aastalõpumõtted

Ma olen nii emotsioonide inimene, et paha hakkab. Kui mulle midagi meeldib, siis täiega. 

Näiteks vaimustun ma mingi 5-6 korda päevas oma köögist. Astun uksest sisse ja mõtlen: "vau, see on MINU köök!". Vahin neid pitskardinaid ja meenutan vanaema ja vahel käin peas üle, kas sahtlid ikka on kõige mugavama asetusega ja siis katsun käega seda puidust seina ja hüüan veel Priidule mõne tunnustava sõna selle hea mõtte eest jne jne. Ühesõnaga, saa üle juba, see siin on sinu köök ja selline ta on. 10 korda päevas sellele kiidulaulu laulda on lihtsalt... väga ajamahukas. 

Sama hull lugu on nende külade ja linnadega, mis mulle meeldivad. Haapsalu, mu vana lemmik, käin seal ja heietan mõtteid, ja tüütan kõiki teisi selle jutuga. No nii meeldib, noh! Olen seal ja tunnen, et siin ongi elu või ma ei tea mis tunne see selline on. Justkui nagu oleks oma kodu leidnud pusletükk. Lapsed ka juba teavad, et Haapsalust niisama mööda ei sõideta, ma ikka üritan võtta päeva või pool, et mitte otse praamile minna. Jalutame promenaadil, mängime Aafrika rannas, sööme Teele pirukaid. Traditsioonid. Ja miks ma Haapsalut niiviisi armastan, ma ei saa aru. Isa ütleb, et mul ei peaks seal mingeid lapsepõlvemälestusi ega midagi olema. Aga üks mis kindel - minu lastel saavad küll oma Haapsalu-mälestused olema. 

Või Nina küla Peipsi ääres, mu sellesuvine leid. No niiii fantastilised majad ja rand ja paadid ja inimesed. Juba planeerin järgmise aasta reisi sinna, tõeline vau-efekt oli, et nii ka saab elada. Mitte, et ma julgeks kunagi sinna elama minna ja pealegi ma pole ju üksi. Kas Alatskivil kool on üldse? Aga igatahes, jälle üks lemmikpaik maailmast üles leitud. Ma ei kõhkleks hetkegi, kui keegi tuleks ja ütleks, et tavai, lähme Peipsi äärde. Või Haapsallu. Või Londonisse. Või Hiiumaale.

Tegelikult olen just praami peal, teel Hiiumaalt ära, kui seda postitust kirjutama hakkan. Pühad on möödas, jälle argiellu. Ükskõik kuidas see argielu mul 2. jaanuarist siis välja nägema ei hakkaks..

Väike vahepala: armastage oma lapsi, jumalapärast. Nad pole mingid kabenupud või sitatükid, mida omatahtsi nurgast nurka liigutada saab. Nad on inimesed, isiksused, oma soovide ja oma iseloomuga. See on vastik ja haige, kui keegi võtab kätte ja hakkab oma lapsega avalikult võimumänge mängima, karjub ja ähvardab ja kamandab. Lase oma lapsel olla laps! Lapse töö on mängida, lapse töö on oma koha eest teiste omasuguste seas võidelda, võtta ära ja panna tagasi, lubada ja keelata, tahta, et midagi on päris tema oma ja teised seda puutuda ei või. Oehh. Ma kirjutan seda tegelikult ühele närvihaigele naisele, kellele ma ilmselgelt otse näkku seda öelda ei julge. Jube vastik on kuulata, kuidas keegi sõna sõna haaval oma laste vaimu murrab ja arvab, et emaks olemine tähendab eelkõige laste enda mõtetele allutamist. Et kui lapsed hirmust enam midagi teha või arvata ei julgegi, siis on töö tehtud. Mine p****, naine. Ja kõik teised sellised, kes poes ja igalpool mujal oma laste peale karjuvad. Muideks, ma lähen ja panen talle varsti tõenäoliselt molli nagunii ka, sest ta vahib minu last ka kurja pilguga juba, kui see natuke kõvemini naerda julgeb. Ei ole okei, ei ole. 

Niisiis, Hiiumaalt ära. Kurat küll, kuidas saaks üks inimene elada kahes kohas korraga? Iga kord, kui praami peale lähen, siis mõtlen, et ma ei taha ju minna, üldse ei taha. Nagu kiuste on alati päike ka väljas, kui lähen, just nimelt selle pärast, et näeksin seda ilu ja rahu ja helgust ja teaksin, millest ilma jään. Ma ju tean, et selle pärast.

Aega võiks alati rohkem olla. Selles mõttes ma väga ootan, et lapsed suuremaks kasvaks. Nende lõunaunedega mässamine on alati nii ajamahukas ja tüütu, sest et see poolitab su päeva lihtsalt ära. Alati pead arvestama, et hommikul teed seda ja seda, siis tuleb paus ja siis pärast saad teha veel seda ja seda. Aga kuna talvel on see selga panemise ja autosse toppimise teema veel ka, siis selle nahka läheb ka üsna arvestatav osa päevast. Ja nii ongi, et väga vähe saab tegelikult teha, enamuse ajast sätid end kuskile või oled teel kuskile. Hiiumaalt minek ja tulek ei ole ka niisama lihtne. Koristamine, asjade pakkimine, söögid, nõudepesu, veel koristamist, lapsed riidesse, asjad autosse, prügid, biojäätmed. 8st üleval ja napilt jõuad 11 paiku kodust välja.

Ma juba tunnen, et oleksin pidanud kauem olema, ei saanud nagu isu täis veel. Kuigi meil on siin kodus ka väga tore ja Priiduga ju tahaks ka ikka koos olla, aga seal on kõik nii teisiti, hing puhkab. Lihtsalt istud ja vaatad aknast välja, kohta kus pole tegelikult midagi vaadata ja tunned, et oled õnnelik. Kuna ma ju lähen tööle ka, siis ma ei saa enam minna paariks nädalaks Hiiumaale, kui tuju tuleb. Planeerin puhkusi nagu kõik teised inimesed. Kuigi, kui raha hakkab jälle rohkem olema, siis võin ju ka rohkem nädalalõppe maal veeta. Meil on nüüd ju uus ja uhke laev ja kui teine ka valmis saab, siis patt oleks ühenduse üle kurta.

Jõulud maal olid meil toredad ja rahulikud. Surnuaed, seapraad, tädid peredega külas, kõik tavaline ja samas nii eriline värk. Jõuluvana isegi jõudis ka meile ja poiste siirast rõõmu oli nii äge vaadata.

     

Hiiumaale saime ka külmkapi otsa väikse kuuse, aga ainult sellepärast, et see vaeseke kasvas vastu aeda ja teist suurt puud, teine külg oli tal täitsa paljas. Ehtisin ta ära oma lapsepõlve nostalgia-ehetega. Väike ja nunnu, kuuselõhn sai vähemalt tuppa. 

Sel aastal saime väga palju kohalike ettevõtjate toodangut kingiks ja mulle nii meeldib see. Esiteks, et toetame Hiiumaa tegijaid ja teiseks need tegijad on tõesti väärt toetamist! Hiiu Gourmet ja MTÜ Jääk ja Praak tooted, Lesta ja Lamba Hiiu viiul, Indrek Kutseri mesi jne jne.

Teisel jõulupühal oli meeletult ilus ilm, vend oli mul ka veel siis maal ja käisime koos jalutamas. Miks mitte jõulud rannas. Holger magas too päev õues neljatunnise une.

minnes nii

tulles nii

Viisin venna praami peale ja tahtsime enne veel poodi minna, aga kogu Hiiumaa oli sügavas elektri blackoutis ja poe ukse peal ilutses selline silt:

Pärast sain ikkagi poes käidud ja tegelikult polnud hullu midagi. Ma lihtsalt pidin ära mainima, et mandrimaa peal minuga enne nii juhtunud ei olnud. 

Eile oli veel tihedate külaskäikude päev ja täna me koju tagasi saabusimegi. 

Ja kui ma täna sain juba märkuse, et piparkoogiaeg on läbi, siis meie peres see kindlasti nii ei ole. Priit käis täna poistega ära ja mina vaatasin selle ajaga salvestusest 2 jõulufilmi ära. Ühed piparkoogid veel ootavad glasuuri, emaga ootab jõulupidu veel pidamist, küünlad säravad ja meie kuusepuu on jätkuvalt kõige ilusam kuusepuu. Lapsena oli mul alati nii ääreltult nukker tunne 24nda õhtul. Esiteks selle pärast, et jõuluvana oli käinud ja kingid olid käes, mida siis nüüd ootama peab.. ja teiseks lahkus meie sajapealine suguselts, maja oli järsku nii tühi ja kõik oli läbi. Aga nüüd täiskasvanuna saan nautida esimest jõulupüha ja teist ja olgem ausad, päris õige nautimine hakkabki alles siis, kui saan end teki sisse kerida, teed juua ja üksinda filme vaadata. Jõulud on ju nii tore enesessevaatamise aeg ja jube äge on avastada, et see kõik, millest oled unistanud, on sul nüüd olemas.

meie kodune kuusk. Ma pean ikka mingi normaalse fotoka endale hankima, sest see, mis mina näen, on kordades kaunim, kui siin piltidel!

Ilusaid viimaseid 2016. aasta päevi teile! Loodan, et see aasta on olnud teile armuline ja loodan, et uus tuleb veelgi ägedam!

Töö, minu uus töö.

Ma pole jälle päris ammu midagi kirjutanud, eks. Ma võin öelda, et ma tahtsin kirjutada, oi kuidas ma tahtsin. Aga ma ei saanud, sest olen nii väljapoole elav emotsioonide inimene, et ma poleks suutnud mitte kirjutada seda, millest ma päriselt mõtlesin. Aga seda ma ei tohtinud teha, oli vara veel.

Täna juba võin kirjutada, sest hommikul esimese asjana teen kõne oma praegusele ülemusele ja väga ebatõenäoline, et ta minu blogi loeb. Kui loeb, siis sorriiii, ma ei tahtnud nii öelda. Aga ma lähen tööle ja täitsa uude kohta.

Mõned teist võivad nüüd kergelt šokis olla, sest see oli ju alles paar kuud tagasi, kui ma väitsin, et Holger nii pea lasteaeda ei lähe ja nüüd siis söön täiega oma sõnu. Ma olen ise ka šokis, ausalt. See kõik käis nii kähku, et ma pole päriselt veel jõudnud aru saada või harjuda, aga kuna see siin on minu online-päevik, siis on lausa hädavajalik need sündmused ja emotsioonid siia kirja panna. Ma vahel loen varasemaid postitusi ja see on väga põnev lugemine minu jaoks.

Esiteks, ma kandideerisin tegelikult ise ka ühte kohta, kuhu, see pole oluline, sest meie teed enam ei ristu. Eelmisel esmaspäeval käisin seal intervjuul ja esimestest lausetest sai tegelikult selgeks, et mina pole nende jaoks ja nemad pole minu jaoks. Oluline on see kandideerimine ainult selle pärast, et see päästis valla universumi plaanid minu jaoks ja kohe järgmisel päeval helises mul telefon - esimest korda selleks, et sinna vestlusele kutsuda ja teist korda helistati ühest personaliotsingu firmast ja kutsuti kandideerima ostuspetsialisti kohale ühte tootmisettevõttesse. Konkurss ise ei olnud üldse avalik, seega ei olnud ma seda mõtet isegi mõlgutanud. Kuigi ma tahtsin neid esmalt asukoha pärast kohe välja praakida, mõtlesin, et lähen kuulan nad ikkagi ära. Saan mingit sorti kogemust ja oskan pärast ennast paremini positsioneerida igatahes.

Üks tuttav firmajuht ütleb mulle muidu täiesti ausalt, et ta ei tohiks küll diskrimineerida, aga sellised kandidaadid nagu mina, lendavad tal kohe aknast välja. Ma saan sellest aru küll. 4 aastat kodus olnud, veetnud oma päevi jumal teab, kuidas, eelkõige kakaseid mähkmeid vahetades ja tittedega "kes aias" lauldes, no mis väärtus sellisel ka on. Tööalaselt võisin ma ju ühel päeval äss olla, aga mul endalgi on vahel seda raske uskuda, mis siis rääkida veel täiesti võõrastest inimestest. Iga ettevõte tahab ju omale parimat võimalikku kaadrit ja ma kujutan ette, et kodus mandunud ja iga paari nädala tagant haiguslehel viibivast emme-figuurist saab paremat küll.

Aga. Kui nüüd täitsa minu mätta otsast võtta, siis ma olen lastega hoopis, hoopis tugevamaks muutunud. Ma olen viimase 4 aasta jooksul arenenud suunades, millest mul enne aimugi polnud ja õppinud rohkem, kui ükski töö mulle õpetada suudaks. Läbirääkimisoskus, kannatlikkus, multi-tasking, meeskonnatöö, planeerimisoskus, prioriteriseerimine, mida iganes. Entusiasmi ja töötahet on mul rohkem, kui rubla eest ja jumala pärast - plaan on täis ja dekreeti ma enam ei lähe.

Niisiis. Eelmisel teisipäeval käisin ma personaliotsingu firmas kohapeal. Hoopis teine tera. Kui esmaspäeval seal teises kohas võeti mind ette nagu ülekuulamisel või tunnikontrollil ja ma tundsin, et nad tahaksid pigem, et  ma oleks ökonoomikaõpik, kui inimene, siis seal istudes tundsin ennast nagu kodu üles leidnud pusletükk. Selline ettevõte, kes arvestab ja hindab küll töökogemust ja teadmisi, aga eelkõige otsivad nad kedagi, kes isikuomaduste poolest meeskonda sobib. Kõik muu on ju õpitav, aga kui sa oled kuiv akadeemiline pessimist, siis sa oled. Mina õnneks pole.

Esimese vooru läbisin edukalt ja sain teise vooru, mis toimus juba kohapeal, sealse personalijuhi ja ostujuhiga, kes hakkaks olema mu otsene ülemus. Mulle rõhutati korduvalt, et on tugev konkurents, aga ma mõtlesin: "mis siis ikka. Mina saan olla ikka ainult mina." Ja ma olin mina, parim mina, kes ma olla oskan, nii, et mind kutsuti viimasesse vooru.

Mina ja üks teine veel. 50/50. Juba siis on imeline tunne. Ükskõik, mis saab, sa jõudsid kaugele.

Ja täna hommikul tuli kõne. Nad valisid minu. Kuigi ma olen praegu hirmul, segaduses ja mida kõike veel ja põhiliselt tahaks kuskile jooksu panna kogu aeg, siis see on nii neetult äge ju! Sihtotsinguga, mis tähendab, et suvalisi õnneotsijaid ei olnud, kõik olid tugevad kandidaadid algusest peale. Ja siis oli 7 ja siis oli 2 ja siis 1. Ja see 1 olengi mina! :) :) :)

Ma olen saanud kogu selle värbamisprotsessi juures väga palju väga head tagasisidet ja mõnes mõttes see ongi see, mida ma praegu vajan. Ma ise tean küll, mida ma suudan ja mida ma väärt olen, aga et keegi mulle seda kinnitab, on väga super. Hästi naljakas on see, et paralleelselt nende intervjuudega on olnud mul üks jama eraelus ka - lasteaia jõuluvana pidi tooma lastele pusled ja selle organiseerimine jäi minu kaela. Kogenud ostuinimesena ei oleks ma tohtinud sellist bläkki üldse kunagi sisse lasta, aga ju see pidi mulle midagi siis õpetama. Ja õpetas ka ja õpetagu teilegi - internetis on väga palju pahasid onusid, kes soovivad su raha lihtsalt endale võtta, ei muud. Neil on täiesti suva teie laste jõulurõõmust ja selle vastu aitab vaid põhjalik taustauuring. Aga kuna väljapakutud leht tuli hoopis teiselt lapsevanemalt ja arutelus osalesid veel aktiivselt 22 lapse vanemad, siis mul ei tulnud pähegi, et peaksin midagi üle vaatama. Tegin tellimuse ära, lugesin sõnad peale, et kui midagi peaks viltu olema, siis kohe minuga ühendust võtta ja jäin ootama. Ootasin ma muidugi asjatult, tuletasin end meelde pea iga päev (no selline hästi nõme tüütu klient, kes iga natukese aja tagant küsib, et mis kuupäeval ja mis kell kaup saabub), aga vastuseid sain harva ja ebamääraseid. Ühel päeval viskas mul siibrisse, asusin internetiuuringutele, tuvastasin selle tüübi nime ja mobiilinumbri ja asusin teda pommitama. Lõpuks ta otseselt ei tunnistanud küll, et tal polegi plaanis mulle neid puslesid tarnida, aga maksuameti ja politseiga ähvardamisel kandis ta mulle raha tagasi. 2 päeva enne kinkide lasteaeda viimise tähtaega - äge, viin igale lapsele kingikoti sisse viieka! Igatahes lõpuks sain puslede maaletoojaga jutule ja too oli piisavalt kena, et mulle toodetele veel allahindlus teha, nii et summa summaarum sain nende odavamate pusledega ja nendega, mis tuli Prismast või Rahvaraamatust asemele osta, hakkama umbes sama rahasummaga, nagu lapsevanemad mulle juba maksnud olid. Tüübi nimi on Igor Šais ja drako.ee on leht, millega peaksite ettevaatlik olema. Internet on lugusid tema kohta täis, nii et normaalne inimene tema otsa orki ei lendagi. Aga mina lendasin ja just sel samal tööintervjuude perioodil. Ja see oli justkui proovikivi mulle, et ma saaksin end niiöelda lahendamatus olukorras proovile panna ja töövestlusel teaksin, mis ma väärt olen.

Ametinimetus saab mul olema ostuspetsialist nagu ennegi. Ostmine on mul veres ja ostutööd saadki teha ainult siis, kui see protsess sinus hasarti tekitab. Küsimus on ainult selles, kas ma tahan jätkata vana turvalist rada või minna uude kohta ennast uuest küljest avama. Ja ma lähen, sest see kõik on õige ja nagu mu (peagi) endine kolleeg täna ütles - kõik ei oleks nii ideaalselt paika loksunud, kui universum ei oleks seda minu jaoks plaaninud.

Lasteaiast ma ei ole veel rääkinudki. Ma tõesti tahtsin oma titabeebit veel kaua kaua nunnutada. Kui need tööteemad hakkasid tekkima ja ma hakkasin tõsisemalt analüüsima, kas ma tõesti saaks ja suudaks täisajaga tööl käia, siis küsisin Gregori lasteaiast igaks juhuks ka, kas äkki saaks juba jaanuarist Holgerile koha. Ise arvasin, et nagunii ei saa ja kui juba järgmine hommik tuli mulle vastus, et too aga.. mu esimene reaktsioon oli nutt. Tohutult suured krokodillipisarad voolasid mu põselt alla, sest tööle ja uusi väljakutseid võin ma ju tahta, aga ma ei taha et suur hundikari mu väikese Holgeri lasteaias ära sööb. Okei nad ei ole hundid ja Holger on vägagi seltskondlik, nii, et kogu see jutt on siin selgelt ülepaisutatud, aga siiski. Nii nutt tuli peale, sest Holger on selline latatara ja üldse kunagi vait ei seisa ja kes teda seal lasteaias kuulab.. 18 last ja 1 õpetaja. Need on kurvad numbrid igatahes. Aga ma saan sellest üle, kõik on saanud. Ja teisel jaanuaril seisan ukse taga uhkelt ja kindlalt nagu üks õige emalõvi kunagi. Me saame hakkama!

Kuhu ma siis tööle lähen? Tegemist on tootmisettevõttega, mis on tegelikult osa rahvusvahelisest kontsernist ja Eesti harus töötab aukartustäratav hulk inimesi - 240. Kuigi ma olen vägagi tootmistaustaga, on see midagi palju suuremat, kui ma seni harjunud olen ja see on ka 1 asi, mis algul veidi hirmus tundub. Aga ma ju tean küll, et mul on seal kindel seljatagune ja põhjalik koolitusprogramm ja kõigi asjadega on nii, et ühest otsast hakkab hargnema ja üks hetk sa taipad, et nüüd sa juba tead ja teed.

Ma rõhutasin neile igal sammul oma armastust laste vastu. Et ma võin olla väga ja väga väärtuslik töötaja, aga number 1 on minu jaoks lapsed. Et ma ei saa lubada, et ma enne 1. veebruari tööle jõuan. Kuigi nad tahaks tegelikult juba kohe täna, siis mina lähtun väga selgelt ainult Holgerist. See peab olema okei eelkõige talle ja siis suudan ka mina minna rahulikult tööle.

Üks asi veel, mis mind selle uue koha poole kallutas - nad lubavad mul vajadusel valida ise tööaega, nii et me saame Priiduga esialgu natuke skeemitada, et näiteks mina lähen kuke ja koiduga tööle, et saaksin varem koju ja lapsed võtta ja Priit siis saab nad hiljem tööle viia ja tuleb ise hiljem. Või vastupidi. Igatahes see saab olema siis üks pehmendav süsteem, kuidas ma saan oma beebi-Holgeri päevi veidikenegi lühemaks ja teda stressist säästa. Ja kodukontor ei ole muideks nende jaoks ka mingi võõrsõna, nii et Priiduga kahepeale peaksime me vahel mõne vaba päeva ka lastele lubada saama.

Küll saab. Kõik saavad. Lihtsalt see kõik käis nii kohutavalt kähku, mul ei ole varem kunagi olnud nii, et ma käin 6 päeva jooksul kokku 4 intervjuud läbi ja see kõik lõppeb sellega, et mu elu muutub 180 kraadi. Nii hirmus. Aga niiiii-niiiiiiii äge!!!

Kirjust koerast, robootikutest ja jutupaunikutest

Bless me father for I have sinned.

Ma oleksin pidanud pilti tegema tol hommikul, kui kaalul olid numbrid 65.7, sest ma olen rongi pealt maha kukkunud ja tänu imelisele jõuluajale ma sel aastal selliseid numbreid enam ei näe. Ma teen jubedalt palju pattu sajas mõttes, see ajab mind hulluks, aga ma ei suuda ennast peatada ka.

Ma söön nimelt jube palju Kirju koera kommi, mis on halb, sest suures koguses kommi vitsutada on igal juhul halb ja eriti nõme on see, et ma söön salaja laste päkapiku-komme ära. Oumaigaad, see kõlab niiiii valesti kui seda niiviisi välja öelda :D aga no nii on, meil on salajane päkapikunodi fond ja üks asi, mida poisid enda jõulusokkide seest kunagi ei leia, on Kirju koera kommid. Need lihtsalt saavad alati enne otsa.

Ma ostan komme alati Prisma lahtiste kommide letist, seal on nende kilohind kõigest 6.99, mis on enamike šokolaadikommide puhul väga hästi saadud. Need samad Kirjud koerad on praegu nt 200g pakiga kampaanias ja hind on 7.45/kg, nii et isegi sellest on soodsam. Kuna meil on 2 last, siis võtan alati paarisarvud komme, sest enda või Priiduga ma kunagi ju ei arvesta. Aga arvake ära, kui ma peidukast endale kommi pätsama lähen, siis võtan ju ka alati 2 kaupa - no et kuidas ma söön ära Gregori oma ja Holgeri oma jätan söömata. Mis tähendab, et kui 2st kommist jääb väheks, siis söön 4 ja kui 4st jääb väheks, siis söön 6 kommi korraga. Mõistlik, onju!

Novot ja siis ma patustangi praegu muudkui kommidega ja varsti tulevad suured seaprae ja hapukapsa pidustused ka, tädi toob veel kindlasti kaneelirulle ja.. aga õnneks on mul tegelikult kõik vägagi stabiilne. Kusagil seal 67 kilo ümber kaalun ja teate, mida 67 kilo kohe kindlasti ei ole? 67 ei ole üldse sama nagu 82. Gregori tahtis ükspäev pilte vaadata ja siis nägin üht, mille olin endast 77 kilo peal teinud - ja on küll vahe. On. Praegu on mul ka muidugi väike punn ees ja ega need kommid (või hetkel joodav vein) ju kaasa ei aita, aga muidu on ikka kõhu moodi kõht juba. Vähemalt ma saan nüüd kõhu sisse tõmmata, kui mõte tuleb. Kuigi, kui ma kummardan, siis mu kõht on ikkagi nagu.. kellegi ema oma. Aga eks nüüd tulebki jalad tagumiku alt välja ajada ja natuke keha trimmi ajada.

Kuigi ma väga ei tahtnud algul üldse seda pilti siia panna, siis tegin siiski endast iseenda jaoks uue võrdluspildi ja mulle tundub, et ma pean ikka seda teistega jagama ka. See pole ju nii, et ainult mina näen muutust?

Ma ei hakanud kirjutama, kumb on enne, kumb pärast pilt, ma siiralt loodan, et sellest saab igaüks ise aru. Kuupäevad on muidu all kirjas ka, kui tõesti välja ei paista. Igatahes on see siin üks vaheetapp, kus saan kirja ringiaja ja kihutan edasi. Aga et peale jõule siis, eks.

Maša ja karu piletid sain vahetatud 19.detsembriks. Õnneks, sest Gregoril oli nii niru olla too päev, ta nägi kohe täitsa haige välja. Loomulik ka, et väike keha on kurnatud peale kolme ööd 39.2 palavikku. Tänased sünnipäevad jätsime ka Gregoriga vahele, mängisime kodus kahekesi Lotte doominot, loomapiltidega Memot ja ehitasime klotsidest Haapsalu linna. Ta on mul nii asjalik, see väike putukas, ja mul on hea meel, et me saame vahel niiviisi täitsa kahekesi ka ikka olla. Eks ta tunneb ka sellest siirast rõõmu, kui emme on ainult tema päralt, sest see teine putukas on meil.. oi kui nunnu, aga oi, milline latatara!

Seda on äge mõelda, kuidas kõik ajas muutub. Gregori ju õieti ei maganud titena (mitte, et ta nüüd magaks) ja kukkus ja käkerdas ja koguaeg jooksis kuskile ja ajas midagi maha ja ühesõnaga, tema oligi selline laps, kelle pärast leiutati kunagi maneežid ja titekiivrid (mitte, et ma oleks neid kasutanud, aga ma mõistan neid emasid, kes seda teevad). Temaga oli koguaeg tegemist ja ma ausalt imestan, et me suutsime üldse Holgeri muretseda (hea sõna, eks), kui teadsime,  mis meid ees võib oodata. Ja nüüd. Lasteaias öeldakse mulle, et tubli poiss, aitab alati koristada. Riidesse ei saa, sest ta on kõige flegmam terves maailmas (see küll tubli ei ole, aga siiski). Mängib ilusti, tema on selline, kellele meeldivad sellised vaiksemad mängud. Ahh? Minu Gregori? See sama, kes pööras 1-kuuselt, roomas 4,5-kuuselt, tõusis püsti 6-kuuselt ja kõndis 10-kuuselt. Seesama laps, kellel oli alati kuskile kiire ja nüüd järsku.. temale meeldivad vaiksemad mängud? Aga nii on, Robotexil oleks ta võinud seda mesilast programmeerima jäädagi, ma pole ausalt öeldes näinud enne kohta, kus see laps nii loomulik tundub, nagu ta oleks eluaeg selle laua ääres seal seisnud. Nii, et.. robootika ringe nii väikestele vist pole ja ega ma ei julge päriselt uurida ka enne, kui tööle lähen. Aga etskae, NBA tippkorvpallur ei tundugi enam nii ainuvõimalik ja iseenesestmõistetav.

Ja siis see Holger. Magas veel 3-kuusena 17-18 tundi päevas. Rahulik, oi kui rahulik. Tissi otsas ajas oma asjad kiirelt ära ja oli lihtsalt edasi. Lihtsalt oli, mitte midagi ei nõudnud. Pööras esimest korda 3,5-kuuselt, kõndima hakkas aasta ja 2 kuuselt. Igatahes selline rahulikum, leplikum ja nagu ma olen ennegi öelnud - ideaalne teine laps. Ei mingit muret! Ja nüüd? Ega temaga praegu ka mingeid muresid väga pole, aga seda ma poleks küll osanud arvata, et temast SELLINE JUTUPAUNIK saab. Ta räägib nii, et suu vahutab, absoluutselt kõigele paneb subtiitrid alla. Emme, mina tulin! Lähen ära, emme. Võtan õuna, emme. Näe kass, emme, meie kass! Suur kass, emme. Võta õuna, emme. Õun läks suhu, emme. Mina söön, emme. Ja see kõik kestis täpselt nii kaua, kui te seda lugesite, pause ei ole. Ja ütlematagi selge, et nii piskuga meil vestlused Holgeriga ei lõppe, selline jutuvada kestab terve päev. Ta ei suuda isegi kuulata, kui ma talle raamatuid loen, sest tahab ise rääkida. Gregori (kes muide hiljem hakkas väga ilusti ja soravalt rääkima), ütles aasta ja 8-kuuselt esimese lause, mille üle olin muidugi väga uhke: "kass, süüa!" ja Holger paneb liitlauseid ja kasutab peeneid sõnu, mida isegi mina ei tea. See on nii äge, et ta niiviisi jutustab, aga vahel ajab ikka täiesti hulluks ka. Teate küll, mõnikord tahaks 5 minutit täielikus vaikuses istuda. Aga Holgeril ei ole pausi-nuppu. Ta lobiseb isegi voodis enne uinumist. Kõik see 10 minutit, mis ta seal keerleb, on üks iseendale-unejutu-rääkimise aeg. Ja siis nad imestavad, et me ei suuda mõlemat last korraga magama panna.

Seda ma mõtlengi, kui räägin, et see kõik on nii põnev - ta on sul seal ema ja lapse palatis, äsja saabunud ja sa näed, milline ta välja näeb, mäletad iga hetke oma sünnitusest ja seda, kuidas te 9 kuud olete juba koos olnud, aga siiski, sa ei tea, kes ta on. Mõnes mõttes sa tunned seda vääksu nii hästi, ta on läbi ja lõhki sinu, aga sa ei saa seda siis veel teada, kas temast tuleb robootik või jutupaunik. Ja see on nii tohutult äge, kui nad vormuvad sinu silme all päris inimesteks, oma huvide, iseloomujoonte, soovide ja muude eripäradega.

Vot. Sellised mõtted siis tänasel metsikul laupäevaõhtul. Priit magab juba poolteist tundi diivanil, mina lõpetan selle postituse siin, lähen duši alla ja pärast vaatan vinnutatud lesta närides mõnda jõulufilmi.

Soovin kõigile head ööd, kuigi mõistlikum oleks ikka vist tere hommikust öelda.

larüngiidist, haigete lastega kodus olemisest ja jälle plaanidest

Kolmas päev haigete lastega kodus.

Õigemini, kolmas päev ühe haige ja ühe terve lapsega, aga ega seal väga vahet polegi. Põhiline on see, et me oleme siin ja koos ja õue ei saa ja kõik mängud on sada korda mängitud, pliiatsid nürid ja meisterdamispaber otsas. Mu aasta ja 10-kuune tuleb ja ütleb mulle, et näe, issi täht ja näe minu täht. Gregori arvutab 10 piires ja raamatuid loen ette juba lünktekstidena, tema lihtsalt täidab sobiva sõnaga lause. Õhh. Ma pole sedasorti inimene, kes suudaks selliseid asju lõputult teha. Ma saan aru, et need siin on väikesed lapsed ja nad vajavad mind ja sõltuvad minust ja ma teengi kõik, et neil oleks hea, ma ju teen. Aga ma ei pea ju valetama, et ma naudin seda? Et mul on suva, et ma olen juba 68 tundi veetnud 68 ruutmeetri peal kahe väikese inimesega ja ainuke inimene väljastpoolt, kes siin vahel vilgub, on Priit.

Mul pole suva, ma lähen hulluks. Ma tahan Prismas riiuleid kammida, ma tahan rääkida kellegagi juttu, tahan vaadata Nõmme turu jõulukaunistusi, tahan Tähetornis jalutada, tahan segamatult magada, tahan.. ükskõik mida.

Eilne õhtu lõppes mul jälle suts enne kella kolme. Gregoril on larüngiit ehk kõriturse, seesama haigus, mis teda juba aastasest saati aeg-ajalt kummitamas käib. Esimene kord oli hirmus, lausa õõvastav. Ma polnud kunagi kuulnud haigusest nimega larüngiit ja kui ta keset ööd järsku õhku ahmima ja kõõksuma hakkas, siis tegin ma kõike seda, mida poleks tohtinud. Läksin paanikasse, arvasin, et ta sureb ära. Värisevate kätega ja hirmust kiljudes valisin kiirabi numbrit. Loomulikult, mida rohkem ma kiljusin ja värisesin, seda hullemaks läks Gregoril. Seda suuremaks läks minu paanika. Seda hullemini ta õhku ahmis. Nutsime mõlemad. Õnneks on meie kiirabi väga professionaalne, ühe suunava küsimusega said nad minu ree peale ja ise sotti, miks ma helistan. Käskisid rahuneda, hingata ja laps inhalaatori otsa toppida. Seletasid, mis toimub, nii et ma suutsin rahuneda. Enam-vähem, väliselt. Sees oli ikka veel meeletu hirm, see oli senitundmatult suur šokk. See on julm, kui sa tunned, et võid kaotada oma lapse. See on kirjeldamatult valus. Sa viskuksid sinna samma põrandale ja laseksid tuhande noaga ennast torkida, peaasi, et su pojaga kõik korda saab. Emaarmastust ei saa täielikult mõista enne, kui sa seda tundnud oled, olen seda enne ka öelnud.

Igatahes, tookord viis meid esimese korra puhul kiirabi pidulikult haiglasse. Gregori sai autos adrenaliini ja pärast haiglas ka. Öösel saime koju tagasi. Naljakas, et ma mõtlesin praegu, kus Holger siis oli, sest mäletan, et Priit tuli meile üksi järele :) see on see, et kui nad on ükskord sinu juurde juba tulnud, on nad sama loomulikud kui söömine või hingamine. Nad oleks siin nagu koguaeg olnud ja kuuluvad sinu juurde ja sa tegelikult üldse ei tea, mismoodi ilma nendeta saaks või võiks.

Niisiis, ööd. Gregori käis esmaspäeval veel lasteaias ja esmaspäeva ööl vastu teisipäeva oli tal esimene larüngiidihoog. Ma juba teadsin, et see tuleb, hingamisest magamise ajal sain aru. Otsisin vilunult välja adrenaliiniampullid, panin valmis inhalaatori, niisutasin talle voodi otsa ühe rätiku, millele panin veel natuke lavendliõli tilkasid ja suskasin läbi une talle suhu lusikatäie kookosrasva. Kõik juba selline harjunud rutiin, sest meil on seda nüüd üks 3-4 korda peale selle esimese korra olnud. Proovisin talle läbi une inhalaatori ka käima panna, aga meil on selline inhalaator, et seda külili väga hoida ei saa. Viskasin siiski pikali, aga olin igaks juhuks vägagi ärkvel. Üks hetk kuulsin tuttavat kõõksumist, delegeerisin lapse korraks Priidu sülle ja asusin ise tegutsema.

Mul on Priiduga selles mõttes väga vedanud, et tema pole mulle kunagi öelnud, et majanda ise nende tittedega, ma pean hommikul tööle minema. See on meestest väga nõme, isegi väga õel, et nad nii teevad. Muidugi, igal perel omad asjad ajada ja kui naine on rahul, siis mina ei lähe ka teistele rääkima, et tehke nii või tehke naa, aga lihtsalt. Ma kuulen nii tihti, et mehed naistele nii ütlevad ja see on väga tobe. Sest usu või ei, ma olen samasugune inimene kui sina ja mina ka ei jaksa tervet ööd üleval olla ja siis päeval lastega majandada. Okei, sul on su masin juhtida või aruandlus esitada, aga mul on 2 last, kes nõuavad lakkamatut tähelepanu ja haiguse ajal kaisutamist-poputamist-inhaleerimist-lohutamist-riietamist. Sa lähed kohvipausile kui tahad, sa lähed lõuna ajal jalutama. Ma ei saa minna vahel isegi maja ette prügi viima ja pause paraku ei ole väga. Ja kui ma jään väsimusest valel ajal tukkuma, võtavad lapsed tikud ja panevad maja põlema. PTÜIPTÜIPTÜI. No tegelikult ma ei räägi isegi enam oma juntsudest, nendega on juba tunduvalt lihtsam ja ma ei näe põhjust, miks Priit peaks mind öösel väga aitama, aga just kui lapsed on beebimad ja isad käituvad, nagu nemad oleks siin ilmas ainsad, kellel tähtsad asjad ajada ja emadus ei oleks justkui mingi töö.

Etteruttavalt ütlen, et väikeste eranditega mässan ma alati öösel lastega ise. Lihtsalt lohutav on teada, et kui ma ei jaksa, ma ei pea. Et sul on kindel seljatagune ja saad endale nõrkusehetki lubada.

Viimased 2 ööd olen Gregoriga maganud kahekesi elutoa diivanil. Palavik on tal käinud seal 39.2 juures ära, nii et pole ime, et ta vajab seda, et ma teda kaissu võtan. See on nii tohutult armas, kui see laps, kes muidu on täiesti issikas ja suhteliselt iseseisev, ütleb sulle järsku, et emme, ma tahan olla sinu juures, hoia mul käest kinni. Mitte et ma naudiks seda palavikku, aga kui see nagunii juba peab olema, siis vähemalt midagi rõõmsat on selle juures ka. Saate aru küll, mis ma öelda tahan.

Holgeril on kõik tip-top ja Gregori tundub ka päevsel ajal selline, nagu polekski midagi. Aga see, et ta päeval ja õhtul vabatahtlikult magama ronib, reedab nii mõndagi.

Homme on meil muidugi jälle plaanid, mis tõenäoliselt ära jäävad - tavaline ju. Maša ja karu etendus, kuhu piletid on ulmeliselt kallid ja mille vanaema meile Gregoriga kahekesi jõuludeks ostis - kui täna öösel on ka palavik, siis jääb see kohe kindlasti ära. Ja laupäeval on meil 2 sünnipäeva ka veel, ka nendega on hetkeseisuga kahtlased lood. Nii kahju. 19.12 on ka sama etendus ja püüdsin selle ürituse fb lehel oma homseid pileteid ära vahetada, aga keegi pole veel reageerinud. Ehk ikka keegi tahab, loota võib ikka.

Priit käib täna trennis ära ja sel sekundil kui ta õhtul uksest sisse astub, panen ma jooksu. Jooksen autosse, sõidan Prismasse ja ostan koju süüa nii kaua kui turvamehed mind välja viskavad. On, mida oodata, eks!

Ärge seda kodu(s) järgi proovige!

Räägin täna millestki, mida ma ise enam kunagi ei teeks ja mitte kellelegi ei soovitaks - kahe väikese lapsega elada sooja läbi laskvas majas ja samal ajal seda ise remontida püüda.

Okei, mitte päris ise, algul oli meil siin abikäsi palju. Aga kas me ei ostnud neile piisavalt õlut ja pitsat või vaatasid nad, et see siin on lootusetu juhtum ja tööd ei näi iial lõppevat, aga enam pole tükk aega keegi tulnud. Ja ma ei süüdista neid, ma tahaks ka oma elu teiste oma asemel elada. Eriti ei viitsiks ma mingite selliste pärast muretseda, kes nii lollid on ja ostavad vana remonti vajava majapooliku samal ajal, kui nad peaksid lapsi kasvatama ja vabal ajal leidma võimalusi lõõgastumiseks, mitte tööks.

Meie kaitseks muidugi ütlen, et need olid erilised nahhaalid, kes meile selle majaosa siin müüsid ja me ei teadnud, et me nii sügavuti selle remondi siin ette peame võtma. Kujutage ette - on mees ja naine, väärikas eas, peavad pereäri ja tunduvad igati usaldusväärsed. Naine näitab pilte 1999. aastal tehtud remondist ja mõlemad raiuvad kui ühest suust: meil on siin nii soe, nii soe! Ja on ka. Õhksoojuspump undab ja pliidid-ahjud on just köetud. Mõnus, kodune. Näen vaimusilmas, kuidas esimesed paar aastat paneme siia tapeedi, sinna tõmbame pintsliga triibu ja ongi valmis. Ei midagi fäänsit, aga elatav.

Kolime sisse märtsis 2014. Peale ulmeliselt pikka koristusperioodi (päriselt - ma ei väljunud ju 2 nädalat uuest kodust, aina kraamisin) jõudis kohale argipäev ja üks hetk sai selgeks, et soojast pole siin haisugi, on vaid mööda põrandat hiiliv külm tuul. Kui see on soe, siis mina ei tea, mis soe on. Õudne! Meil on siin need katusealused ja nemad olid siin elades katusealused eraldanud muust toast seinte ja lükanduste abil. Ja kui need eemaldasime, siis alles saime aru, et asi on halb, väga halb. Need katusealused olid seni nagu mingid külmapuhvrid, ja uste eemaldamisega lasime dzinni (külma) välja. Oleks nad need ruutmeetrid müües kogupinnast maha arvestanud,oleks see okei olnud. Aga me ostsime ju selle voldikuste taha jääva põrandapinna samamoodi ja meil oli plaanis seda päriselt kasutada - elamiseks.

Me kirjutasime neile ka oma muredest ja nad muudkui raiusid vastu, et nendel oli siin soe. Rääkisin ka ühe juristiga, kes ütles, et paraku soe on selline subjektiivne teema, nii et ei saa väita, et nad seaduslikus mõttes midagi valesti on teinud. Aga mina ütlen, et subjektiivset pole siin midagi, sul peavad olema ikka tõsised termoregulatsiooni häired, kui sa ei saa aru, et läbi maja seina tulev külm õhk on külm. Või oled sa lihtsalt paadunud valetaja ja vassija. Antud juhul pigem see viimane, sest nad jätsid meile ikka ulme palju asju rääkimata ja ilustasid kõike nii kuis oskasid. Näiteks seisan ma koos mehega rõduuksel (mis tol hetkel oli täielik pehkinud vrakk) ja ütlen, et kui rõdu uuesti üles ehitame, hakkan siin päevitama. Mees muheleb habemesse ja mõmiseb. Aga midagi oli sel pildil valesti, sest hiljem alles taipasime - siin neetud rõdul ei ole ümbritsevate puude tõttu päikestki. Ja võimalus, et nad seda ei teadnud, on olematu, pole ju võimalik, et sa pole päevasel ajal kunagi kodus käinud. Ja peale selle tõmbasid nad meie meilivahetuses enda usaldusväärsusele lõpuks ise vee peale nagunii, sest naine kirjutas mulle, kuidas nad on alt naabriga mitu korda arutanud, et katus tuleb ära soojustada. Aga mida sa soojustad, kui sul külm ei ole?

Ehk siis, lendasime orki mingite südametunnistuseta maniakkide otsa. Uskumatu, et on olemas inimesi, kes näevad, et sa seisad aastane laps näpuotsas, vaatavad sulle silma sisse ja väidavad, et soe, oi kui soe. Seesama lapsuke veetis hiljem kõik oma hommikud villaste sokkide ja paksu kampsuniga, teine talv oli ikka eriti räige. Aga ma usun, et karma saab pahad kätte, päriselt. Küll saab.

Igatahes oli teise talve poole peal (või no siiski esimese, märtsis, kui kolisime, olid ilmad üsna soojad juba -5-6 kraadi ehk käis ära) selge, et meil tuleb lahti võtta seinad, eemaldada see jubedalt tolmav saepuru (ja jubeda all ma mõtlen ikka JUBEDAT) ja paigaldada uued tuuletõkked ja soojustusvill. Nii kurb, sest ma olin lapseootel ja mu esimene laps oli ka veel piisavalt väike. See möll, mis siin pihta hakkas, oli müstiliselt nõme ja ükski väike laps ega rasedik ei peaks sellistes tingimustes elama. Gregori oli koguaeg haige, koguaeg. See tolm, mis puges mikroskoopilistesse pragudesse ka.. koguaeg tuli kuskilt juurde ja kõik oli pidevalt kaetud valge jahutaolise ollusega. Väga külm oli, sest pooled seinad olid lahti ja kööki ei saanud sihtotstarbeliselt tihti üldse kasutada. Remonti edasi lükata ei olnud ka suurt mõtet, me pidime seda tegema, sest nii ehk naa, me oleks lihtsalt õuet kütnud. Ja meie naiivselt mõtlesime, et vahetame tapeedi, värvime lae ja asi ants. Aga polnud, oi kuidas ei olnud. Ma ei oska kõikidest tehnilistest detailidest adekvaatselt rääkida, aga siin oli kõik kuidagi niiviisi ehitatud et külm oli kohe ekstra juhitud seinte sisse ja põranda alla. Nii külma teise korruse põrandat, kui siin, ei ole minu jalakesed enne tundnud.

Ise sees elada ja samal ajal remonti teha on viimane lollus. Vähemalt nii kapitaalselt ja nii väikeste lastega. Ärge tehke seda, inimesed! See on nii tobe, käia ringi ja paluda inimesi, et hoia mu lapsi, JÄLLE, vaja remonti teha. See on umbes nagu, et aita mind, mul on vaja elada. Kõigil on vaja lastevaba aega, aga kui sina kasutad kõik oma vabad hetked remondi peale.. Siis see ei ole ju see, mis seda kurikuulsat tassi täidab. Ma ei saa ju üle päeva öelda kellelegi, et palun võta lapsed. Üks päev remondi jaoks, teine päev puhkuse jaoks. Tobe. Ja siis ongi nii, et kogu su vaba aeg kulub ehitamisele ja stress aina kuhjub ja kuhjub.

Oo stress, mu stress. Mu keskmine nimi on Stress. Kuigi me oleme Priiduga mõlemad hästi lahtise käega ja mina olen veel väga konkreetselt s***st saia tegija, ja see ju tähendab, et me naudime tegelikult täiega isetegemise ja -loomise protsessi, aga... vahel me ikka ei naudi ka! Käsi südamel, tülideta ei ole see siin meil läinud. Oi kui palju madistamist on olnud teemadel, et kes mida teeb, mismoodi, miks ja millal. Saad aru, sa ei saa rahus elada, sest peale kahe poisi, kassi ja mehe on sul veel viies laps ka, kelle nimi on Kodu. Ja see on neist kõigist kõige hullem, sest see nõuab nii palju energiat ja kulutab närvirakke, kui sa igal sammul näed mitte seda, mis on juba tehtud, vaid kõike seda, mis on tegemata. Hetkel näiteks istun suures toas ja panen kirja täiesti suvalises järjekorras tegemata tööde nimekirja, mida enda ümber näen:

* akna ja ukse vaheline liist vaja paigaldada
* aknad värvida
* põranda vuugivahed vaja vanast värvist ja sodist puhtaks kraapida
* köied postidele liistudeks
* põrandaliistud - osta, peitsida, õlitada ja paigaldada
* korstnajala külge riiul, ehitada, peitsida ja paigaldada
* korstnajalad kruntida
* korstnajalgade alused mingi seguga ära möksida
* peegliraam lihvida ja õlitada
* köögiuksele lingid ette
* esikukapp peitsida ja õlitada
* poiste magamistoa uks lihvida ja värvida
* peitsitud puitsein 2x üle lakkida
jne JNE JNE JNEEEEEEE

Ma ei tea, kas keegi saab aru, kui närvi see ajab, kui sa oled 2 aastat tööd teinud, kui mitte iga päev, siis vähemalt üle paari päeva oled sa mingi projekti kallal nokitsenud. Koguaeg teed midagi, koguaeg toimetad. Ja su tasuks ja tulemuseks on selline tegemata asjade nimekiri.. ja seda vaid selles ühes toas. Meil on 3 tuba, köök, vannituba, kelder, garaaž, rõdu, trepikoda ja aed. Ja igal pool, kuhu sa sammud sead, on vot just selline nimekiri. Kõik, mis tahaks teha. Käed sügelevad, aga selle sama sügeleva käe otsas ripub üks põnn või paar. Ja seina värvimise asemel pead sa oma piiratud eelarvega süüa tegema hoopis. Ja koguaeg ei jõua ju tõmmelda ka. Mõni õhtu tahaks lihtsalt istuda. Ja nii see aeg tiksub. Kõik keda me tunneme, on endale vahepeal kodu ostnud, selle nullist üles putitanud ja elavad nagu nukud oma ilusas kodus. Ja mina mõni päev ei saa üldse aru, kas me oleme kaugemal sellest, kust alustasime või ei.

Suured asjad saavad varsti tehtud (välja arvatud vannituba, see on nagu mingi eraldi kategooria, mille remondist me pole kunagi isegi rääkinud veel) ja jäävadki sellised nokitsemise asjad. Eelmise nädalaga said poiste toa seinad ka lahti võetud ja uuesti püsti pandud ja sellega on teatud mõttes ring justkui peal. Oli ka aeg, märtsis saab 3 aastat siin elatud. Kui suvaline teine inimene oleks nädalavahetusel läinud paarisaja meetri kaugusel vastavatud Hiiu lounge'i tasuta Ott Leplandi kuulama, siis meie istusime siin kahekesi ja üritasime kaldseina mingi futu-soojustusmaterjali peale suuri lahmakaid kipsplaate liimida. Mina ei ole ju tegelikult mingi mees ja kaldsein on praktiliselt nagu lagi ja see liim ei olnud ka ilmselgelt mingi superattackilaadne, mis kohe plaadi kinni võtaks. Ja kruvid olid sentimeetri jagu liiga lühikesed. Kipsplaadid on ju rasked ja tahtsid pidevalt maha kukkuda ja kukkusid ka, sest ma ei jaksanud neid hoida. Isegi kahe inimese jõuga oli neid raske paigal hoida nii kaua, kui kruvi kinni oleks saanud, ähkisime ja puhkisime siin kahekesi nagu mingid sookollid. Mul oli õnneks mu jõulumaitseline õlu ja nalja kui palju. Priidul nii naljakas muidugi ei olnud, kuna töö vajas tegemist ja kui mees teeb tööd, siis tema tsirkust ei tee. Aga tehtud selle me lõpuks kahepeale saime ja siis istud maha, vaatad oma kätetööd ja mõtled.. aga mida teised teevad sel ilusal laupäevaõhtul?

Mis seal ikka. Vähem vingumist ja rohkem tegutsemist. Ükskord saab see kõik siin ikka valmis. Lapsed kasvavad ja nende kõrvalt on kergem toimetada ja kui ma tööle lähen, saab meil rohkem raha ka olema. Lihtsalt.. olge ettevaatlikud ja kui endale uut kodu ostate, siis uurige ja puurige ja kahtlustage. Sest mitte üheski tulevikuplaanis ei olnud mul kunagi kirjas, et ma tahaks järgnevad 3 aastat remonti teha ja üksteise närve süüa ja elada oma elu 8 korda keerulisemaks, kui see muidu väikelastega olla võiks. Aga ega see elu ei lähegi väga tihti nii nagu plaanid on.

Tee head

Oleks ma Mallukas, siis mul oleks siin pilt laialt naeratava minuga kolme suure prügikoti kõrval. Aga ma pole ja pilti ei tule. Terve pagassitäie asju (tegelikult oli väiksemaid kotte salongis ka veel) andsin täna heategevuseks ära igatahes küll. Ja tunne on hea, esiteks, et poiste toa garderoob sai lõpuks tühjaks visatud ja sorteeritud ja teiseks - head teha on tõesti hea. Kellelgi on neid riideid ja muid asju väga vaja ja mulle tundub, et selle Do Goodi kaudu nad võiksid ka õigesse kohta jõuda.

Do Good MTÜ on selline vabatahtlike ühendus, mis korjab väikelaste riideid, jalanõusid, mänguasju (v.a pehmeid) või lastetarbeid (mähkmeid, söögitoole, kärusid, voodiriideid jne), kooliealiste laste riideid (eriti oodatud just õueriided), jalanõusid, koolitarbeid, naiste- ja meesteriideid, jalanõusid, kodutekstiili, voodiriideid, tekke - patju, mööblit ja tehnikat jms

Nad toimetavad asju abivajajateni koostööpartnerite kaudu, kelleks on ema ja lapse turvakodu, imikute, väikelaste ja puuetega laste turvakodu, Tallinna Lasterikaste Perede Liit, Tallinna Perekeskus, Karksi Hooldekodu, Haraka Kodu, vähekindlustatud pered Tapal, Kasside Turvakodu jt. Lisaks võivad nende poole pöörduda ka abivajajad otse.

Novot ja sinna ma siis viisingi oma suureks jäänud riided, rasedariided, imetamisrinnahoidjad, beebitarbed, laste riided, jalanõud, mänguasjad, Priidu suureks jäänud riided, natuke raamatuid, jõuluehteid jne jne. Kodul oleks nagu uus puhas leht ees. Jõulud võivad tulla, sest ruumi on. Või midagi nii.

Eile hüppas üks sõber korra läbi ja imestas, et meil nii palju jõulukraami. Ja mina mõtlen, et vähe, saaks veel kuuse ka kuskilt?? me oleme muidu RMK metsast ise käimas toonud, ei tea, kas sel aastal see süsteem juba töötab? Kust saab odavalt jõulutulesid? aliexpress enam ei aita.

Aga natuke aega tagasi aitas ta küll, need tuled on nii armsad, et jäävad vist terveks aastaks mul sinna:

Maksid umbes 3 või 4 eurot vaid.

Ja muideks - topeltaknad loovad suurepärase võimaluse laste eest jõulukaunistusi lukku panna. Et sätid paika ja keegi ei susservusserda neid asju märkamatult magamistuppa voodi alla. Kuigi, õigemini sättis need paika mu vanem poeg, tema on selle stseeni looja - ütles, et ma olen kõik asjad valesti pannud ja tõstis nad ümber. Ja väga ilusti mu meelest!

Magamistoas on ka veel kraami, aga ma lihtsalt ei suuda end praegu püsti ajada selle pildi tegemise jaoks. 

Ah, veel. Mis päkapikud teie peres toovad? Meil on vahel lihtsalt komm, vahel õhupallid, mandariinid, ükspäev oli mõlemale paar sokke. Selveris on soodukaga väga nunnud sokid, millel jala peal silmad ja talla all suu. Lapsed olid vaimustuses igatahes. Homme saavad mõlemad ühe kaunistatud piparkoogi. Ma püüan väga mitte meie niigi niru eelarvet lõhki käristada, aga ma näen, et neile väga meeldib see trall ja siis püüan neid iga päev ikka üllatada. 

Ilusat jõuluootust teie peredele ka! Isegi kui te väga ei oota, siis rõõmsad olge ikka :)

käsitöölise raske põli

Eneselegi ootamatult olen ma nüüd käsitöö tegija ja -müütaja. Paljud on juba tutvunud niisamagi, aga panen siia ka Facebooki lingi minu lehele: NAGIstaja

Võite kõik on rõõmsalt sõbraks hakata ja ütlematagi selge, et võite mu asju osta :) Kuused ja lumememmed on tegelikult Siki ja isa tehtud ja mina aitan neid lihtsalt müüa, aga ülejäänud asjad on minu. Ja tuleb juurde, nii Siki, kui minu poolt.

Käsitööline on nii raske olla, tegelikult. Sa tead, et sa teed ägedaid ja kvaliteetseid asju, aga kuidas sa need õiged inimesed üles leiad, kes su vaimustust jagavad ja tehtud tööd hinnata oskavad?

Tegelikult on mul üks leht nimega Vanaema Kapp ka ja ühel päeval kavatsen ma kõik oma asjad ja kõik oma fännid sinna koondada ja teha mingeid sõprade otsimise kampaaniaid ja loosimisi. See on selline laiahõlmalisem, nimi räägib suhtkoht enda eest. Vanaema kapi asjad on kõik natuke vanaajahõngulised ja romantilised. Kõik, mis on armas ja maalähedane. Mööblitükid, kudumid (kelle vanaema tahab mulle sokke müüki kududa??), heegeldised, puit, vanutatud asjad. See, mis mulle meeldib.

Lootus on ju, et ehk leidub veel inimesi, kes ei taha on24-st suvalist Poola laminaadist mööblijuppi osta ja 2 kuu pärast sellega garantii vahet jooksma hakata. Kellelegi ju ikka meeldivad samasugused asjad, ma ei saa ju olla ainus maailmas?

See on üks asi, millega ma pean koguaeg maadlema - ma ei kannata absoluutselt kriitikat! Mul oleks vaja, et keegi mind koguaeg kõrval kiidab ja innustab. Asi on vist selles, et ma ise olen nii emotsionaalne ja kõigest alati vasikavaimustuses ja kui keegi mulle kohe peale asja valmimist ja müüki panemist näkku ei karga, et vau, kui äge, siis ma tahaks võtta selle asja ja puruks visata, sest kellelegi see ju ei meeldi ja kellel seda kõike üldse vaja oli. Okei, ma võtsin praegu natuke liiga drastilised tuurid üles, aga üldjoontes olen ma selline natuke küll.

Ma ise olen tähele pannud, et sul peab olema palju erinevaid asju, et sind märgataks ja tõsiselt võetaks. Nüüd meil ongi veel pliiatsihoidja valmimas Siki poolt ja mina panin müüki oma jõuluehted ja peagi lisan ka pitsilised purgid küünalde, ehete, meigitarvete vms jaoks.

Viimane pilt on nüüd küll väga niru, aga natuke ikka aimu saab, mis asjad need sellised on:

Vanaema kapi lehele ma praegu kohe oma asjadega üle minna ei saa, sest meid märkas eile Postimees, kes kõik Nagistaja lehele suunab (loe siit), kuidas ma siis ütlen, et see leht enam ei eksisteeri, tulge hoopis kappi. Nii et Vanaema kapp on kaugem muusika, aga unistus on, et ühel päeval on mul pisike pudi-padi sisustuspood, mille nimi on Vanaema kapp. Mitte et ma sellega rikkaks tahaks saada, oh ei. Käsitöölised ei saagi vist normaalselt rikkaks. Või no kindlasti on palju selliseid, kes sellega päriselt ära elavad, aga mina tahan esialgu saada lihtsalt natukene lisaraha, tehes seda, mida armastan.

Käsitöö on üsna kallis ja nii peabki olema. Süda tilgub verd, kui näen, et naine, kes on kudunud oma kätega väikesed armsad titesokid, küsib nende eest vaid 1 euro! Ja siis on kaltsukas seda saasta lademetes, mille eest sa 2 korda nii palju välja käima pead. Kus on õiglus..

Kui sa ametlikult seda asja ajada tahad, siis pead ju suure osa maksudena ära maksma. Siis on sul elekter, mille kulutavad ära tööriistad, töövahendid, materjalikulu, sinu oma aeg maksab ka. Ja kui sa küsid käsitööna valminud eseme eest sama palju, kui teine kõrval masstoodanguna valminud masinaüllitise eest, siis jäävad sulle vaid tühjad pihud ja tegemiserõõm. Käsitööd ostavad ainult need inimesed, kes seda hinnata oskavad, aga paraku need, kes oskavad seda hinnata, oskavad tavaliselt ka ise meisterdada. Aga noh, tegemise rõõm on ka mingi rõõm, eks :)

Igatahes, hakake kõik facebookis Nagistaja sõbraks ja kui teil on mingi kingisoov või tahate koju mõnda uut mööblieset, andke ikka teada. Luban, et ei hammusta. Kedagi ostma ma ei sunni (nagu ma saakski!), sest viimane asi, mida ma tahaks, on et minu hinge ja armastusega tehtud asi kellelgi nurgas lihtsalt tolmu kogub. Aga lihtsalt, et see oleks naljakas, kui ma oma blogis oma tegemisi ei reklaamiks, eks :)

tänukiri

Ma olen niiii eeskujulik mombie (vaata siia ka), sest kell on 1 ja mul tee tõmbab ja kohe hakkan How to get away with murderit vaatama.

Enne tahtsin jagada, et olen tänulik. Tänulik oma laste eest, tänulik oma mehe eest, oma lähedaste, sõprade eest. Kui kõik see ving ja hala võib vahel jätta mulje, et ma ei saa aru, milline varandusehunnik mul tegelikult käes on, siis saan. Saan küll. Kui keegi saab, siis mina saan.

Hetkes elada on kõige lihtsam. Palju raskem on vaadata ette ja sellest veel raskem on vaadata taha. Aga kõik see, mis oli, tegi sinust sinu ja selle eest tuleb osata ka tänulik olla. Isegi, kui mõnikord minevikule mõeldes natuke oksemaik või vastikusejudinad peale tulevad..

Me tegime täna selle jõuluistumise siiski ära, sest Gregoril oli ainult 1 öö palavikku ja rohkem midagi ei tulnudki. Õnneks, sest meil oli kolmekesi oma lastegängiga nii äge! Mõned inimesed jäävad sinu inimesteks ka siis kui sa neid vahel aastaid ei näe. Pole mingit mõmisemist ega jututeemade laest tõmbamist, kõik on lihtne. Tegime ja kaunistasime 4 pätsi jagu piparkooke, sõime verivorsti, hapukapsast ja sülti. Lastel oli lõbus, meil oli tore. Just nii nagu ma tahtsin.

Elu on pidevas muutumises. Vaata korraks edasi 5 aastat, mida sa näed? Vaata 5 aastat tagasi, mis oli siis? Kui mõtled sellele, mis oli siis ja mis on nüüd, mida kõike saab 5 aastaga juhtuda - mina ei oleks siis ealeski arvanud et mul on 2 imetoredat lapsukest ja ma naudin seda, kuidas nad on minu omad ja toimetavad ja vudivad ringi ja rullivad minuga piparkoogitainast ja on pealaest jalatallani jahused, nii et ma pean nad puhtaks raputama ja harjaga põranda ära pühkima.

Ma ei teagi, mida ma kõige sellega täpselt öelda tahan. Võiks arvata, et ma olen napsune, aga ei. Mind on tabanud mingi kummaline heldimushoog ja olemise rõõm. Mul on nii hea meel, et mina olen mina, enda nahas ja enda maailmas. Mõistad?

Lihtsalt hoidke ja nautige. Armastage. Laske elul end armastada. Nautige. Ja nautige!

veel kaltsudest ja lörri läinud plaanidest

Meil on nädalavahetusel plaanis lammutada laiali viimane soojustamist vajav nurk. Õnneks või kahjuks on selles nurgas meie master-garderoob ja see tähendab, et ma pean end kokku võtma ja lõpuks riided ära sorteerima.

Üks suur prügikott enda ja lasteriietega on mul juba koos, aga sealt tuleb vist vähemalt teine veel, kui mitte rohkem. Need L-suuruses riided ma annan kõik ära, sest jumal küll - plaani tagasi juurde võtta mul ju ei ole. Natuke kahju on ka, sest riided on ilusad, korralikud, vähe kasutatud. Aga ma ikka mõtlen, et keegi kuskil vajab neid riideid rohkem kui mina ja las nad siis lähevad. Lihtsalt osasid asju olen ma saanudki ainult paar korda kanda või üldse mitte. Priidu sünnipäevaks jaanuaris ostsin 40 euroga poest kleidi (nii harva, kui ma päris poest üldse asju ostan) ja selle sisse upun. Juunis käisin kaltsukatuuril ja tõin endale imeodavalt koju täiesti uue välimusega 7 kleiti. 4 nendest rändasid sinna kotti, olles minu poolt täiesti kandmata. Mis toob mind probleemi juurde, et täna õhtul läheme Priiduga Lenna Kuurmaa kontserdile ja väga palju valikut mul kapis selga panemiseks ei olnudki :( proovisin ja kõik kukkusid seljast sõna otseses mõttes maha.

Käisin eile ka veel natuke kaltsukates ja kirbukatel, vahel on seal ikka päris häid leide. Aga lõpetasin jälle nii närvis olekus, et silmist pritsis tuld. Kurat, misasi nendel inimestel viga on. Magristrali uuest kirbukast on hetkel jutt. Fischer Price'i küpsisetünn ILMA küpsisteta 2 eurot. Okei, soodne, aga MIDA ma teen selle küpsisetünniga, kui küpsiseid ei ole? Viskan suvalisi asju sisse ja lasen
laule?? Oh, oota - kas ma saan kindel olla, et see laule ikka mängib? Vist mitte, arvestades kõiki neid teisi asju, mis seal riiulis olid. Kui inimene müüb kusagilt tasuta saadud testereid, siis midagi on mäda selle pildi juures, eks. Arva mis, ma suhtun ülejäänud su riiuli sisusse vägagi eelarvamustega ja ei vaevu seal üldse tuhnimagi. Ja ma olen üsna kindel, et väga palju inimesi astub samamoodi lihtsalt edasi.

See kehtib minu jaoks kõikide riiulite kohta. Kui ma näen, et sul on seal saasta - 2-3 asja max ja ma ei vaevu edasi vaatamagi. Isegi kui sealt alt kuskilt võib tulla mingi pärl, siis tõenäosus, et see juhtuks, on ju imeväike. Ja seal Magistralis on selliseid müüjaid oioi kui palju! Ma ei tea, kust nad saavad üldse need riided? Kaltsuka tasuta kastist, kusagi 90ndate alguses? Tõesti, kuidagi selline öööäääähhhhh-õlgu-väristamise tunne tuleb peale kui seal neid moest läinud luitunud asju näed. Ja kaltsu ei osta keegi ka siis, kui sa kirjutad oma riiulile KÕIK 50 SENTI peale. Ei osta.

Lemmik sellest korrast oli turvatool, mis ilmselgelt on oma aja ära elanud ja paramparamparaaa.. mitte niisama nässakas, vaid lausa ilma katteta nässakas! Turvatool, ilma riidest katteta, eelmisest sajandust, ainult 5 eurot! Kui tahad sinna kõrvale veel osta 2-euroseid ära kriibitud ja määrdunud renniga põllesid, lase käia. Ainult mina soovitan sul 2 eurtsi juurde panna ja saad poest täitsa tutika, mille puhul sa ei pea muretsema, et kolibakter ennast põlle kriimudesse ära peitnud on. Või mida iganes. Igatahes jälle võdistan vastikusest õlgu. Inimestel on tõesti erinevad standardid, aga need on asjad, mida mina ei annaks kellelegi isegi tasuta. Vihastasin eile selle Magistrali kirbuka peale põhjalikult, sest nüüd ei ole seal proovikabiinidel isegi kardinaid ees (keegi üritas stiilipeoks kaltsu kotti toppida??) ja neid saasta-riiuleid on seal umbes 80%. On muidugi ilusaid asju ka, üks müüb näiteks oma nunnusid käsitöö-kaisuloomi, aga kuna see riiul on tagapool ja selleni on raske jõuda ilma, et vastikustunne tekiks, siis mina sinna enam ei lähe. Võtke heaks või pange pahaks. Ka negatiivne reklaam on reklaam, järsku te jooksete nüüd kõik vaatama, et kui hull seal asi siis on ja tuleb välja, et ma eksin ja saate kõik pungil kottidega koju tagasi, kes teab.

Oma riided (ja laste ja Priidu) viin Do Good OÜ-le. Uurisin natuke ja pean seda kõige mõistlikumaks. Nad annavad need riided tasuta edasi nendele, kellel on neid väga vaja. Humanatesse ja Uuskasutuskeskusesse saab ka viia, aga need panevad asjad müüki ja abivajajad ei saa neid nii hõlpsalt kätte.

Teine asi, millest tahtsin rääkida, on see plaanide taevasse lendamine. JÄLLE, kahesajaviiekümnekuuendat korda, ma enam isegi ei üllatu. Eelmise, jõulupostitusega taasleidsin nimelt 2 sõbrannat, kes on sama hullud jõulufanatid ja me pidime homme tegema väikese istumise. Piparkoogid, glögid, verivorstid, hapukapsad ja ütlematagi selge, et mõnus seltskond. Lastel lõbus, meil lõbus. Aga nagu saatusesõrm ikka teha tavatseb - Gregoril tekkis eile öösel palavik, tipphetkel käis 38.4 ära. Müstika - me käime, teeme, oleme. Kõik sünnipäevad, istumised, korvpall, lasteaed, poed, jalutamised, mis iganes. Kõik sellised tavapärased asjad. Aga nii pea, kui tuleb üks niiöelda rütmist väljas sündmus, mida väga tahaks, siis juhtub nii. Keegi on haige ja sina istu kodus.

Õnneks täna tuleb ikkagi ämm ja me saame Priiduga minna Lenna Kuurmaa kontserdile. Ma loodan siiski, et ma ühtegi tuttavat ei näe, sest mul on 2 varianti - kas panen selga number suurema kleidi, mis õlgadelt maha tahab vajuda või mõne suvekleidi. Aga noh, vähemalt saab kodust välja.

eksimine teeb meid inimesteks, aga mõned vead teevad sind lihtsalt lolliks

Ma olen muidu üsnagi ökomutt, ma ütleks. No kõik see taaskasutus ja püüd süüa puhtamaid toiduaineid ja koduremondis kasutada võimalikult looduslähedasi tooteid jne.  Ja siis - eile, no uskumatu, mis ämbri ma läbi lasin, ma ei suuda end ära kiruda, et ma vahel ikka nii loll võin olla.

Kui ma muidu ajan taga igasugu looduslikke vahasid ja õlisid ja kui isegi Safran, mis on ökopood, müüb kaseiinkrunti, siis mina tean, et seal sees on booraks ja booraks mõjub halvasti viljakusele, siis eile võtsin ma välitöödeks mõeldud lahustipõhise Pinotexilaadse toote ja kukkusin sellega MEIE OMA ELUTOAS kolme posti värvima. Eriliselt esmaklassiline ajutöö mul ikka sellega kaasas käis, eksole. Ses mõttes, et ma tegin seda esmajoones sellepärast, et see on öko. Mitte siis ökoloogia ei ole siin võtmesõnaks, vaid ökonoomika. Kui mul on vaid 3 posti ja selle jaoks poolt liitritki värvi ei kulu, siis ma ei osta poest uut tumepruuni tooni asja, vaid kasutan terrassiõli, mis mul terrassist üle jäi, onju. Aga see, et see toode on lahustipõhine ja haiseb kui kurat ja (siiamaani HAISEB) ja see meie kõigi tervisele siin halvasti mõjub, mis siis sest, ahh. Kasuta oma pead, Raili, pead!

Igatahes, eile õhtul tegin ma selle vägitüki ära ja kui ma Priidu käest pärast küsisin, miks ma mind ei takistanud, siis teatas ta selle peale, et ma olevat nagu Pilvede all Mari. Kui mina olen midagi pähe võtnud, siis selle ma ka lõpule viin. Ja kuna see Pinotexi mõte on mul juba suvest saati ajudes ringi hõljunud, siis igasugu toote ohutuskaartide või selge mõistusega poleks siin mõtet lehvitada olnudki. Selles on tal tõesti õigus, et ma ei peatu, enne kui eesmärk täidetud. Ja kui silme ees virvendasid juba tumepruunid postid,, siis no iseenesest nad ju värvi ei muuda, eks, Tuleb tegutseda!

Noh, tegelikult on ju tore, kui mees aktsepteerib sind sellisena, nagu sa oled, aga kui ma ikka päris jaburusi teen - peatage mind palun. Aga keegi ei peatanud ja see hais oli ikka tõesti selline, et tõmbasime rõduukse pärani lahti (hea, et ma seda -20ga ei teinud, eks) ja panime poisid kõik ritta meie väiksesse tuppa oma voodisse. Priit läks varem magama, mina käisin veel duši all ja vaatasin natuke teki sisse mässitult telekat. Pead ei julgenud pesta, sest kartsin, et juuksed lähevad pärast toas jäässe.

Tea, kas hommikuks olid haisud toast läinud? Oh ei, muidugi mitte! Jube, mu kodu haiseb nagu kellegi paadisild või mõni grillimaja. Ja maahommikus õpetas täna suvalist rehavart linaõliga õlitama. Mis mul viga on, I know better!!! Priit läks hommikul oma vennale appi, olin lastega üksi. Lukustasin nad (koos endaga loomulikult) kööki, tegin pliidi alla tule, mujalt kõik uksed aknad lahti ja tuulutamine läks täie hooga edasi. Kas mõjus? Ei, meie kodu haiseb ikka veel nagu paadisild. No ütle, kui loll võib üks inimene olla, ahh?? Ja need on postid, mis hoiavad maja üleval, mitte mingi kohvilaud, mille võiks määramatuks ajaks rõdule tuulduma visata.

Tegelikult see asi vist ikka nii hull ei ole, nagu just siin pildi maalisin. Aga see on lihtsalt täiesti jabur, et üks ökomutt sellise hardcore vea sisse laseb. Lihtsalt see on selline asi, et ma pean selle siia kirja panema, sest enda vigadest ju õpitakse ja see ongi praegu see koht, mis mind õpetama peab.

Okei, aitab. Lähen hakkan Holgerit magama suunama, saab raske olema, sest kõik millest ta viimastel päevadel hoolivat tundub. on Lego Duplo rong ja ma pean teda nüüd selle igikestva mängu juurest hakkama ära tirima, Gregori juba magab umbes tund aega. Kui ta päeval ei maga, siis läheb kell 7 voodisse, kui vähegi võimalik. Magab nagunii kella 8ni nagu tavaliselt, nii, et see on hea võimalus tal unetunnid täis saada.

Priit läks Kiili sõprade juurde ja ma polegi väga kurb, et üksi täna kodus olen. Panen selle viimase lapse ka magama, teen teed, vaatan Grey anatoomiat ja naudin. Vahel on selliseid õhtuid ka vaja!

:)

tiliseb, tiliseb aisakell

Mulle väga meeldivad jõulud. Tegelikult lähen ma jõulude ajal üsna imelikuks kätte ära, sest kui ma muidu filme üldse ei vaata (ei suuda poolteist tundi või kauem ühe koha peal istudes silmi lahti hoida), siis jõulude ajal maksan ekstra 5 EUR salvestamise eest ja panen kõik jõulufilmid salvestama. Ja siis vahin neid üksi öösel tikud silmade vahel. Ka kõige tobedamaid, selliseid, kus jõuluvana tütred kaminast alla kukuvad ja päästavad oma headusega terve maailma. Istun ja vaatan ja tunnen, kuidas jõulumeeleolu mind vallutab.

Ma tean, et on inimesi, kellel on jõuludest täiesti suva, ka minu ümber. Eks see on läinud päris imalaks nämmutamiseks ka, kogu see möll kaubanduses ja see, et see tsirkus juba okstoobris hakkab. Aga minul on suva, tegelikult on mul isegi hea meel. Mulle meeldib jõulutunne ja kõik sellega seonduv. Ja kui kogu mu jutt tundub natukene kahtlaselt taevamanna ja lapselik, siis ei, jõuluvana ma siiski enam ei usu.

Ma ei mäleta, kui vanad me olime, kui onutütrega avastasime, miks vanaisa jõuluvana saabumise ajal igal aastal laudas loomi talitab, aga ma mäletan, et see ei rikkunud tegelikult midagi. Jõulutunne on ju hoopis midagi muud, kui kingitused ja jõuluvanad, see on koos olemise rõõm ja seda oli meie majas hulganisti, nii kaua kui ma mäletan. Vanaemal oli nimelt jõululaupäeval ka sünnipäev ja see tähendas, et kõik ta 4 last oma laste ja hiljem lapselastega olid jõulude ajal pea alati kohal. Meid oli palju ja see sigin-sagin köögis ja suures toas laua ümber.. ma ei oska seda seletada, aga kui ma praegu silmad kinni panen, siis näen seda kõike väga elavalt. Tunnen lõhnu, kuulen hääli ja ütlematagi selge, et see kõik on väga emotsionaalne mu jaoks. Ühel aastal said kõik lapsed kingiks laulikud jõululauludega ja siis me istusime ja laulsime, terve suguvõsaga (ja meid ei ole vähe!). Ja ma päriselt kuulen oma peas, kuidas vanaisa laulab "Tiliseb tiliseb aisakell". Täitsa sooda, onju, kuuleb asju oma peas. Aga järelikult on see jõulumöll olnud mulle aegade algusest peale väga oluline ja mul on tõesti hea meel, et meie peres pole jõulud olnud kunagi lihtsalt üks põhjus, et maha istuda ja napsu võtta. Näiteks. Nii palju ilusaid ja erilisi mälestusi.

Gregori jagab matsu juba väga hästi, ta on täiesti veendunud, et emme aitab tal jõuluvanale kirja kirjutada ja see siis toob talle ja vennale jõuludeks rooliga kelgu. Ehk toobki. Ülekõige meeldis mulle see, et ta oli nõus kelku vennaga jagama, mitte ei nõudnud täitsa oma. Üldse on nad viimasel ajal hakanud vennaga mõlemad väga palju üksteisega arvestama ja asju jagama, ja see teeb ainult rõõmu. Kahjuks pean küll nüüd selle täiusliku mulli siin lõhkama, teatades, et Holger on muu hulgas hammustama hakanud, aga tuhka sest. Gregori on selja pealt laiguline, sest mängib valede mänguasjadega ja minul on jäljed tissi peal ja reie peal, sest ma ei vaadanud õigel ajal talle otsa, aga las laps näksab kui tahab. Tegelikult muidugi seletan talle söögi alla ja söögi peale kuidas emmel/vennal/issil on valus ja paha, aga no eks see on mingi faas jälle. Selle jagamisega mõtlesin ma pigem seda, et nad muretsevad, et teine ka ikka riisigaletti saaks ja kui söögiaeg on ja üks ei tule lauda, siis teine läheb kutsuma. Aga no eks see vennakeste asi käibki nii.

Igatahes, kunagi oli kuskil üks saade, kus lapsed rääkisid, mida nad jõuluks tahavad. Mul hakkas paha, ausalt, nad olid mingid 5-6sed ja tahtsid mobiile ja ipadi ja akuautosid. Kõik peale ühe lapse, kes ütles, et tema tahab, et kõik on rõõmsad ja kõik on koos. Vot sellist viimast tüüpi lapsi tahan ma endale ka, aga ma ei tea, kuidas selliseid saab. Eks see oma eeskuju vist peab olema, ise pead ka pigem emotsioone kinkima, kui asju. Neid asju tuleb neil nagunii omajagu, sest meie moodsal kärgperel on nüüd ju kolmed jõulud.

Ja lisaks vanaisadele-vanaemadele-onudele-tädidele on ju nagunii veel päkapikuaeg. Ja siis lasteaed. Hakkab tunduma, et kui sa tahad, et su laps oleks õnnelik, siis pead endale jõulude ajaks Stockmanni pakkeletis lisatöö võtma, et kõike seda endale lubada saaks. Aga no mis õnn see on, kui ema ei saa sinuga aega veeta, sest ta teenib raha, et sulle asju osta?

Meil on lasteaias pooleli praegu arutlus, et mida lastele lasteaia jõuluvana peaks tooma. Mulle väga meeldib ühe lapsevanema mõte, et kingime ühiselt lastele rühma põrandamängu "Aga mina", mis õpetab lapsi vigastusi vältima ja ohte märkama. Nii armas mõte ja nii-nii vajalik. Aga kuna see on mõeldud ikkagi lasteaedadele ja maksab 280 eurot, siis ma iseseisvalt seda mängu mitte iialgi ei osta, seega oleks praegu super võimalus rühma midagi tõeliselt asjalikku (aga samas kindlasti lõbusat) osta.

Selle idee pooldajana tunnen ma ennast natuke nagu Scrooge, kes püüab lastelt viimsetki jõulurõõmu võtta, sest lapsed nähtavasti tahavad midagi ikka koju kaasa võtta ka. Ja kui lisaks veel mingi väike kink teha, läheb see summa ühe lapse kohta liiga suureks. Pakkusin välja, et ehk võiks see kaasavõetav asi siis 1-2 eurone ilus glasuuritud piparkook olla, aga mul on vähe usku, et sellega kaasa tullakse. Nii et kahju. Asjad asjad asjad. Koguaeg peab midagi saama, igalt poolt. Ma pakun, et ma suudaks küll Gregorile kõva eeltöö teha, et ei tea, mis jõuluvana teile rühma kingiks toob ja mõtle, kui tore, kui te saaks mingi ägeda mängu mida koos mängida. Ja selle üheeurose piparkoogi üle tunneks ta ka raudselt rõõmu. (jaja, tegelikult on ta kindlasti esimene laps, kes pillima hakkab, kui näeb, et lasteaia jõuluvana ei toonudki vinget puldiautot :)) Lihtsalt ma tunnen, et meie lapsed on need, mis me ise nendest vormime. Praegu veel.

Sellised jõuluteemalised mõtted siis. Meisterdan siin õhtuti vanadest purkidest, pitsist, lipsukestest ja paelakestest küünlahoidjaid ja laternaid. Aliexpressist tellisin ägedad südamekujulised tulukesed, need pole muidugi ainult jõuludeks, aga siiski, valgus. Marineeritud kõrvits on keldris ootamas, koht jõulukuuse jaoks välja mõeldud. Homme lähen Prismasse ja ostan päkapiku jaoks sokid lastele. Appi, ma kõlan nagu poolemeelne, on 15. november. Aga see olen mina - kui mulle meeldib, siis väga meeldib. Ja jõulud mulle meeldivad. Õnneks Priit on kainema mõistusega ja ei luba mul jõulutulesid veel välja panna. Kuigi, üks küünlaga latern meil põleb küll köögiaknal pea iga õhtu:

Sel aastal on kodu juba meil ka enam-vähem, eelmine aasta oli väga kentsakas siia soojustusvillade ja pooleldi lõhutud seinte vahele jõuluehteid sättida. Aga nüüd on mul köök valmis, elutoas tapeet seinas ja vaid pisiasjad pooleli ja meil on ju isegi päris oma magamistuba, uksega. Las need jõulud tulevad siis.

Kahjuks õhtuse valgusega minu telefoniga väga head pilti teha ei saa, ma ütleks, et päriselt on ikkagi ilusam. Ja kui keegi tahab näha kardinaid või põrandaliiste, siis ta peab teiste inimste pilte vaatama, Aga sellest, mis aasta tagasi oli, on see ikka kõvasti etem, sest siis oli meil sein veel maha lõhkumata ja selles väikeses mahakistud tapeediga toas oli kogu me elamine - üks suur voodi ja 2 väikest. 

Lõpetuseks pilt minu tänasest leiust - käisin kelguga Holgeriga Maximas ostureisil (täiesti segastel asjaoludel) ja sattusin kullasoone otsa. Palju odavaid ilusaid tasse, kalleid ma ei raatsi veel osta, sest lapsed lõhuvad nagunii ära. Siin on mu lemmik:

:)

Tere Tiit, tere Teet, tere Mai, tere Kai

Inimesed on vahel ikka imelikud küll. Eile Järvelt koju sõites mõtlesin terve tee, miks me käitume vahel (juhu)tuttavaid nähes nii jaburalt ja miks on ikkagi vahel nii raske teretada või paar sõnagi vahetada?

Nägin eile õhtupoole Selveris üht tuttavat. Õigemini on ta Priidu tuttav, aga igatahes teab ta mind väga hästi. Me pilgud kohtusid, tundsin ta ära, suu vajus juba lahti, et tere öelda .. ja ta pööras pea ära ja tegi nagu ei näeks mind! No mida tobe. Ma ju tean, et ta nägi, sest ta võpatas ja murdosa sekundiks oli näha, kuidas ta peas erinevaid võimalusi põgenemiseks haudus. Aga miks? Ma poleks ju üldse jutustama hakanud ega midagi, ma ka ei taha suvalise poolvõõraga viisakusvestlust pidades oma õhtut veeta. Terest oleks piisanud. See on tegelikult väga lihtne - Tere. Tere! ja kõik ajavad omi asju edasi. Mingit võltsnaeratust ega suvalist tsittsätti pole tegelikult vaja. Teeskle siis, et sul on kiire ja jookse edasi. Kõik teevad seda. Aga elementaarne viisakus ja üks tere mokaotsast?

Vedasin oma nähtamatud kondid kassasse ja põrnitsesin seal tükk aega segaduses enda ette. Mis mõttes ma olin just see inimene, kelle pealt pilk ära pöörati?? Piinlik. Väga nõme on olla see inimene, keda justkui polekski olemas. Väga nõme.

Ma ise teretan isegi võõraid inimesi, lihtsalt selle pärast, et ma näen neid igal hommikul lasteaeda minnes näiteks. Mitte kõiki vastutulijaid muidugi, aga küll üht prouat, kes 3 maja edasi elab ja pea iga hommik kõnnime üksteisele vastu, loomulik ju. Sanatooriumi tänava kortermaja kojamehega teretame. Üks koerajalutaja mees, kes ka kusagil Põllu tänaval elab, temaga näeme, siis ka ikka tervitame. Ja see pole selleks, et ma tahaks teada mis elu nad elavad või teada kuidas tööl läheb või mis muud uudist on. Ikka ju pilgud kohtuvad ja kui nägu on sulle tuttav, siis.. elementaarne viisakus, ma arvan.

Meil lasteaias on nii, et kõik teretavad kõiki. Mitte ainult oma rühma omasid, aga kõiki kes vastu tulevad. Ja see on nii armas komme minu meelest. Mustamäel nii ei olnud, seal tormasid kõik lapsed kaenlas vihaste nägudega ringi, kiire kiire kiire ju ja kes sa üldse oled, et ma sind peaks märkama. Mul oli seal alati last lasteaeda viies hästi ebamugav. Ei tea ju ise ka, kuhu oma pilk siis panna, kui teisele otsa vaadata ei tohi.. aga see, kui posu võõraid inimesi ütleb sulle hommikuti rõõmsalt tere, annab positiivse laengu terveks päevaks. Mulle vähemalt. Holger teretab ka lasteaias muidugi kõiki väga innukalt ja see on väga armas. Isegi kui ta ei tea, kuhu piiri panna, ja vahel natuke hoogu läheb, näiteks teretab kaltsukas absoluutselt kõiki poesviibijaid. Aga sellega on nagu kõige muuga, mis lastesse puutub - sõbralikud tädikesed naeratavad ja tahvavad lapsega juttu vesta, lastevihkajad põrnitsevad vihaselt või pööravad pilgud ära.

Lastevihkajatest veel. Täna käisin jälle Järve Selveris ja tahaksin väikestele nunnudele mersudega blondiinidele südamele panna: need titekäruga märgistatud kohad ei ole teile parkimiseks mõeldud! Saan aru, et su ajunatuke teeb võib-olla napilt mu kolmesele silmad ette ja selle järgi võiks sul isegi õigus seal parkida olla. Aga päriselt, sul pole õrna aimugi, mida lastega poeskäik üldse tähendab ja sul pole õrna aimugi, kui vihaseks mind teeb, kui ma näen, et sa täiesti üksi oma uhkest autost välja jalutad. Aga sa ei tea seda, sa ei mõtlegi kellelegi teisele. Sul on suva, kus sa pargid, solaarium ootab ja kiire on.. või mida iganes.

Järvel käisin täna isaga söömas. Seal üleval on üks koht, kus kõrval on terve mängumaa lastele, batuudi, pallimere ja roosa sisseistutava autoga. Väga mõnus. Kuigi toitu ma väga ei kiidaks, siis kõhu sai muretult täis vähemalt. Enne seda üritasime süüa all Ampsus. Seisime terve pika järjekorra, et saada kebabisalatit ja siis teatab teenindaja, et kebabi ei ole. Ahh? Sul on menüü, mis koosneb laias laastus kahest asjast - kebab ja pannkook ja kebabi ei ole. Päeval kell 2. Okei. Kui ma teenindajale mainisin, et ebaviisakas on lasta inimestel seista 10 minutit järjekorras ja siis teatada, et sööki pole (oleks, et keegi oleks midagi asenduseks pakkunud kasvõi, et äkki tahad siis pannkooki), ütles ta mulle, et neil pole võimalik menüüst midagi maha tõmmata ja sildikest nad ka ei oska või ei taha kirjutada. Ja üleüldse ma peaksin oma probleemist kassas rääkima. Mis minu probleemist, see on ikka sinu probleem, et sul süüa pole pakkuda. Väga imelik suhtumine. Olgu kuidas on, aga sinna küll enam tagasi ei kisu.

Lõpetan nüüd ja asun jälle tööle. Õigemini, kõigepealt teen süüa, siis saadan Gregori Priiduga trenni ja loodan siis, et Holger on mulle piisavalt armuline, et ma midagi toimetada saan. Millegi all mõtlen ma oma uut projekti, kus ma disainin, loon ja meisterdan. Taaskasutus on mulle ikka väga südamelähedane teema ja mulle tundub, et ma oskan seda ikka natuke vist ka - oma kätega midagi ilusat luua.

Aga sellest juba järgmine kord, siis juba Facebooki-lingiga, tootepiltide ja muu infoga. Loodan, et juba homme :)

Kurda muret ja hakkab kergem

Mul on hetkel 2 muret.

Üks on selline kergem - ma olen sattunud kohvisõltuvuse küüsi. Eks arvata on ju, et mingi sõltuvus peab inimesel olema. Kunagi ma olin sigarettidest sõltuvuses ja jumal tänatud, peale lapsi pole tahtmist tagasi tulnud. Ausalt ajab mul kogu see suitsu värk südame pahaks, sellest olen enne kirjutanud ka siin. Mõned üksikud suitsupahvakud siin ja seal elan üle küll, nii et teised mu ümber tehku ikkagi mis tahavad. Aga mina.. mina sööksin enne oma okset vist, kui koni tõmbaks. Ei tea mis kihk mind kunagi küll suitsetama ajas. Öäkkkk!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Suits on niisiis nimekirjast kindlalt maas. Alkoholist ei kõlba küll kahe lapse emal sõltuvuses olla, magusat sisse vohmida ei lähe Orgutamisega kokku ja üle jääbki vaid.. kohv. Ma joon hommikuti 2 tassi ohtra vahukoorega ja nüüd olen saanud veel kombe enne õhtul lasteaeda minekut ka veel 1 tassitäis nautida. Seda on kokku 3 tassi, päris palju ju? Ja arva, kui ma täna õhtul näiteks külla peaks minema ja kohvi pakutaks - ikka võtaks ju. Ja kuigi ma püüan ohtralt vett selle kohviralli kõrvale juua, päris kasulikuks harjumuseks seda ikka ka nimetada ei saa. Aga noh, mis ikka. Vähemalt olen selle nüüd välja öelnud. Tere, mina olen Raili ja ma olen kohvist sõltuvuses.

Teine mure on selline ikka täiesti tõsine mure. Olen sellest pikka aega mõelnud ja need mõtted võimenduvad iga jumala kord, kui nina majast välja pistan. Mis kurat teil inimestel viga on?? Jaa, teil, kes te müüte kirbukatel neid neetud topilisi ja väsinud riidehilpusid sama hinnaga, millega te nad poest ostsite! Oi ma ei või, ma lähen kohe nii närvi, kui sellele mõtlen. Täna nägin saapaid, millel olid sõna otseses mõttes augud ninades ja ajavad kindla peale läbi nii lund kui pori ja külma, aga Ecco kiri on peal ja saabas maksab 10 eurot! Sõida seenele oma Eccoga, kas prügikasti ei ole kodus? Terve hunnik püüdlikult volditud s 104 pluuse, millel on kohe nagu peale kirjutatud "toodetud enne milleeniumi" kõik ilusti kulunud ja nässakad, 2-3 eurot tükk. Didriksoni kombe, helkurribad on kulunud ja sõna otseses mõttes ripuvad põlve otsas, kulunud ja karvaste põlvede otsas, õmbluste koha peal on rida mikroaugukesi, kust vatiin lausa paistab, aga Didriksoni kiri on peal ja küsitakse 20 eurot. 20 eurot selle eest, et su laps saab õues firmariietes mängides haigeks jääda.

Nimekiri on lõputu. Sall, mille mina vähemalt kunagi (umbes 15 aastat tagasi) Yves Rocheri kataloogist tasuta sain maksab kirbukal 2 eurot. Puidust pusle lapsele, 1 tükk on küll puudu, aga 5 eurot võib ikka küsida ju. Hea kvaliteetne asi, mis siis et naaaaatukene kulunud. Kunstnahast kott, muidu ilus, aga kui lahti teha siis truki ümbert on riie väljas ja kunstnahk lipendab. 4 eurot! Nike talvejope, varrukad on kulunud ja lukk ei käi, aga 15 eurot ikka väärt ju. Jope jopeks, lõikan märgi välja ja kleebin näiteks koti peale, olen ka popp siis. Poiste püksid, põlved kulunud ja värv on luitunud, 3 eurot paar. Veel hunnik lasteriideid, no pole ju nii kulunud värvid ka ja topieemaldamise masin on ju kõigil kodus. Hinnad 1-4 eurot.

Ma ei tea, aga inimesed on vist täitsa hulluks läinud. Täna jäi väga palju selliseid asju silma, ma ei näinud ühtegi asja, mida päriselt ostaks. Ma tean, et kvaliteetsed asjad maksavad palju ka kasutatuna, aga et ebakvaliteetsed ka sama palju maksavad.. oehh. Tahaks et oleks ilusate asjade kirbukas, kus võivad oma asju müüa ainult selge reaalsustajuga inimesed, kes saavad aru, et seda raha, mis nad laste peale kulutanud on, ei saa jad kunagi enam tagasi! Vähemalt mitte täies mahus. Mina ka ostan, müün ja vahetan, aga mitte iial ei anna ma raha eest ära pesuehtsat saasta. Kui aus olla, siis seisab mul garderoobis suur 250l prügikott, mis on pungil täis ära andmiseks mõeldud riideid ja mitte üks neist ei ole nii kehvas olukorras, kui see prügi, mida ma täna nägin.

Kui meeleheitel peab inimene olema, et ta ostab enda lapsele topilise tuhmunud värvidega pluusi ja kui ta on niiii meeleheitel, kust ta üldse selle 2 eurot leiab, et seda teha? Kaltsuka tasuta asjade kastis käivad sellised asjad ja sealt saab ka vast paremat kaupa üldiselt.

Vot siis, sellised mured. Ootan praegu, et Holger oma söömise lõpetaks ja siis lähme lasteaeda, Kelguga, kahe kelguga kui täpsem olla. Kas pole irooniline, et päev, millal kirjutasin oma rattaga käimise muredest, oligi viimane päev sel hooajal, kui rattaga käia sai. Aga tegelikult on mul väga hea meel ikkagi, et lumi tuli. Olgugi, et "ootamatult", nagu ikka (kes oleks võinud arvata, et ilmateade mõtleb kõiki neid hoiatusi tõsiselt??). Eile õhtuks sain õnneks talverehvid ka alla, kuigi hakkasin asju ajama ju alles eile pärastlõunal. Kurtsin Nõmmekate fb grupis oma muret ja üks tore noormees juhatas mind õigesse kohta. Tervise tänaval elavas järjekorras oli sedaaegu olnud järjekorras ca 50 autot!

Lõpetuseks üks inspireeriv pildike:

Te ei kujuta ette mu rõõmu, kui eile õhtul avastasin jälje, mis püksirihma selgelt sisse oli kulunud. NELI auku tagasi :) 4 kuud ja 4 auku püksirihma peal, on olnud meeletult äge teekond!

TO BE CONTINUED

5 aastaga kihutajast vagatsejaks

Inimesed tegelikult kunagi enne ei mõtle, kui nad päriselt peavad, eks?

Ma ütlen nii, sest ma tean, et ma olen ise ka olnud see inimene, kes kihutab arulagedalt küla vahel ja ei arva, et see kellegi asi peale minu on. Aga on.

Mind ajavad niii närvi need inimesed, kes hommikuti meie tänaval autodega kiirust ületavad. Nagu neetud kiirtee, ausõna. Kõnniteed ei ole, mul ei ole kuskile minna. Mis mul, lastel pole kuskile minna! Gregori sõidab mul rattaga küll üldiselt ilusti selja taga, aga see ei tee vähem hirmsaks, kui üks on otsustanud 30km/h asemel (mis meil siin Nõmme küla vahel enam-vähem igal pool ametlik norm on) nt 50km/h vastu kihutada. Ja ta ei vaevu isegi väikesr paunakest oma liikumistrajektoori sisse tegema, no et moe pärast kasvõi, nagu mööduks kellestki või nii. Kindlasti mitte. Ega väikelapsed üldiselt ratta seljas ongi ju sama stabiilsed ja konstantselt omal joonel nagu kõnniteekivid, kas pole?

Ja siis hakkad mõtlema, et pekki küll, kuhu sul kiire on, inimene. Umbes 300 meetrit on see lõik, kust kõige hullemad põrgulised vastu tulevad ja kui teha nüüd väike arvutus, siis 50km/h ja 30km/h vahe on 14 sekundit. 14 SEKUNDIT. Mida sa teed selle 14 sekundiga oma elus? Okei, 14 sekundit minu tänavalõigus ja 14 sekundit järgmises ja 6 järgmises ja. Kui foorid sulle armulised on, oled ehk tööle jõudes võitnud oma agressiivse sõidustiiliga tervelt 3 minutit. Mille arvelt? Minu ja kõigi teiste laste ja vanurite arvelt. Mul on sulle mõte - ära parem pane kella 4 korda edasi. Või jäta potil istudes pool ajalehte lugemata. Või pane hommikuks õhtul kohvipuru kannu valmis ja triigi pluus ära, Sest päriselt väga vastik on olla tee ääres see õnnetu ema kahe lapsega, üks ees, teine taga. Hoida kramplikult mõlemast kinni, sest kardan, et sa üleüldse mitte midagi oma mulli sees ei märka. Kui sa kiirusepiirangu märki ei näinud, äkki ei näe sa ka inimesi tee ääres??

Ja minna pole ju ka kusagile, tulen majast välja ja juba ongi kiirtee. Ega me kodu ostes osanud seda siin õieti ka vaadata. Kõik muud positiivsed emotsioonid tulevasest uuest kodus vallutasid mis iganes mõttepojakesedki, mis meil sellel teemal siis tekkida võisid. Aga nüüd on, kõnniteed ei ole, tee on (Nõmme kohta) võrdlemisi lai ja siis kõik hilinejad ja muidu kiired ja vihased valivadki selle teelõigu. Nii mõnigi kord tahaks neid saapaga visata või lihtsalt autost välja tõsta ja epistlit pidada. Aga noh, kus ma saan tervet maailma kontrollida ja õpetada.

Loomulikult ei ole kõik autojuhid sellised. On väga palju neid, kes leiavad aega oma kiires hommikus isegi hoog pea täitsa maha pidurdada ja mööduda mitte paarikümne cm kauguselt vaid lausa teiselt poolt teeäärest. Ja nii palju, kui ma nende tublide juhtide autosse kiikan, siis sealt paistab alati turvatool või 2. Või on need turvatoolid toonklaasi taga peidus. Sest ega sa enne tea, kui sa tead. Igatahes, hästi hea meel on, et selliseid inimesi leidub ka, kes märkavad ja hoolivad. Sest mul pole ju oma pudinatega tõesti kuskile minna, kodust ei saa ju välja muudmoodi, kui kodutänavat pidi. Ja ma ei taha elada maailmas, kus laps ei või rattaga lasteaias käia, sest autod vallutavad tee. Läbi pargi me kahjuks rattaga ei saa, sest Gregori sõidab veel abiratastega ka ju ja seal on päris palju männijuurikaid, nii et tal poole ajast väntab ta seal tühja, sest rattad on õhus.

Muidu on meil lasteaiatee ikkagi suht rahulik, enamus sellest kulgeb läbi männimetsa mööda väikest tänavat, kus on veel jalakäijatele eraldatud joonega nn kõnnitee. Vabaka äärde jõudes hakkan muidugi jälle kurjaks valvekoeraks ja hoian lisaks kärule ka rattast kinni. Foorid ju, miljon autot ka. Need foorid on seal veel nii tobedalt, et kunagi korraga üle tee ei saa, pead keskel ootama. Päris nõme ja kitsas on seal tegelikult oodata, kui mõlemal pool vuhisevad autod. Kuigi, Vabaduse pst fooridest on nii palju räägitud ja keegi kusagil on kindlasti adekvaatse selgituse ka andnud selle kohta, miks need on täiesti jaburalt sätitud. Nii jaburalt, et päris tihti on jalakäijal foor punane kui autosid sõitmas ei olegi ja kui liiklusvool hakkab kohale jõudma, läheb nendel foor nina eest punaseks ja jalakäija saab üle tee minna. Aga isegi, kui ühtegi autot ei ole mõlemast suunast näha, ei tee ma seda kunagi, et lipsaks üle tee. Isegi lasteta olles püüan seda meeles pidada, kuigi päris tobe on oodata seal kui ikka 2 kilomeetri kauguseltki näha, et kedagi tulemas pole. Mõtlen koguaeg, et mulle ei meeldi, kui minu lapsed näevad punase tulega üle jalutavaid inimesi ja mina pean siis lapsele seletama, et miks see onu sellist lolli asja tegi. Ja kui minu lapsed mind ei näe, näevad teised lapsed. Ja üldse, tulebki sisse harjutada endale see, et käitud alati liikluses nii, nagu õige on. Sest lapsed on ju täiega monkey see monkey do ja sa ei taha, et su 4-aastane ühel päeval ise punase foori taga otsustab, et nüüd on õige aeg üle tee minema hakata. Ta ei pruugi ohtu üldse õigesti hinnata osata.

Alles mõni aeg Nõmme mäest üles sõites nägin ju TERVET PEREKONDA - ema, isa, üks laps käe otsas ja teine süles, silkavad autode vahelt õhtuse tipptunni ajal (küll enamasti seisvad, aga mis siis!) üle tee. Kohas, kus foor on 50 meetri kaugusel. No mida sa oma lastele õpetad, mida küll.. aga noh, mis see minu asi on. Lihtsalt ma märkan selliseid asju nüüd, enne lapsi ei osanud.

Kunagi, umbes 5 aastat tagasi sõitsin tööle nagu ikka, mööda õueala, nagu meil tee sinna viib. Õueala kiirusega ma ei sõitnud, kunagi ei sõitnud vist siis. Ei kihutanud ka 70ga, aga tõenäoliselt mingi 40 võis olla küll. Sest mina ka mõtlesin, et äkki see 14 sekundit päästab ja keegi ei märkagi, et ma jälle 5 minutit hiljaks olen jäänud. Too päev kohale jõudes ja autost välja astudes ootas mind ees näost punane ja tulivihane tervisejooksul olev Meelis Atonen. Et tema lapsed mängivad siin ja mida ma endast õige mõtlen ja kas ma märki nägin jne jne. Kõik see klassika, mida ma täna ise lapsevanemana kümnele autojuhile päevas öelda tahaks. Loll ütles ta mulle lausa ka. Ja seda ma ju olingi. Eks ma sain aru küll, et olin paha olnud ja tõmbasin ikka korralikult tagasi end ka peale seda hommikut. Aga siiski otsisin endale lollakaid õigustusi, et mis lapsed need hommikul 8st sõiduteel küll mängivad ja ma ei sõitnud ju nii kiiresti ja mis poliitik see on, kes teisi lolliks sõimab ja nii. Aga täna tahan öelda, et I feel your pain, mister Atonen! Iga inimene peab saama koduväravast välja astuda ilma hirmuta, et ta alla aetakse.

Novot siis. Inimene õpib kogu elu. Tahaks küll olla maksimaalselt tark juba sündides, aga paraku tuleb uut infot juurde terve aeg. Ja kõige paremini õpime paraku ikka omaenda vigadest, rääkigu need teised mida tahavad. Nii lapsed kui täiskasvanud, kõigil käib ühtemoodi - õpeta ja kamanda kõrval palju tahes, mingid stsenaariumid on vaja ikkagi ise läbi mängida, et ahhaa-elamuseni jõuda.

Õhtuti on nii vara juba täitsa pime. Sellest on kahju, et ma Gregorit lasteaiast enne pimedat kätte ei saagi. Üks asi on, et pimedas jälle omad (liiklus-)hirmud. Sellega tegelikult vist väga hullu pole, sest rattal on ees ja taga tuled ja Gregori ise kannab helkurvesti ja tänavavalgustus on ju ka. Lihtsalt, tahaks oma lapse nägu päevavalges ka näha. Ta ise küsib ka iga päev, et miks ma talle nii hilja järgi lähen, et pime juba on. Aga noh, kohe varsti on jälle jaanipäev, nii et kannatame ära.

Ja muudest teemadest: kaal, vana vimkavend täna hommikul lollitas minuga. Astusin peale ja üsna mitu korda värelesid ees 2 numbrit - 66.0 ja 65.9, aga lõpuks jäi ette siiski 66.0. Nii kahju, oleks tahtnud hõisata, et kaalun juba 65 :) Igatahes, mott on jälle üleval, sest kaal jälle langeb. Lisaks enam-vähem korralikult toitumisele olen ma viimaste päevade jooksul üsna palju jala käinud. Lasteaeda 2x päevas edasi-tagasi nagunii, see teeb kokku juba päevas üle 4km ja eile käisime Holgeriga Kivimäele õunamahla viimas ja täna väikese ringiga Nõmme keskuses. Humanast sain muideks 3 euroga täiesti korraliku poolmantli. Tasuta sinna ja tasuta tagasi, kolmekas mantli eest - täiesti öko. Versus autoga poodi ja päris poest sajaeurone osta, mõtle milline kokkuhoid!

Kuidas teil kellakeeramine muidu läks? Meie elu läks sassi vaid üheks päevaks, juba teisel päeval peale kellakeeramist tõusid ja uinusid meie lapsed samadel aegadel, kui enne. Õnneks, ma ei tahaks küll pool 7 hommikuti ärgata. Sest ma vaprake uinun ju alles pool 2. Sellest pole midagi, et hommikul nagu zombi oled, oh ei. Ikka sama vana lugu, tikud silmade vahele ja hambad ristis elame üle. Sest oma aega on ju vaja, teate küll :)