnu oranž. Ja siis järjekorras seistes taipan, et pekki küll! KärbsePIITS on mul ju olemas (ripub seinal ja ilma seda umbes 3 korda päevas eest tõstmata ei saa ma kätte autovõtmeid), kärbsePABER oli see, mida mul vaja oli! Johhaidii ma ütlen. Ma olin lihtsalt oma sisemise arutelu endaga ära unustanud. Ma ju teadsin seda küll, aga lihtsalt ei mäletanud!

Või see kord, kui ma tahtsin esmaspäeval maale minna, aga konutasin terve nädala linnas, sest reedel oli mul arstiaeg broneeritud. Reedel aga magasin südamerahuga pudrukulpi keerutades arstiaja maha. Vot kvaliteetselt veedetud neli päeva. Oleks võinud siis kohe esmaspäeval tuld tõmmata, kui nagunii arstile minna ei plaaninud.

Ükskord (jälle) Prismas (kõlab juba nagu one time in band camp..., onju) Holger magab kõhukotis ja kohutav kahene Gregori on käeotsas. Õigemini ma püüan, et ta on käeotsas, too õhtu olid tal hoopis teised plaanid, nagu näiteks terve Mustika keskus risti-rästi läbi joosta. Panen paki Smartposti ära, teadlikult ei plaani kahe lapsega üksi olles muid asju ajada, kui et see üks pakk. Hakkan autosse minema, otsin võtit, pole! Otsin veel, pole. Taskud, kott, taskud, kott. Nutt tuleb peale, sest Gregori kiljub ja rullib ennast põrandal ringi. Teine on paarikuune ja kõhukott ei anna ju tegelikult nii suurt liikumisruumi, kui räägitakse. Käin selle kiljuriga terve tee autosse edasi-tagasi läbi, mitu korda. Smartposti helistan, nad teevad kapi uuesti lahti, kapis pole. Kapi all ka pole. Holger magab, Gregori huilgab, jookseb eest ära. Küsin infoletist parkla kaamera salvestust. Helistavad turvameestele, just täna läks just see kaamera katki. Hästi! Fakk, see pidi olema maailma kõige lihtsam ülesanne, pakk kappi ja minekut! Helistan Priidule, kes helistab mu vennale, kes läheb Mustamäelt Hiiule varuvõtme ja Priidu järgi. Gregori ei ole maha rahunenud, kuradi raske on selle kõhukotiga teda taga ajada. Lõpuks näen, venna autot parklasse keeramas. Kergendatult räägin neile oma lugu, ise käega näidates, kuidas kõik taskud läbi katsusin, kui võtmeid otsisin ja järsku.. oot, misasja, mis see on?? Autovõti ülemises põuetaskus. Tund aega tantsu ja tagaajamist, sest ma lihtsalt jätsin ühe tasku vahele! Mitu korda! Selline olukord, kus jälle pisarad kukuvad sinust välja ja sa ei saa neid peatada.

Vot selliseid lugusid võin rääkida sadu. Üle päeva kindlasti on juhtunud midagi, mis ei peaks juhtuma. Ikka veel, kusjuures. Enam ma muidugi nii sooda ei ole, kõige hullem aeg oligi see Holgeri beebiaeg, kus magamatus andis tunda ja Gregori nõudis väga palju tähelepanu. Kurnatus ja üleväsimus, loomulik, et teed mis suudad ja kui ei suuda, siis juhtubki.

Mind tegelikult hullult hirmutab see. Sellist totu-olekut seostatakse ju raseduse ja imetamisega ja kurnatusega, et siis on okei olla hajevil ja omas mullis. Rase ma pole ja imetamisest hakkab ka juba pool aastat mööda saama, öösiti magan ilusti. Kas ma nüüd jäängi selliseks, lolliks? Oleks siis nii, et lapsed oleks vähemalt kõik selle tarkuse endale saanud, midagigi. Aga no kui sul on ema, kes pole just kõige kirkam pliiats, kas see ka just parim variant on.. ma ootan ikka veel natuke, äkki üks hetk saan omale natuke teravama vaimu tagasi. Olgu need enda prohmakad, kuidas on, oma vabast ajast ju. Aga seltskonnas on vahel nüri olla, kui jututeemadele järgi ei jõua.

Huvitav, kas mul kooli on mõtet selles seisus lõpetama hakata? Kas ma pean arsti juurde minema oma murega? Mingid rahvameditsiini vahendid, raviteed või mõne aine puudus? Või ongi nii, et lihtsalt kõik teised arenesid vahepealsel ajal edasi ja ma jäingi maha, sest mu parimateks semudeks on 2 titte?

Igatahes, seda koolivärki ma proovin nüüd lähiajal. Ehk on ikkagi nii, et kui mõistust ei kasuta väga pikka aega, siis ta läheb rooste. Et siis ma proovin oma ajusid nüüd jälle rakkesse panna. Aitäh utsitamast, Helen!

Öööääääääääääapppppppppiii!!!! Maga ometi, miks sa ei maga???

Ma pole kunagi jubedamat viha ja ängi tundunud, kui oma vanemat last magama pannes. Päriselt. Kutsu mind närvihaigeks või ähvarda lastekaitsega või ütle, et olen täiesti oskamatu lapsevanem, ükskõik. Ma lihtsalt ei suuda taluda, et ta ei suuda uinuda, no ei suuda, noh! Tean, et paljud on hädas, aga meie oleme kohe silmini mädas, mitte lihtsalt hädas ja päästa meid saab ainult.. ma ei tea, mis asi. Kas üldse.

Esimesed 3 kuud olid super, ta magas, nagu kõik beebid ikka, hästi. Ise jäi enamasti magama, vahel hüppasin temaga võimlemispallil, kui ta üleväsinud oli. Hiljem tuli seda pallil hüppamist ja laulmist üha rohkem ette. Muudkui uuunii uuunii uuuue kuuuue annab, hommikuuuuni sind ta kätel kannab... kui ma tagant järele mõtlen, siis see oli noore ja rohelise emahakatise viga nr 1 ja suurim viga, mida ma kunagi teinud olen - kuulasin teisi. Selles küsimuses. Vahel tasub teisi kuulata küll, aga selge on see, et õpitakse ainult enda vigadest. Paraku.

Oli käputäis inimesi, kes rääkis mulle pidevalt midagi stiilis, et lase lapsel ikka maailma ka näha ja miks sa tahad, et ta sul koguaeg magab. Mina kuulasin neid. Venitasin ärkveloleku aegu pikemaks. Ei saanud aru, miks ta röögib, tarkade klubi muidugi rääkis, et röögib, sest ta ei taha magada. Olin natuke skeptiline ja uskusin gaasivalusid rohkem. Kõik gaasivalurohud said meil järgi proovitud, nii espumisan, cuplaton kui sab simplex, aga tagantjärele sain aru, et gaase tal polnud. Oli võõrastest nägudest tingitud ärevus ja üleväsimus. Laps röökis, sest ta ei suutnud enam uinuda.

Tiss mingi hetk enam ei töötanud ja siis ei jäänudki üle midagi muud, kui et palli peal hüpates ta ära kustutada või käte peal kussutada. Mis 5-6-kilose lapse puhul on okei, aga kui ta on aastane ja kaalub 12 kg... pekki kui närvi see ajas, sest see kussutamine mingi aeg ju ka ei andnud enam tulemust. Ta lihtsalt ei jäänudki magama, ükskõik kuidas! Vahetasime Priiduga üksteist välja ja andsime last õhtu jooksul sülest sülle sada korda. Terve elu keerles selle ümber, kuidas last magama saada. Aga kui ta lõpuks uinus läbi ime, siis võisid puhkpilliorkestri kõrvale mürtsuma panna, ei mingit probleemi. Ei saa öelda, et ta kehva unega laps on, lihtsalt kehva uinumisega.

Ja siiani. Postituse alustamise hetkel olime just tagasi jõudnud 3-päevaselt Eesti tripilt, kus magamistingimused ei olnud just kõige esmaklassilisemad. Ma näen ja ma tean, et ta on läbi väsinud ja ta ikka trambib juba 40 minutit järjekindlalt voodi vahet. Teine mees magab ammu õndsat und ja uinus, nagu ikka, loetud sekunditega.

Miks Holger nii hästi magama jääda oskab? Teooriaid on mitmeid, selge on see, et täielikku tõde teab vaid taevataat, aga ühte ma tean - tema puhul pole kussutamine kordki meile pähe tulnud. Tõsi, tal on abiks olnud lutt, aga Gregoril samas oli tiss. Mõned inimesed väidavad, mõned ei oskagi juba loomu poolest, et lapsed ongi erinevad. Jaa, on. Aga mina väidan, et on võimalik laps ka p**** keerata ja oma esimese lapsega nii ka tegin. Just see, et ma ei tabanud ära seda üleväsimuse osa, mis viis selleni, et pidin tal uinuda aitama, mis viis veel posu asjadeni, millest tekkis harjumus ja kõige selle tulemusena vajab ta veel täna, 3 ja pooleselt abi ja poputamist uinumisel.

Nii et noored emad, lugege. Minu teooria on, et mida rohkem ta magab, seda rohkem ta magab. Holgerit panin lihtsalt väga tihti magama, st tagasin tingimused uinumiseks, kui tal soovi oli. Kedagi ei kuulanud, kes tahtis "lapse silmi ikka ka näha". Ta magas paarikuuselt 17-18 tundi päevas ja Priit käskis mul mitu korda arsti käest küsida, et kas kõik on okei temaga.

On okei, väga okei. Ta pole kunagi vajanud liikuvat vankrit näiteks, et magada. Kodus hoovis panin õue, lällari tööle ja ise tuppa tagasi. Ma pole ealeski pidanud teda kussutama või kiigutama, ise pusserdab end magama ja kuigi tean, et teatud vanuses võivad need asjad veel 180 kraadi pöörduda, siis võrreldes Gregoriga selles vanuses oleme ikkagi nii tohutult palju aega ja närvirakke võitnud.

Oi, valetan. Oli mingi periood, kas paar nädalat või kuu, kus Holgeril tulid samal ajal hambad ja ta ka vahetas graafikut kahe une pealt ühe peale. Oh, see oli lõbus, tahtsin iga õhtu kodust ära joosta ja jäädagi kadunuks! Holger jäi magama õhtul suhteliselt vaevatult, AGA kuna 1 uni oli veel vähe ja 2 oli palju, siis 40 minuti pealt oli tal selline ärevam hetk, kus ta tahtis ärgata, sest arvas, et see oli suvaline päevauni. Sellises olukorras sa tavaliselt aitad oma lapse unele edasi, kui on vaikne ja pime keskkond, siis ta peaks ju ise aru saama, et on öö. Aga kui sul on "abiks" huilgav kolmeaastane, kes 40 minutiga veel kohe kindlasti uinunud ei olnud... oh õudust! Kõik algab uuesti. Holgeri arvates on uus päev, sest ta ju tukastas just kergelt ja Gregori saab venna tõusmisest uut energiat. Ja nii me maaldlesime nendega vahel poole üheni öösel välja. Oma aeg oli juba suva, saaks normaalsel ajal magamagi! Vot sel perioodil olid meil lõpuks kärud toas ja äärmuslikud meetodid kasutusel, sest nagu elus ikka kõik head asjaolud kokku satuvad, oli meil remont siis nii kaugel, et saime kasutada vaid ühte tuba kogu elamisest... susisesime üksteisele jubedaid asju, keegi pidi ju süüdi olema ja iga minut tundus lõputu. Ime, et me ellu jäime ja ikka veel koos oleme, sest kui need õhtud pole suhte ja koos hakkama saamise tuleproov, siis pole miski.

Nüüd on muidugi asjad tunduvalt paranenud. Holgeriga on jätkuvalt lihtne, aga ka Gregoriga on tegelikult lihtsam. Kuigi, ta tõesti ei suuda endale tunnistada, et ta väsinud on ja uinumine on tema jaoks nagu häbiasi. Ise väsinud ja silmad juba vajuvad kinni, aga nii kui tunneb, et hakkab unne suikuma, kukub jalgade ja kätega vehkima, et jumala pärast päriselt magama ei jääks.

Oleme kõik läbi teinud, kõik teooriad ja nipid. Unekoolid, une-eelsed rutiinid, kindlad režiimid, unejutud, vaikus, pimedus, varem magama panemine, hiljem magama panemine, lõunaune ära jätmine, väsitamine, rahulikud mängud, olla kõrval, lahkuda toast, patsutan, räägin, kurjalt ja rõõmsalt. Mida iganes sa teed - nagu kustutaks metsatulekahju väikese beebitekiga. Hetkeks tundub natuke töötavat, aga peagi põleb tuli edasi ja veel heledama leegiga kui enne. Käisin isegi neuroloogi juures, kes kinnitas mulle, et mõnel lapsel ongi nii. Täitsa normis laps, läheb aega, aga temast saab asja. Telekat ei tohi, rahulikud mängud, rutiinid, päevauni peab olema. Kõik vanad teada-tuntud tõed. Aga see aeg ja närvid, mille oleme seal voodi ääres maha raisanud.. pikka aega me ei osanud kuidagi teda isegi voodisse paigale saada, nüüd ta juba enam-vähem küll püsib, aga lisandunud on tavalised kolmeaastase nõksud ja nipid nagu räägi veel üks lugu, tahan juua, emme tule tahan kalli teha jne jne. Armas ja pole kuskilt otsast konti murdev, kui see just ei kesta paar tundi jutti.

Mitte ühtegi raskemat probleemi pole mul elus olnud, ei iial. Kõigega ma saan hakkama, aga kui on jälle SEE päev või õhtu, kui teine tund tiksub ja sa ei saa kusagile minna, koristada, duši alla minna, lilli kasta, mida iganes, et oma asjadega edasi minna, siis... kõik seisab ja see ajab nii närvi, et tahaks täiest kõrist kisada. Lapse peale sa kuri olla ei saa, sest tema ei ole ju süüdi, et tal uni ei tule, aga kellegi peale tahaks kärkida küll! Selline rõve jõuetus ja ahastus on peal, et kurat küll, sul on pehme padi ja tekk ja siidised linad, su kaisukas on sinuga, sul on olnud tore päev ja väljas krabistab veel vihma ka, ideaalsed tingimused!!! Ja sina ikka vähkred ja lollitad ja mina pean istuma tasa nagu uruhiir. Nagu mul tõesti poleks targemat teha.

Nii, et nautige oma iseuinuvaid lapsi, kellel on. Ja olge ettevaatlikud, et te neile ise valesid harjumusi ei tekitaks. Keeruline on see lapsekasvatamise kunst ja sa iial ei tea, kuhu poole mis hetkel pöörama peaks. Ma läksin vasakule, kui pidin minema paremale ja nüüd ma siis katkun ahastuses oma halle karvu peast.

Homme on lasteaia esimene päev ja selleks, et lapse hommikul normaalsel ajal puhanuna üles saaks, jätsime lõunaune ära ja sättisime külast koju sõidu "õigele" ajale, et ta autos magama jääks. Täiuslik ema nii ei tee, aga häda ajab härja kaevu ja mina pole õnneks täiuslik ka.

Nakkuskliiniku (loe: suvalise arstiasutuse) ukse taga

Mis kurat seal teisel pool toimub??

Olen seda mõelnud vähemalt 152 korda erinevate arstide ukse taga, nii lastega kui lasteta. Mida kuradit nad seal teevad???

Jutt käib tegelikult eelmisest teisipäevast, kui läksin Merimetsa infektsionisti juurde täiendavatele uuringutele, peale seda, kui perearst tuvastas mul puugist saadud borrelioosi. Mingeid ilminguid mul väga pole olnud, seega ma väga ei muretse, aga kontrollima peab.

Ühe korra juba magasin selle arstiaja maha nagu viimne idioot (ootasin terve nädala reedest 9.20 arstiaega linnas, kuigi tahtsin maale minna, aga reedel ca 10.20 avastasin, et olin aja hoolimata mulle saadetud meeldetuletussõnumist ära unustanud), seega seekord pidasin kramplikult meeles ja olin üsna vara kohal.

10.50 istun infektsionisti ukse taha maha ja küsin vastas istuvalt naiselt, kas ta on ka sinna kabinetti. On küll, aga ta aeg oli juba 10.30. Ta jäi 5 minutit hiljaks, järgmine oli kahjuks juba sisse kutsutud ja nüüd ootab. Okei. Mul vahet pole, mis järjekorras te seal käite. Natuke kahtlane on, kas ma 11.00 just sisse saan, aga mul kiiret pole.

11.05 väljub eelmine patsient. Ukse peal on kiri: "palun oodake, teid kutsutakse!". Istun telefoniga netis, hea, et akut on. Ootame.

11.21 täielik vaikus. Midagi pole toimunud. Keegi pole läinud sisse ega tulnud välja. On nad ikka elus seal? Mul ütleb närv üles, koputan uksele, ilma vastust ootamata avan ukse ja küsin, kas võib tulla. Arstid kabinetis justkui virguvad ja hakkavad paberitega sahmima, õde käsib mul natuke oodata. Ahah. Ootan siis natuke.

11.24 kutsutakse sisse tüdruk, kelle aeg oli 10.30. Progress!

11.29 ikka veel ootan, preili Kümmekolmkümmend on kabinetis. Ilmuvad uued patsiendid, ema ja poeg (nähtavasti 11.30ks) ja küsivad, kas ma ootan 9. kabinetti. Jah, ootan.

11.34 hakkan päriselt närvi minema, sest mõtlen ukse peal ilutsevale oranžile kirjale "palun oodake, teid kutsutakse!" ja kardan juba ette, kui kaua ma siin seda kutsumist ootama pean, kui eelmine patsient uksest välja lastakse kord. Ja pealegi, tõenäoliselt saadetakse mind kabinetist veel vereproovi tegema, seega pean ootama kord veel labori ukse taga ja siis jälle siin infektsionisti ukse taga. Mõtle kui hea, et ma tööl ei käi ja et Priidul puhkus on ja lapsed on temaga. Päris nõme oleks nendega siin ukse taga tantsu ja tagaajamist teha.

11.38 pissihäda on. Ei julge minna, sest tagasi tulles võivad nad olla juba järgmised patsiendid sisse kutsunud. Tulgu või püksi, mina ootan. Mööda loivab üks arsti moodi olemisega naine, kellel on väikses krabisevas kilekotis süüa - jogurt, saiakesed ja vist kohvitops isegi ka. Huvitav, millise ukse taga tema patsiendid ootavad? Ja meil Eestis arsti juurde on niiiii raske aega saada, sest arstidel on suur ülekoormus. No võib ju ollagi, et nad teevadki seal ukse taga mingit ulmetähtsat paberitööd, aga minu arvelt?? Ühe teise tööandja kinni makstavate töötundide arvelt?? Juhul kui ma käiks tööl ja tahaks lõuna ajal arsti juures ära käia.

11.41 pääsen lõpuks kabinetti. Keegi ei vabanda. 41 minutit pole arstimaailmas mingi aeg. Kui järele mõtlen, siis ma olen vist igas polikliinikus ja haiglas nii kaua oodanud. Justkui vaikimisi kokkulepe, et kui paned endale arstiaja, siis on sul vähemalt 2 tundi vaba aega koos edasi-tagasi sõitmisega. Kes vähemaga kavatseb toime tulla on naiivne ja elukauge. Nagu elav järjekord, ainult, et millegipärast pead telefoni teel mingi suvalise aja endale broneerima. See aeg ei tähenda midagi, lihtsalt üks number. Üle mõistuse. Ükskord Mustamäe polikliinikus elasin end lastearsti peal välja ka, sest mind ajas tõsiselt närvi, et planeerin oma kolmekuuse imikuga elu eest päeva, et ta arsti juures ikka ärkvel ja heas tujus oleks, aga 50 minutit kabineti ukse taga on ikka liig, mis liig! Tookord ma tegelikult olin lapse veel sunnitud vankrist üles ajama, sest arst ju ootab. Ojaa, ootas ta küll. Üsna varsti kolisin Järveotsa perearstikeskusesse ja nüüd meid päriselt oodatakse. Meie pole arsti järgi seal küll kunagi oodanud 3 aasta jooksul.

Niisiis, vabandamisest polnud seal kabinetis juttugi, dr Infektsionist küsis minu käest hoopis, et miks ma borrelioosi kannan, kas ma jäin põõsa alla magama. No mis ma oskan kosta. Ei jäänud, koduhoovis niidetud muru seest sain. Mina ja lapsed, mitu korda. Oo, sul on lapsed, kui vanad. 2 poissi, 1 ja 3. Ahjaa, siis ma tean küll, mis elu sa elad, mul olid ka omal ajal kaheaastase vahega 2 poissi.

Tore. Räägime puukidest nüüd? Kui sa oled kokku 50 minutit oodanud ja sa tead, et ukse taga ootab veel inimesi üle aja, siis ei tule see sundimatu vestlus väga lihtsalt.

Lõpuks räägib ta mulle vereproovist, mingitest tähtedest, et mul testis üks oli ja teist ei olnud ja nüüd on vaja kontrollida, aga tõenäoliselt ikka ei ole. Saadetakse uut vereproovi andma ja kästakse 9.08 helistada. Laboril pidi palju tööd olema ja kiiremini ei jõua. Arvata on, et palju tööd.

11.51 istun õnneks juba uues kabinetis ja lasen verel endast välja voolata. Jube vastik on, ma üldse ei kannata verd. Õnneks võin grimasse teha, sest lapsi ei ole. Üldsegi, naljakas, kuidas lastega annad endast kõik, teeskled, et sul on okei ja ergutad veel lapsi ka, aga üksi olles lubad endal vastikust tunda.

11.54 i'm out!

Vihma sajab, õigemini padukat. Ootan natuke varju all, aga tegelikult on ootamisest tõsine kopp ees. Jooksen autoni ja avastan, et see ukse avanemise piiks, mida kuulsin, oli pseudopiiks. Kaltsmärjaks saan ka veel, sest vihma tõesti ladistab ja iga sekund loeb. Palju õnne, niigi tore päev muutus veelgi toredamaks.

Aga sellest arstiasjast ma tõesti aru ei saa. Kui keegi jagab paremini biiti, siis võib mulle ka süsteemi selgitada. Miks tavainimese ajaarvamine arstiasutustes ei kehti?