larüngiidist, haigete lastega kodus olemisest ja jälle plaanidest

Kolmas päev haigete lastega kodus.

Õigemini, kolmas päev ühe haige ja ühe terve lapsega, aga ega seal väga vahet polegi. Põhiline on see, et me oleme siin ja koos ja õue ei saa ja kõik mängud on sada korda mängitud, pliiatsid nürid ja meisterdamispaber otsas. Mu aasta ja 10-kuune tuleb ja ütleb mulle, et näe, issi täht ja näe minu täht. Gregori arvutab 10 piires ja raamatuid loen ette juba lünktekstidena, tema lihtsalt täidab sobiva sõnaga lause. Õhh. Ma pole sedasorti inimene, kes suudaks selliseid asju lõputult teha. Ma saan aru, et need siin on väikesed lapsed ja nad vajavad mind ja sõltuvad minust ja ma teengi kõik, et neil oleks hea, ma ju teen. Aga ma ei pea ju valetama, et ma naudin seda? Et mul on suva, et ma olen juba 68 tundi veetnud 68 ruutmeetri peal kahe väikese inimesega ja ainuke inimene väljastpoolt, kes siin vahel vilgub, on Priit.

Mul pole suva, ma lähen hulluks. Ma tahan Prismas riiuleid kammida, ma tahan rääkida kellegagi juttu, tahan vaadata Nõmme turu jõulukaunistusi, tahan Tähetornis jalutada, tahan segamatult magada, tahan.. ükskõik mida.

Eilne õhtu lõppes mul jälle suts enne kella kolme. Gregoril on larüngiit ehk kõriturse, seesama haigus, mis teda juba aastasest saati aeg-ajalt kummitamas käib. Esimene kord oli hirmus, lausa õõvastav. Ma polnud kunagi kuulnud haigusest nimega larüngiit ja kui ta keset ööd järsku õhku ahmima ja kõõksuma hakkas, siis tegin ma kõike seda, mida poleks tohtinud. Läksin paanikasse, arvasin, et ta sureb ära. Värisevate kätega ja hirmust kiljudes valisin kiirabi numbrit. Loomulikult, mida rohkem ma kiljusin ja värisesin, seda hullemaks läks Gregoril. Seda suuremaks läks minu paanika. Seda hullemini ta õhku ahmis. Nutsime mõlemad. Õnneks on meie kiirabi väga professionaalne, ühe suunava küsimusega said nad minu ree peale ja ise sotti, miks ma helistan. Käskisid rahuneda, hingata ja laps inhalaatori otsa toppida. Seletasid, mis toimub, nii et ma suutsin rahuneda. Enam-vähem, väliselt. Sees oli ikka veel meeletu hirm, see oli senitundmatult suur šokk. See on julm, kui sa tunned, et võid kaotada oma lapse. See on kirjeldamatult valus. Sa viskuksid sinna samma põrandale ja laseksid tuhande noaga ennast torkida, peaasi, et su pojaga kõik korda saab. Emaarmastust ei saa täielikult mõista enne, kui sa seda tundnud oled, olen seda enne ka öelnud.

Igatahes, tookord viis meid esimese korra puhul kiirabi pidulikult haiglasse. Gregori sai autos adrenaliini ja pärast haiglas ka. Öösel saime koju tagasi. Naljakas, et ma mõtlesin praegu, kus Holger siis oli, sest mäletan, et Priit tuli meile üksi järele :) see on see, et kui nad on ükskord sinu juurde juba tulnud, on nad sama loomulikud kui söömine või hingamine. Nad oleks siin nagu koguaeg olnud ja kuuluvad sinu juurde ja sa tegelikult üldse ei tea, mismoodi ilma nendeta saaks või võiks.

Niisiis, ööd. Gregori käis esmaspäeval veel lasteaias ja esmaspäeva ööl vastu teisipäeva oli tal esimene larüngiidihoog. Ma juba teadsin, et see tuleb, hingamisest magamise ajal sain aru. Otsisin vilunult välja adrenaliiniampullid, panin valmis inhalaatori, niisutasin talle voodi otsa ühe rätiku, millele panin veel natuke lavendliõli tilkasid ja suskasin läbi une talle suhu lusikatäie kookosrasva. Kõik juba selline harjunud rutiin, sest meil on seda nüüd üks 3-4 korda peale selle esimese korra olnud. Proovisin talle läbi une inhalaatori ka käima panna, aga meil on selline inhalaator, et seda külili väga hoida ei saa. Viskasin siiski pikali, aga olin igaks juhuks vägagi ärkvel. Üks hetk kuulsin tuttavat kõõksumist, delegeerisin lapse korraks Priidu sülle ja asusin ise tegutsema.

Mul on Priiduga selles mõttes väga vedanud, et tema pole mulle kunagi öelnud, et majanda ise nende tittedega, ma pean hommikul tööle minema. See on meestest väga nõme, isegi väga õel, et nad nii teevad. Muidugi, igal perel omad asjad ajada ja kui naine on rahul, siis mina ei lähe ka teistele rääkima, et tehke nii või tehke naa, aga lihtsalt. Ma kuulen nii tihti, et mehed naistele nii ütlevad ja see on väga tobe. Sest usu või ei, ma olen samasugune inimene kui sina ja mina ka ei jaksa tervet ööd üleval olla ja siis päeval lastega majandada. Okei, sul on su masin juhtida või aruandlus esitada, aga mul on 2 last, kes nõuavad lakkamatut tähelepanu ja haiguse ajal kaisutamist-poputamist-inhaleerimist-lohutamist-riietamist. Sa lähed kohvipausile kui tahad, sa lähed lõuna ajal jalutama. Ma ei saa minna vahel isegi maja ette prügi viima ja pause paraku ei ole väga. Ja kui ma jään väsimusest valel ajal tukkuma, võtavad lapsed tikud ja panevad maja põlema. PTÜIPTÜIPTÜI. No tegelikult ma ei räägi isegi enam oma juntsudest, nendega on juba tunduvalt lihtsam ja ma ei näe põhjust, miks Priit peaks mind öösel väga aitama, aga just kui lapsed on beebimad ja isad käituvad, nagu nemad oleks siin ilmas ainsad, kellel tähtsad asjad ajada ja emadus ei oleks justkui mingi töö.

Etteruttavalt ütlen, et väikeste eranditega mässan ma alati öösel lastega ise. Lihtsalt lohutav on teada, et kui ma ei jaksa, ma ei pea. Et sul on kindel seljatagune ja saad endale nõrkusehetki lubada.

Viimased 2 ööd olen Gregoriga maganud kahekesi elutoa diivanil. Palavik on tal käinud seal 39.2 juures ära, nii et pole ime, et ta vajab seda, et ma teda kaissu võtan. See on nii tohutult armas, kui see laps, kes muidu on täiesti issikas ja suhteliselt iseseisev, ütleb sulle järsku, et emme, ma tahan olla sinu juures, hoia mul käest kinni. Mitte et ma naudiks seda palavikku, aga kui see nagunii juba peab olema, siis vähemalt midagi rõõmsat on selle juures ka. Saate aru küll, mis ma öelda tahan.

Holgeril on kõik tip-top ja Gregori tundub ka päevsel ajal selline, nagu polekski midagi. Aga see, et ta päeval ja õhtul vabatahtlikult magama ronib, reedab nii mõndagi.

Homme on meil muidugi jälle plaanid, mis tõenäoliselt ära jäävad - tavaline ju. Maša ja karu etendus, kuhu piletid on ulmeliselt kallid ja mille vanaema meile Gregoriga kahekesi jõuludeks ostis - kui täna öösel on ka palavik, siis jääb see kohe kindlasti ära. Ja laupäeval on meil 2 sünnipäeva ka veel, ka nendega on hetkeseisuga kahtlased lood. Nii kahju. 19.12 on ka sama etendus ja püüdsin selle ürituse fb lehel oma homseid pileteid ära vahetada, aga keegi pole veel reageerinud. Ehk ikka keegi tahab, loota võib ikka.

Priit käib täna trennis ära ja sel sekundil kui ta õhtul uksest sisse astub, panen ma jooksu. Jooksen autosse, sõidan Prismasse ja ostan koju süüa nii kaua kui turvamehed mind välja viskavad. On, mida oodata, eks!