Tere Tiit, tere Teet, tere Mai, tere Kai

Inimesed on vahel ikka imelikud küll. Eile Järvelt koju sõites mõtlesin terve tee, miks me käitume vahel (juhu)tuttavaid nähes nii jaburalt ja miks on ikkagi vahel nii raske teretada või paar sõnagi vahetada?

Nägin eile õhtupoole Selveris üht tuttavat. Õigemini on ta Priidu tuttav, aga igatahes teab ta mind väga hästi. Me pilgud kohtusid, tundsin ta ära, suu vajus juba lahti, et tere öelda .. ja ta pööras pea ära ja tegi nagu ei näeks mind! No mida tobe. Ma ju tean, et ta nägi, sest ta võpatas ja murdosa sekundiks oli näha, kuidas ta peas erinevaid võimalusi põgenemiseks haudus. Aga miks? Ma poleks ju üldse jutustama hakanud ega midagi, ma ka ei taha suvalise poolvõõraga viisakusvestlust pidades oma õhtut veeta. Terest oleks piisanud. See on tegelikult väga lihtne - Tere. Tere! ja kõik ajavad omi asju edasi. Mingit võltsnaeratust ega suvalist tsittsätti pole tegelikult vaja. Teeskle siis, et sul on kiire ja jookse edasi. Kõik teevad seda. Aga elementaarne viisakus ja üks tere mokaotsast?

Vedasin oma nähtamatud kondid kassasse ja põrnitsesin seal tükk aega segaduses enda ette. Mis mõttes ma olin just see inimene, kelle pealt pilk ära pöörati?? Piinlik. Väga nõme on olla see inimene, keda justkui polekski olemas. Väga nõme.

Ma ise teretan isegi võõraid inimesi, lihtsalt selle pärast, et ma näen neid igal hommikul lasteaeda minnes näiteks. Mitte kõiki vastutulijaid muidugi, aga küll üht prouat, kes 3 maja edasi elab ja pea iga hommik kõnnime üksteisele vastu, loomulik ju. Sanatooriumi tänava kortermaja kojamehega teretame. Üks koerajalutaja mees, kes ka kusagil Põllu tänaval elab, temaga näeme, siis ka ikka tervitame. Ja see pole selleks, et ma tahaks teada mis elu nad elavad või teada kuidas tööl läheb või mis muud uudist on. Ikka ju pilgud kohtuvad ja kui nägu on sulle tuttav, siis.. elementaarne viisakus, ma arvan.

Meil lasteaias on nii, et kõik teretavad kõiki. Mitte ainult oma rühma omasid, aga kõiki kes vastu tulevad. Ja see on nii armas komme minu meelest. Mustamäel nii ei olnud, seal tormasid kõik lapsed kaenlas vihaste nägudega ringi, kiire kiire kiire ju ja kes sa üldse oled, et ma sind peaks märkama. Mul oli seal alati last lasteaeda viies hästi ebamugav. Ei tea ju ise ka, kuhu oma pilk siis panna, kui teisele otsa vaadata ei tohi.. aga see, kui posu võõraid inimesi ütleb sulle hommikuti rõõmsalt tere, annab positiivse laengu terveks päevaks. Mulle vähemalt. Holger teretab ka lasteaias muidugi kõiki väga innukalt ja see on väga armas. Isegi kui ta ei tea, kuhu piiri panna, ja vahel natuke hoogu läheb, näiteks teretab kaltsukas absoluutselt kõiki poesviibijaid. Aga sellega on nagu kõige muuga, mis lastesse puutub - sõbralikud tädikesed naeratavad ja tahvavad lapsega juttu vesta, lastevihkajad põrnitsevad vihaselt või pööravad pilgud ära.

Lastevihkajatest veel. Täna käisin jälle Järve Selveris ja tahaksin väikestele nunnudele mersudega blondiinidele südamele panna: need titekäruga märgistatud kohad ei ole teile parkimiseks mõeldud! Saan aru, et su ajunatuke teeb võib-olla napilt mu kolmesele silmad ette ja selle järgi võiks sul isegi õigus seal parkida olla. Aga päriselt, sul pole õrna aimugi, mida lastega poeskäik üldse tähendab ja sul pole õrna aimugi, kui vihaseks mind teeb, kui ma näen, et sa täiesti üksi oma uhkest autost välja jalutad. Aga sa ei tea seda, sa ei mõtlegi kellelegi teisele. Sul on suva, kus sa pargid, solaarium ootab ja kiire on.. või mida iganes.

Järvel käisin täna isaga söömas. Seal üleval on üks koht, kus kõrval on terve mängumaa lastele, batuudi, pallimere ja roosa sisseistutava autoga. Väga mõnus. Kuigi toitu ma väga ei kiidaks, siis kõhu sai muretult täis vähemalt. Enne seda üritasime süüa all Ampsus. Seisime terve pika järjekorra, et saada kebabisalatit ja siis teatab teenindaja, et kebabi ei ole. Ahh? Sul on menüü, mis koosneb laias laastus kahest asjast - kebab ja pannkook ja kebabi ei ole. Päeval kell 2. Okei. Kui ma teenindajale mainisin, et ebaviisakas on lasta inimestel seista 10 minutit järjekorras ja siis teatada, et sööki pole (oleks, et keegi oleks midagi asenduseks pakkunud kasvõi, et äkki tahad siis pannkooki), ütles ta mulle, et neil pole võimalik menüüst midagi maha tõmmata ja sildikest nad ka ei oska või ei taha kirjutada. Ja üleüldse ma peaksin oma probleemist kassas rääkima. Mis minu probleemist, see on ikka sinu probleem, et sul süüa pole pakkuda. Väga imelik suhtumine. Olgu kuidas on, aga sinna küll enam tagasi ei kisu.

Lõpetan nüüd ja asun jälle tööle. Õigemini, kõigepealt teen süüa, siis saadan Gregori Priiduga trenni ja loodan siis, et Holger on mulle piisavalt armuline, et ma midagi toimetada saan. Millegi all mõtlen ma oma uut projekti, kus ma disainin, loon ja meisterdan. Taaskasutus on mulle ikka väga südamelähedane teema ja mulle tundub, et ma oskan seda ikka natuke vist ka - oma kätega midagi ilusat luua.

Aga sellest juba järgmine kord, siis juba Facebooki-lingiga, tootepiltide ja muu infoga. Loodan, et juba homme :)