Ma oleksin pidanud pilti tegema tol hommikul, kui kaalul olid numbrid 65.7, sest ma olen rongi pealt maha kukkunud ja tänu imelisele jõuluajale ma sel aastal selliseid numbreid enam ei näe. Ma teen jubedalt palju pattu sajas mõttes, see ajab mind hulluks, aga ma ei suuda ennast peatada ka.
Ma söön nimelt jube palju Kirju koera kommi, mis on halb, sest suures koguses kommi vitsutada on igal juhul halb ja eriti nõme on see, et ma söön salaja laste päkapiku-komme ära. Oumaigaad, see kõlab niiiii valesti kui seda niiviisi välja öelda :D aga no nii on, meil on salajane päkapikunodi fond ja üks asi, mida poisid enda jõulusokkide seest kunagi ei leia, on Kirju koera kommid. Need lihtsalt saavad alati enne otsa.
Ma ostan komme alati Prisma lahtiste kommide letist, seal on nende kilohind kõigest 6.99, mis on enamike šokolaadikommide puhul väga hästi saadud. Need samad Kirjud koerad on praegu nt 200g pakiga kampaanias ja hind on 7.45/kg, nii et isegi sellest on soodsam. Kuna meil on 2 last, siis võtan alati paarisarvud komme, sest enda või Priiduga ma kunagi ju ei arvesta. Aga arvake ära, kui ma peidukast endale kommi pätsama lähen, siis võtan ju ka alati 2 kaupa - no et kuidas ma söön ära Gregori oma ja Holgeri oma jätan söömata. Mis tähendab, et kui 2st kommist jääb väheks, siis söön 4 ja kui 4st jääb väheks, siis söön 6 kommi korraga. Mõistlik, onju!
Novot ja siis ma patustangi praegu muudkui kommidega ja varsti tulevad suured seaprae ja hapukapsa pidustused ka, tädi toob veel kindlasti kaneelirulle ja.. aga õnneks on mul tegelikult kõik vägagi stabiilne. Kusagil seal 67 kilo ümber kaalun ja teate, mida 67 kilo kohe kindlasti ei ole? 67 ei ole üldse sama nagu 82. Gregori tahtis ükspäev pilte vaadata ja siis nägin üht, mille olin endast 77 kilo peal teinud - ja on küll vahe. On. Praegu on mul ka muidugi väike punn ees ja ega need kommid (või hetkel joodav vein) ju kaasa ei aita, aga muidu on ikka kõhu moodi kõht juba. Vähemalt ma saan nüüd kõhu sisse tõmmata, kui mõte tuleb. Kuigi, kui ma kummardan, siis mu kõht on ikkagi nagu.. kellegi ema oma. Aga eks nüüd tulebki jalad tagumiku alt välja ajada ja natuke keha trimmi ajada.
Kuigi ma väga ei tahtnud algul üldse seda pilti siia panna, siis tegin siiski endast iseenda jaoks uue võrdluspildi ja mulle tundub, et ma pean ikka seda teistega jagama ka. See pole ju nii, et ainult mina näen muutust?
Ma ei hakanud kirjutama, kumb on enne, kumb pärast pilt, ma siiralt loodan, et sellest saab igaüks ise aru. Kuupäevad on muidu all kirjas ka, kui tõesti välja ei paista. Igatahes on see siin üks vaheetapp, kus saan kirja ringiaja ja kihutan edasi. Aga et peale jõule siis, eks.
Maša ja karu piletid sain vahetatud 19.detsembriks. Õnneks, sest Gregoril oli nii niru olla too päev, ta nägi kohe täitsa haige välja. Loomulik ka, et väike keha on kurnatud peale kolme ööd 39.2 palavikku. Tänased sünnipäevad jätsime ka Gregoriga vahele, mängisime kodus kahekesi Lotte doominot, loomapiltidega Memot ja ehitasime klotsidest Haapsalu linna. Ta on mul nii asjalik, see väike putukas, ja mul on hea meel, et me saame vahel niiviisi täitsa kahekesi ka ikka olla. Eks ta tunneb ka sellest siirast rõõmu, kui emme on ainult tema päralt, sest see teine putukas on meil.. oi kui nunnu, aga oi, milline latatara!
Seda on äge mõelda, kuidas kõik ajas muutub. Gregori ju õieti ei maganud titena (mitte, et ta nüüd magaks) ja kukkus ja käkerdas ja koguaeg jooksis kuskile ja ajas midagi maha ja ühesõnaga, tema oligi selline laps, kelle pärast leiutati kunagi maneežid ja titekiivrid (mitte, et ma oleks neid kasutanud, aga ma mõistan neid emasid, kes seda teevad). Temaga oli koguaeg tegemist ja ma ausalt imestan, et me suutsime üldse Holgeri muretseda (hea sõna, eks), kui teadsime, mis meid ees võib oodata. Ja nüüd. Lasteaias öeldakse mulle, et tubli poiss, aitab alati koristada. Riidesse ei saa, sest ta on kõige flegmam terves maailmas (see küll tubli ei ole, aga siiski). Mängib ilusti, tema on selline, kellele meeldivad sellised vaiksemad mängud. Ahh? Minu Gregori? See sama, kes pööras 1-kuuselt, roomas 4,5-kuuselt, tõusis püsti 6-kuuselt ja kõndis 10-kuuselt. Seesama laps, kellel oli alati kuskile kiire ja nüüd järsku.. temale meeldivad vaiksemad mängud? Aga nii on, Robotexil oleks ta võinud seda mesilast programmeerima jäädagi, ma pole ausalt öeldes näinud enne kohta, kus see laps nii loomulik tundub, nagu ta oleks eluaeg selle laua ääres seal seisnud. Nii, et.. robootika ringe nii väikestele vist pole ja ega ma ei julge päriselt uurida ka enne, kui tööle lähen. Aga etskae, NBA tippkorvpallur ei tundugi enam nii ainuvõimalik ja iseenesestmõistetav.
Ja siis see Holger. Magas veel 3-kuusena 17-18 tundi päevas. Rahulik, oi kui rahulik. Tissi otsas ajas oma asjad kiirelt ära ja oli lihtsalt edasi. Lihtsalt oli, mitte midagi ei nõudnud. Pööras esimest korda 3,5-kuuselt, kõndima hakkas aasta ja 2 kuuselt. Igatahes selline rahulikum, leplikum ja nagu ma olen ennegi öelnud - ideaalne teine laps. Ei mingit muret! Ja nüüd? Ega temaga praegu ka mingeid muresid väga pole, aga seda ma poleks küll osanud arvata, et temast SELLINE JUTUPAUNIK saab. Ta räägib nii, et suu vahutab, absoluutselt kõigele paneb subtiitrid alla. Emme, mina tulin! Lähen ära, emme. Võtan õuna, emme. Näe kass, emme, meie kass! Suur kass, emme. Võta õuna, emme. Õun läks suhu, emme. Mina söön, emme. Ja see kõik kestis täpselt nii kaua, kui te seda lugesite, pause ei ole. Ja ütlematagi selge, et nii piskuga meil vestlused Holgeriga ei lõppe, selline jutuvada kestab terve päev. Ta ei suuda isegi kuulata, kui ma talle raamatuid loen, sest tahab ise rääkida. Gregori (kes muide hiljem hakkas väga ilusti ja soravalt rääkima), ütles aasta ja 8-kuuselt esimese lause, mille üle olin muidugi väga uhke: "kass, süüa!" ja Holger paneb liitlauseid ja kasutab peeneid sõnu, mida isegi mina ei tea. See on nii äge, et ta niiviisi jutustab, aga vahel ajab ikka täiesti hulluks ka. Teate küll, mõnikord tahaks 5 minutit täielikus vaikuses istuda. Aga Holgeril ei ole pausi-nuppu. Ta lobiseb isegi voodis enne uinumist. Kõik see 10 minutit, mis ta seal keerleb, on üks iseendale-unejutu-rääkimise aeg. Ja siis nad imestavad, et me ei suuda mõlemat last korraga magama panna.
Seda ma mõtlengi, kui räägin, et see kõik on nii põnev - ta on sul seal ema ja lapse palatis, äsja saabunud ja sa näed, milline ta välja näeb, mäletad iga hetke oma sünnitusest ja seda, kuidas te 9 kuud olete juba koos olnud, aga siiski, sa ei tea, kes ta on. Mõnes mõttes sa tunned seda vääksu nii hästi, ta on läbi ja lõhki sinu, aga sa ei saa seda siis veel teada, kas temast tuleb robootik või jutupaunik. Ja see on nii tohutult äge, kui nad vormuvad sinu silme all päris inimesteks, oma huvide, iseloomujoonte, soovide ja muude eripäradega.
Vot. Sellised mõtted siis tänasel metsikul laupäevaõhtul. Priit magab juba poolteist tundi diivanil, mina lõpetan selle postituse siin, lähen duši alla ja pärast vaatan vinnutatud lesta närides mõnda jõulufilmi.
Soovin kõigile head ööd, kuigi mõistlikum oleks ikka vist tere hommikust öelda.
No comments:
Post a Comment