Töö, minu uus töö.

Ma pole jälle päris ammu midagi kirjutanud, eks. Ma võin öelda, et ma tahtsin kirjutada, oi kuidas ma tahtsin. Aga ma ei saanud, sest olen nii väljapoole elav emotsioonide inimene, et ma poleks suutnud mitte kirjutada seda, millest ma päriselt mõtlesin. Aga seda ma ei tohtinud teha, oli vara veel.

Täna juba võin kirjutada, sest hommikul esimese asjana teen kõne oma praegusele ülemusele ja väga ebatõenäoline, et ta minu blogi loeb. Kui loeb, siis sorriiii, ma ei tahtnud nii öelda. Aga ma lähen tööle ja täitsa uude kohta.

Mõned teist võivad nüüd kergelt šokis olla, sest see oli ju alles paar kuud tagasi, kui ma väitsin, et Holger nii pea lasteaeda ei lähe ja nüüd siis söön täiega oma sõnu. Ma olen ise ka šokis, ausalt. See kõik käis nii kähku, et ma pole päriselt veel jõudnud aru saada või harjuda, aga kuna see siin on minu online-päevik, siis on lausa hädavajalik need sündmused ja emotsioonid siia kirja panna. Ma vahel loen varasemaid postitusi ja see on väga põnev lugemine minu jaoks.

Esiteks, ma kandideerisin tegelikult ise ka ühte kohta, kuhu, see pole oluline, sest meie teed enam ei ristu. Eelmisel esmaspäeval käisin seal intervjuul ja esimestest lausetest sai tegelikult selgeks, et mina pole nende jaoks ja nemad pole minu jaoks. Oluline on see kandideerimine ainult selle pärast, et see päästis valla universumi plaanid minu jaoks ja kohe järgmisel päeval helises mul telefon - esimest korda selleks, et sinna vestlusele kutsuda ja teist korda helistati ühest personaliotsingu firmast ja kutsuti kandideerima ostuspetsialisti kohale ühte tootmisettevõttesse. Konkurss ise ei olnud üldse avalik, seega ei olnud ma seda mõtet isegi mõlgutanud. Kuigi ma tahtsin neid esmalt asukoha pärast kohe välja praakida, mõtlesin, et lähen kuulan nad ikkagi ära. Saan mingit sorti kogemust ja oskan pärast ennast paremini positsioneerida igatahes.

Üks tuttav firmajuht ütleb mulle muidu täiesti ausalt, et ta ei tohiks küll diskrimineerida, aga sellised kandidaadid nagu mina, lendavad tal kohe aknast välja. Ma saan sellest aru küll. 4 aastat kodus olnud, veetnud oma päevi jumal teab, kuidas, eelkõige kakaseid mähkmeid vahetades ja tittedega "kes aias" lauldes, no mis väärtus sellisel ka on. Tööalaselt võisin ma ju ühel päeval äss olla, aga mul endalgi on vahel seda raske uskuda, mis siis rääkida veel täiesti võõrastest inimestest. Iga ettevõte tahab ju omale parimat võimalikku kaadrit ja ma kujutan ette, et kodus mandunud ja iga paari nädala tagant haiguslehel viibivast emme-figuurist saab paremat küll.

Aga. Kui nüüd täitsa minu mätta otsast võtta, siis ma olen lastega hoopis, hoopis tugevamaks muutunud. Ma olen viimase 4 aasta jooksul arenenud suunades, millest mul enne aimugi polnud ja õppinud rohkem, kui ükski töö mulle õpetada suudaks. Läbirääkimisoskus, kannatlikkus, multi-tasking, meeskonnatöö, planeerimisoskus, prioriteriseerimine, mida iganes. Entusiasmi ja töötahet on mul rohkem, kui rubla eest ja jumala pärast - plaan on täis ja dekreeti ma enam ei lähe.

Niisiis. Eelmisel teisipäeval käisin ma personaliotsingu firmas kohapeal. Hoopis teine tera. Kui esmaspäeval seal teises kohas võeti mind ette nagu ülekuulamisel või tunnikontrollil ja ma tundsin, et nad tahaksid pigem, et  ma oleks ökonoomikaõpik, kui inimene, siis seal istudes tundsin ennast nagu kodu üles leidnud pusletükk. Selline ettevõte, kes arvestab ja hindab küll töökogemust ja teadmisi, aga eelkõige otsivad nad kedagi, kes isikuomaduste poolest meeskonda sobib. Kõik muu on ju õpitav, aga kui sa oled kuiv akadeemiline pessimist, siis sa oled. Mina õnneks pole.

Esimese vooru läbisin edukalt ja sain teise vooru, mis toimus juba kohapeal, sealse personalijuhi ja ostujuhiga, kes hakkaks olema mu otsene ülemus. Mulle rõhutati korduvalt, et on tugev konkurents, aga ma mõtlesin: "mis siis ikka. Mina saan olla ikka ainult mina." Ja ma olin mina, parim mina, kes ma olla oskan, nii, et mind kutsuti viimasesse vooru.

Mina ja üks teine veel. 50/50. Juba siis on imeline tunne. Ükskõik, mis saab, sa jõudsid kaugele.

Ja täna hommikul tuli kõne. Nad valisid minu. Kuigi ma olen praegu hirmul, segaduses ja mida kõike veel ja põhiliselt tahaks kuskile jooksu panna kogu aeg, siis see on nii neetult äge ju! Sihtotsinguga, mis tähendab, et suvalisi õnneotsijaid ei olnud, kõik olid tugevad kandidaadid algusest peale. Ja siis oli 7 ja siis oli 2 ja siis 1. Ja see 1 olengi mina! :) :) :)

Ma olen saanud kogu selle värbamisprotsessi juures väga palju väga head tagasisidet ja mõnes mõttes see ongi see, mida ma praegu vajan. Ma ise tean küll, mida ma suudan ja mida ma väärt olen, aga et keegi mulle seda kinnitab, on väga super. Hästi naljakas on see, et paralleelselt nende intervjuudega on olnud mul üks jama eraelus ka - lasteaia jõuluvana pidi tooma lastele pusled ja selle organiseerimine jäi minu kaela. Kogenud ostuinimesena ei oleks ma tohtinud sellist bläkki üldse kunagi sisse lasta, aga ju see pidi mulle midagi siis õpetama. Ja õpetas ka ja õpetagu teilegi - internetis on väga palju pahasid onusid, kes soovivad su raha lihtsalt endale võtta, ei muud. Neil on täiesti suva teie laste jõulurõõmust ja selle vastu aitab vaid põhjalik taustauuring. Aga kuna väljapakutud leht tuli hoopis teiselt lapsevanemalt ja arutelus osalesid veel aktiivselt 22 lapse vanemad, siis mul ei tulnud pähegi, et peaksin midagi üle vaatama. Tegin tellimuse ära, lugesin sõnad peale, et kui midagi peaks viltu olema, siis kohe minuga ühendust võtta ja jäin ootama. Ootasin ma muidugi asjatult, tuletasin end meelde pea iga päev (no selline hästi nõme tüütu klient, kes iga natukese aja tagant küsib, et mis kuupäeval ja mis kell kaup saabub), aga vastuseid sain harva ja ebamääraseid. Ühel päeval viskas mul siibrisse, asusin internetiuuringutele, tuvastasin selle tüübi nime ja mobiilinumbri ja asusin teda pommitama. Lõpuks ta otseselt ei tunnistanud küll, et tal polegi plaanis mulle neid puslesid tarnida, aga maksuameti ja politseiga ähvardamisel kandis ta mulle raha tagasi. 2 päeva enne kinkide lasteaeda viimise tähtaega - äge, viin igale lapsele kingikoti sisse viieka! Igatahes lõpuks sain puslede maaletoojaga jutule ja too oli piisavalt kena, et mulle toodetele veel allahindlus teha, nii et summa summaarum sain nende odavamate pusledega ja nendega, mis tuli Prismast või Rahvaraamatust asemele osta, hakkama umbes sama rahasummaga, nagu lapsevanemad mulle juba maksnud olid. Tüübi nimi on Igor Šais ja drako.ee on leht, millega peaksite ettevaatlik olema. Internet on lugusid tema kohta täis, nii et normaalne inimene tema otsa orki ei lendagi. Aga mina lendasin ja just sel samal tööintervjuude perioodil. Ja see oli justkui proovikivi mulle, et ma saaksin end niiöelda lahendamatus olukorras proovile panna ja töövestlusel teaksin, mis ma väärt olen.

Ametinimetus saab mul olema ostuspetsialist nagu ennegi. Ostmine on mul veres ja ostutööd saadki teha ainult siis, kui see protsess sinus hasarti tekitab. Küsimus on ainult selles, kas ma tahan jätkata vana turvalist rada või minna uude kohta ennast uuest küljest avama. Ja ma lähen, sest see kõik on õige ja nagu mu (peagi) endine kolleeg täna ütles - kõik ei oleks nii ideaalselt paika loksunud, kui universum ei oleks seda minu jaoks plaaninud.

Lasteaiast ma ei ole veel rääkinudki. Ma tõesti tahtsin oma titabeebit veel kaua kaua nunnutada. Kui need tööteemad hakkasid tekkima ja ma hakkasin tõsisemalt analüüsima, kas ma tõesti saaks ja suudaks täisajaga tööl käia, siis küsisin Gregori lasteaiast igaks juhuks ka, kas äkki saaks juba jaanuarist Holgerile koha. Ise arvasin, et nagunii ei saa ja kui juba järgmine hommik tuli mulle vastus, et too aga.. mu esimene reaktsioon oli nutt. Tohutult suured krokodillipisarad voolasid mu põselt alla, sest tööle ja uusi väljakutseid võin ma ju tahta, aga ma ei taha et suur hundikari mu väikese Holgeri lasteaias ära sööb. Okei nad ei ole hundid ja Holger on vägagi seltskondlik, nii, et kogu see jutt on siin selgelt ülepaisutatud, aga siiski. Nii nutt tuli peale, sest Holger on selline latatara ja üldse kunagi vait ei seisa ja kes teda seal lasteaias kuulab.. 18 last ja 1 õpetaja. Need on kurvad numbrid igatahes. Aga ma saan sellest üle, kõik on saanud. Ja teisel jaanuaril seisan ukse taga uhkelt ja kindlalt nagu üks õige emalõvi kunagi. Me saame hakkama!

Kuhu ma siis tööle lähen? Tegemist on tootmisettevõttega, mis on tegelikult osa rahvusvahelisest kontsernist ja Eesti harus töötab aukartustäratav hulk inimesi - 240. Kuigi ma olen vägagi tootmistaustaga, on see midagi palju suuremat, kui ma seni harjunud olen ja see on ka 1 asi, mis algul veidi hirmus tundub. Aga ma ju tean küll, et mul on seal kindel seljatagune ja põhjalik koolitusprogramm ja kõigi asjadega on nii, et ühest otsast hakkab hargnema ja üks hetk sa taipad, et nüüd sa juba tead ja teed.

Ma rõhutasin neile igal sammul oma armastust laste vastu. Et ma võin olla väga ja väga väärtuslik töötaja, aga number 1 on minu jaoks lapsed. Et ma ei saa lubada, et ma enne 1. veebruari tööle jõuan. Kuigi nad tahaks tegelikult juba kohe täna, siis mina lähtun väga selgelt ainult Holgerist. See peab olema okei eelkõige talle ja siis suudan ka mina minna rahulikult tööle.

Üks asi veel, mis mind selle uue koha poole kallutas - nad lubavad mul vajadusel valida ise tööaega, nii et me saame Priiduga esialgu natuke skeemitada, et näiteks mina lähen kuke ja koiduga tööle, et saaksin varem koju ja lapsed võtta ja Priit siis saab nad hiljem tööle viia ja tuleb ise hiljem. Või vastupidi. Igatahes see saab olema siis üks pehmendav süsteem, kuidas ma saan oma beebi-Holgeri päevi veidikenegi lühemaks ja teda stressist säästa. Ja kodukontor ei ole muideks nende jaoks ka mingi võõrsõna, nii et Priiduga kahepeale peaksime me vahel mõne vaba päeva ka lastele lubada saama.

Küll saab. Kõik saavad. Lihtsalt see kõik käis nii kohutavalt kähku, mul ei ole varem kunagi olnud nii, et ma käin 6 päeva jooksul kokku 4 intervjuud läbi ja see kõik lõppeb sellega, et mu elu muutub 180 kraadi. Nii hirmus. Aga niiiii-niiiiiiii äge!!!