Vanad head asjad

Vanad asjad ja taaskasutus on nii äge! Esiteks see, et sa hoiad väga palju raha kokku, teiseks, et taaskasutusasjad on iseloomuga ja mis seal salata, enamasti ajas palju kestvamad.

Juulis kolisid meie peresõbrad oma vanaema korterit tühjaks ja pakkusid meile ka igasugu kraami. Põhiliselt nõusid, supipotte ja lugematul hulga nõukaaegseid taldrikuid, aga suurimaks kingituseks oli kahtlemata üks nõukaaegne kapike kahe sahtli ja kahe uksega. Suht selline.. Mitte midagi ütlev mööbliese, aga mina näen sellistes alati suurt potentsiaali. 

Oktoobris alustasime lõpuks ometi vannitoaremondiga - viimane ruum meie kodus. Muidugi tahaks kevadel ette võtta ka trepikoja ja aed vajab ka uut nägu, aga korteris hakkab ring peale saama. 

Kuna see ise ehitamine on olnud meie jaoks väga pingeline, siis otsustasime seekord, et võtame kellegi siis tegema. Uurisin nõmmekate grupist maad - kas keegi soovitaks ehk kedagi, kes on teinud nende kodus kvaliteetse remondi. Soovitatigi, vaatasin pärast üle, et oli 5-6 soovitatavat. Mõned käisid meil siin kodus vaatamas enne hinnapakkumise tegemist ja täiesti oma loll viga, et valituks osutus kuidagi (tere, professionaalne ostuspetsialist!) kogu sellest listist AINUKE ehitaja, kes pakkus iseennast! Ma ei tea, miks ta pakkus end vannituba ehitama  sest ehitada ta küll ei osanud. Jutu poolest tundus asjalik. Rääkis, kuidas saab viia torud siit ja sealt ja et väikeste lastega peaks olema duši all karedad plaadid. 

Aga tegelikult... keeras ta kõik pekki kõik, mis pekki keerata saab. Võimalik, et ta ongi hea ehitaja - kui keegi seisab kõrval ja näitab näpuga, et mitu millimeetrit ja mis suunas. Aga no see polnud ju point, point oli selles, et me saaks seekord ehitusest eemale hoida. Lisaks lubas ta nädalaga tehtud saada, mõtlesin algul selleks ajaks lastega maale kodukontorit tegema minna. Hea, et ma ei läinud, sest ta käis ja nokkis, ehitus venis ja venis. Kuskil 3 nädalat, enne kui me ta lõpuks välja viskasime lihtsalt. Halb öelda, aga muud varianti polnud. Avastasime lugematul hulgal pisijamasid iga jumala päev, üldjuhul olid need parandatavad. Viimaseks piisaks karikas oli see, kui taipasime, et ta oli põranda valanud nii, et dušinurgast voolas vesi tuppa, mitte trappi. Nimekiri tema käkkidest on nii pikk, et mul on häbi rääkida. No, et me lasime tal seda tralli siin teha nii pikalt. Kuna summa oli kokku lepitud, siis oli vigade parandus hinna sees - aga mõnda asja ei saa ju enam nii hõlpsasti parandada... 

Plaadid pidime uuesti üles kiskuma, sest loogiline mees pani liiga suurte vuukidega (meil on plaadid sellised, mis koosnevad 8st väikesest eri mustriga plaadist ja üldmulje peaks jääma selline, et tegu ongi väikestest plaatidest põrandaga). Vetsupoti väljavoolutoru pani ta kaldseina alla nii, et mehed oleks pidanud pea tahapoole vibusse tõmbama, et püsti pissima. Allalaskega pott oli juba ostetud ja kodus meil. Seda me enam kasutada ei saanud, õnneks oli Ehituse ABC nii armuline, et lubas meil pakendist lahti võetud poti samasuguse tahavooluga poti vastu vahetada. Ehk et meil on vetsupoti taga nüüd torud - mida me just üritasime vältida. 

Põrandasoojendus. Ukse ees esimesed 2 sammu astud jääkülma põranda peale (sai vist otsa siis matt). See-eest pesumasina jalgadel katuse all on hea soe olla! 

Ja viimane asi tuli välja alles siis, kui me olime ise enda arvates kõik ta käkid korda teinud. Õigemini Priit oma vennaga tegi, mina ei teinud midagi. Igatahes, picture this: issi on välja kuulutanud dušinurga grand openingi. Lõpuks ometi saame end oma kodus pesta, mitte ei kraabi kellegi teise ukse taga. Lapsed on paljad, on välja kärutanud oma vannid (jyski sinised suured mänguasjakastid, muideks. Väga hea lahendus, sest et need on piisavalt suured ja ometi mahub neid 2 kõrvuti dušinurka). Kõik on ootusärevuses, issi keerab meie uue uhke termostaatsegistiga duši käima ja... Sealt tuleb vaid jääkülma või tulikuuma vett, kruti palju tahad! Peale põhjalikku investigeerimist tuleb välja et hr soss-sepp on paigaldanud veetorud valet pidi... Halleluuja, kui tore! Kuna ühelpool on (nüüd juba hoolikalt ja õige vuugivahega paigaldatud) plaadid, siis ei jäänud Priidul muud üle, kui köögi seina lõhkuda selline auk: 

Mul on ausalt kõrini juba sellistest aukudest (ja panemata liistudest), aga suva tegelikult. Me oleme nii kaugele jõudnud, need augud ja liistud ja üks värvimata põrand.. Elutuba on elutuba, köök on köök ja kõik magavad oma toas. Nii et las olla. 

See mees - ma olen teda ähvardanud tegelikult politseisse kaevata, et raha tagasi nõuda. Sest ta põhjustas meile varalist kahju. Ja me saaks selle raha kätte ka, sest meil on kõik dokumenteeritud ja tõestatav. Aga ma ei tea, käsi ei tõuse nii halb inimene olema. Ma panin ta endale lubama, et ta ei võta omal käel ühtki vannitoaremonti ette, sest et ta ju ilmselgelt ei oska. Las see raha siis jääb. Natuke tahaks teisi hoiatada, aga ma ei tea nohh... Kui teil on plaanis vannitoaremont, siis küsige minult, keda võtta ei või. Täna, vana aasta viimasel päeval ei sobi nagu kellegi mainele vett peale tõmmata. 

Igatahes, nagu ma juba mainisin, siis nende jõulude ajal esimest korda on meie kodu nagu kodu. Mitte nagu ehitusplats - kruvikarp siin ja mõõdulint seal. Ja ma olen seda kõike täiega nautinud, pühad ja pühademeeleolu on olnud meie kodus kohal terve detsembri. 

Vannituba on veel pooleli, üks kiht krohvi on puudu ja uks vahatamata ja riiul vaja ehitada ja peegel üles panna ja veel ja veel ja veel, aga siiski, kõik on justkui nagu joonel ja mis kõige tähtsam - toimib. 

Selle kapi juurde tagasi tulles, siis sellest sai peale natukest lihvimist, 4 kihti õlivaha ja uusi kapinuppe meie vannitoa süda. Vanad asjad on parimad! 

Vanadest asjadest rääkides.. Siis täna saab üks vana asi otsa ju. Esimest korda vist ma ei taha kuskile minna, ei taha suurt pidu ja midagi erilist. Õigemini, eriline ongi ju see, kui sul on oma kätega loodud kodu, kus sul on hea ja kui sul on pere, kellega olla. Kui keegi tuleb veel, siis tuleb ja mul on seltskonna üle hea meel. Ja võimalik, et lähme veel kellelegi head vana aasta lõppu soovima, aga muidu ootan pigem rahulikku õhtut kodus -  hea söögi, teleka ja omade seltsis. 

Head vana aasta lõppu teilegi! Rahulikku või suure pauguga, kuidas iganes te soovite. Ja et uus oleks veel parem. Või lihtsalt hea, kui eelmine oli niru :) HEAD, ühesõnaga, kõigile väga palju head!

jahmatav tõde

Teate mis.

Inimene omandab (teatud vanuseks?) mingisuguse meelerahu. Enesearmastuse ja -usu. Sa tead oma väärtust ja sul on suva, kui teised seda ei tea. Sest sellest piisab, et sa ise tead - kes sa oled ja mis sa suudad. Sa tead, et parimad ajad pole mitte läinud, vaid on ees. Või on praegu. Nüüdsama. Ja iga hetk, milles sa edasi liigud, ongi seesama parim hetk. Kõik hetked on kõige paremad hetked. Sinu hetked, sinu aeg.

Suht seosusetu jutt? Vahet pole. Ma kirjutangi seda tegelikult iseendale, ma tahan, et see siin jääb mulle kontrollpunktiks. Kuna ma tahan tegelikult teiega seda jagada, või vähemalt osa sellest kõigest, siis läheb see postitus avalikult üles. Äkki keegi tahab õppida, kaasa elada.

Niisiis. Here we go!

Viimane aasta on olnud minu jaoks seni elu valusaim. Mis siis juhtus? Mitte midagi, pealtnäha. Kes mitte ainult pealt ei näe vaid vaevub sisse ka kiikama, see teab - võitlen Depressiooni-nimelise draakoniga. Ja ma ei pea seda häbenema. Keegi ei pea. Kas sina häbened, kui sul on kopsupõletik või 39.8 palavik? Loomulikult mitte. Depressioon on haigus, nagu iga teine. Ainult, et kui kopsupõletik möödub loetud nädalatega, siis depressioon kestab. Ja samamoodi, nagu pole olemas paranenud alkohoolikut, ei ole olemas ka paranenud depressioonihaiget. See pisik jääb sulle sisse - nagu iga teine bakter, mis on sinus peidus, aga vohama hakkab siis, kui su immuunsus on madal. Siis kui vaim on nõrk ja keha ei suuda võidelda.

Ma olen tegelikult üsna okei, nüüd. On siiski mingid olukorrad, mis toimivad minu jaoks päästikuna. On tüsistused. Aga ma saan nõustamist ja suudan ikkagi normaalselt funktsioneerida.

Aga mida ma olen kõigest sellest õppinud, on see, et kõik mu ümber ei pea mind armastama. Mõned mu lähedased on mulle selja pööranud. Mis tähendab, et nad ei olegi ju kuigi lähedased, onju. Hoopis kauged ja nad ei peagi mu elus osalema. Ma käitusin, tõsi, üsna vastikult juba eelmise aasta lõpus, aga ma pole esimene depressioonihaige, kes näeb oma lähedastes vaenlasi ja tõrjuvalt käituma hakkab. Kui keegi soovib lähemalt depressiooni kohta lugeda, siis siit saab minu meelest päris head infot: http://www.perekool.ee/artiklid/depressiooni-on-voimalik-moista/

Ma ei kavatse kunagi kellegi ees sellepärast vabandada, et ma haigeks jäin. Jällegi, tuues paralleele kopsupõletikuga - kas sa ootad vabandust, kui inimene enda kopsu välja köhib? Sa suunad ta haiglaravile, kui ta ise sellest aru ei saa, et peab minema. Phähh. Nagu päriselt - kui sa ei saa aru, et haiguse all on peamine kannataja ikka haige ise... Aga kui sa ükspäev ise abi vajad, kas siis näed nina eest kaugemale? Eks asjata ei öelda, et hädas tunned sõpra.

Vot ja nii ma siis olengi nüüd, uus mina. Nagu mingi uuenduskuuri olen läbi teinud. Olen vabanenud kõigest ja kõigist ebavajalikust minu elus. Sain nägijaks. Nagu päriselt, ma näen. Tuleb välja, et kõik halb on millekski hea.

Kõik inimesed ei pea mulle midagi lugema (sulle ka). Kõik ei pea sind armastama ja sina ei pea kõiki armastama. Ma olen tohutult tänulik, et mul on need inimesed, kes mul on. Hindamatu on, kui su lähedane istub su kõrval, laseb sul nutta, patsutab sind ja ütleb, et isegi, kui sa oledki täiesti napakas, sa oled ikka minu. Või kui üks teine lähedane ütleb sulle soojad sõnad, kuidas tema meelest oled sa koguaeg kõigi jaoks olemas ja väärid sedasama kohalolu iseenda suunas. Ses mõttes, et kamoon, raskeid aegu on meil kõigil. Kuidas meie aju sellele kõigele reageerib.. noh, kui me saaksime kõike ise kontrollida, siis me ei oleks ju üldsegi päris inimesed.

Ühesõnaga, mida ma selle kõigega öelda tahan.. esiteks: HOIDKE OMA LÄHEDASI! Lihtsalt hoidke neid, märgake. Kui vaja, kuulake, kui vaja, kallistage, kui vaja ja asjad on tõesti nii kaugele läinud - laske enda suunas end välja elada. See, mis tundub suvalisele kõrvaltvaatajale suvaline sõim, on armastavale lähedasele suur punane ohumärk ja meeleheitlik abipalve. Mina näiteks ei saanud oma depressioonis ja ärevuses üldsegi aru, kuidas keegi ei saa aru, et mul on raske. Miks keegi ei saa aru, et ma olen maailma parim ema ja teen kõik, et mu lastel oleks hea? Miks keegi ei tunnusta, miks keegi ei oota, ei otsi mind.. nüüd seda kirjutades ja taas üle lugedes saan aru, et see on luul. Aga siis.. sa ei saa midagi parata! Kes sulgub endasse, kes kukub narkootikume tarbima, kes joob, kes läheb 170ga maanteele sõitma. Kes tahab, et teda aidataks ja sõnu selleks justkui pole. Ja mõni surebki päriselt ära. Hoidke ja märgake!

Teiseks: kõik ei ole su sõbrad, kes väidavad end olevat su sõbrad. Ja ärgu nad olgugi. Koosta endale mõttes niiöelda A-list ja keskendu sellele. Sa tahad surra, teades, et oled elanud head elu. Pidev meeldida püüdmine ei jää küll kellelegi meelde hea eluna. KESKENDU! Hoia neid inimesi, kes hoiavad sind vastu. Nii saate olla üksteisele toeks ja ehk kõik ei lagune koost teie kummagi jaoks.

Kolmandaks: täida seda neetud tassi. Täida teda koguaeg ja teadlikult. Leia need asjad, mis sulle sobivad ja jäta teised kus kurat. Loomulikult pead sa iga päev perele lauale midagi panema ja isegi kui koristamine väga ei meeldi - seda tuleb siiski ju (vahel) teha. Aga saad aru küll. Sunni ennast tai chisse, isegi kui sa väga ei jaksa ja tundub, et keegi ei viitsi su lastega tegeleda. Muidugi viitsivad. Piltlikult öeldes on neil valida, kas nad võtavad korra nädalas paariks tunniks lapsed või tegelevad pärast hüsteerilise inimvaremega. Usu mind, kõik maailma vanavanemad ja muud lähedased valivad esimese variandi.

Okei. Sellest ei tulnud nüüd teab mis pikk ja sisutihe postitus, aga ma sain selle vähemalt välja öeldud. Nüüd lõpetan, korjan tööl asjad kokku ja lähen koju oma MAAILMA KÕIGE ARMSAMA pere juurde. Nad on mul nii ägedad, need minu poisid. Mul on sel aastal kodus tõeline jõuluimedemaa, nagu Hollywoodi filmis, teinepäev võin sellest kirjutada. Ma võin nüüd jälle kirjutama hakata, sest sain oma suure tumehalli saladuse välja räägitud. Palju kergem on. Ja aega on ka rohkem, miks, sellest võin ka teine päev kirjutada.

Aga nüüd koju ja õhtul tuleb ema magavaid pudinaid valvama - läheme kinno oma tasse täitma

:)

töölkäimise võlud ja vaevad

Pühapäeva pärastlõunal tabasin end mõttelt: "Nalja teete, see ongi kõik mis ma saan v? Päriselt pean homme juba jälle tööle minema??" Seda on näruselt vähe, seda vaba aega, vabu päevi. Mis päevi. Vaevalt jõuad laupäeva hommikul rõõmu tundma hakata, et kodus olla saad, kui juba paned pühapäeva õhtul lastele lasteaeda riideid valmis.

Okei, mul eelmine nädalavahetus ei olnud päris tavaline ka. Lastel olid ju sünnipäevad. Kes veel ei tea, siis väiksem põnn sai meil pühapäeval 2 ja suurem teisipäeval 4. Sinna vahele mahtus suur hulk sünnipäevapidustusi ja söögivaaritamist. Pühapäeva hommikul laulsime Holgerile koogiga koos sünnipäevalaulu ja pärast seda käisime meie Hiiumaa sõpradega Pääsküla rabas sünnipäevapiknikul. Õhtupoole käisid vanaemad Holgerit õnnitlemas ja pärast seda vaaritasin poole ööni sünnipäevasööke. Tasus ära vähemalt, sest järgmisel õhtul sain nt tordi ja tikuvõileibade aadressil palju häid sõnu.

Esmaspäeva hommikul andsin Holgerile lasteaeda tähistamiseks kaasa väikese koogi ja 2 küünalt sinna peale. Õhtul pidasime mängutoas laste ühissünnipäeva, ütlematagi selge, et sellega oli ka topelt sebimist. Väga äge oli ja ma olin nii rõõmus meie kallite sõprade üle, kes kohale tulid, aga teada värk ju, et oma lapse sünnipäeval oled nagu udu sees ja sebid ainult ringi, kellegagi väga rääkida ei jõua. Koju jõudes hakkasime muidugi Gregori hommikust õnnitlemist ette valmistama ja lasteaiatordi panin ka valmis. Teisipäeva õhtul käisid meil vanaemad ja alt naabrid ja telefon helises lakkamatult, nii et G ei viitsinud enam lõpuks rääkidagi kellegagi. Holger see-eest teatas kõigile uhkelt, et ta on nüüd kaheaastane.

Priit tõi mulle sõbrapäeva puhul veel ka ilusa punase roosi. Häbi tunnistada, aga ma ei teadnud mingist sõbrapäevast küll mitte midagi ja mul talle midagi ei olnud. Läheb meelest lihtsalt, kui sul on sõbrapäeva-laps peres. Lakkamatu sebimine igasugu jooksvate küsimustega, nii et südamega tassid ja armastusest nõretavad kirjakesed ei ole minu jaoks üleüldsegi teema. Seda nunnum, et Priit mind ikkagi meeles pidas.

Igatahes. See töö värk on päris hull ikka, minu jaoks. Just see, et ongi töö ja iga päev on töö ja 8 tundi on töö. G sünnipäeva hommikul sõitsin lasteaiast ära ja mõtlesin, kuidas nad talle seal laulavad ja kuidas ta küünlaid puhub ja nii kahju hakkas. Mida sa teed, Raili, nad on sul nii väiksed vaid kord elus. Korra silmi pilgutada ja juba nad ongi puberteedid, kes su kallistusi ei taha ja Pääsküla rappa jalutama neid ka naljalt ei meelita. Nii kahju hakkas, et ma ei saanudki oma kõige armsama väikse suure poisi tähtsat päeva temaga koos veeta. Kuigi, ma pole kindel, et ta muidu lasteaiast koju oleks jäänud, üldse mitte.

Ma mõtlen tegelikult iga päev mõned korrad, et ma olen päris segane, et sellise vangerduse tegin. Isegi vanasse kohta tagasi minna ja töölkäimise rütmiga uuesti harjuda oleks raske, kamoon, 4 aastat! Aga veel et uude kohta, kus kõik on uus ja vajab õppimist ja ma olen reaalselt KÕIGE LOLLIM INIMENE terves majas (240 töötajat ja siiski, nii ma end tunnen).. Nüüd pole enam midagi teha, tegu on tehtud ja ma pole allaandja tüüpi - teen oma parima ka siis, kui ma hetkel ei usu, et ma väga hea olla suudan. Aga ehk  on kellelgi minu kogemusest kasu - kui mõni on lapsehoolduspuhkuselt tagasi tööle minnes sama dilemma ees, siis äkki tasuks vähemalt alustuseks vana hea tuttav ettevõte valida. Olid inimesed, kes üritasid mulle seda sama selgeks teha, aga mina ju ei kuula, mina teen oma vead alati ise.

Vahel ma tahaks tõesti lihtsalt minna vanasse kohta ja ukse jalaga lahti lüüa ja öelda, et tere, teie spetsialist on tagasi. Sest seal ma tõesti olin ostuspetsialist ja nii hea tunne on, kui sa midagi hästi oskad. Ma ju läksin tegelikult tööle tagasi selleks, et kodus olemine nüristas mu lõpuks täitsa ära. Tahtsin olla kellelegi peale laste kasulik ja vajalik, mingeid exceli tabeleid teha, kellelegi mingit infot jagada, asju ajada. Aga selle asemel ma läksin lihtsalt kõige lollimaks inimeseks terves suures majas. Mõneks ajaks vähemalt, õppimist on seal tõesti palju. Ma ei saa kurta tegelikult, sisseelamisprogramm on seal üle prahi, see et ma olen 2 nädalat saanud tootmist lähedalt nuusutada ja see, et ma saan väga palju koolitusi oma töölõigu absoluutsetelt spetsialistidelt. Ma ei vingugi, lihtsalt seda kõike on nii palju, kui sa oled 4 aastat olnud kodune ema.

Uus inimene üleüldse on nii raske olla. Piiride kompamine käib päevad läbi. Mis naljad ja kas kellelegi sobivad, mida on sobilik mis seltskonnas öelda ja kas üldse. Ma kipun mingeid imelikke asju suust välja pudistama, kui selline hall ala on ja see on nii nõme. Mitte keegi pole halb ega ebasõbralik mu vastu. Kõik on viisakad ja abivalmid, ma ise ei oska väga seltskonda sulada. Suitsetajana on need asjad tunduvalt lihtsamad, saad kohe gängi sisse ja samade huvidega sõbrad (suitsetamist vist ei sobi huviks küll tegelikult nimetada?) Vahel on mõned inimesed julenud mulle öelda, et ma tundusin algul ülbe. Õnneks kõik, kes tahavad ja õpivad mind tundma, saavad pärast teada, et nii see kohe kindlasti ei ole, aga järsku ma tundun praegu ka ülbe? Kes teab.

Igatahes igatsen ma oma daame, lao"poisse" ja muid vanast töökohast, kellega ma 100% mina ise sain olla. Mitte, et ma praegu ei saaks, aga lihtsalt ei oska. Uus on nii nõme olla. Niigi on raske jälle tööl käia, selles mõttes oleks ikkagi parem, kui omad inimesed seda harjumise protsessi toetamas ja pehmendamas oleks. Võõrana võõral maal.

Novott siis ja nii ma vaevlen oma uue elu sünnivaludes. Peab ütlema, et laste jaoks on mul sellegipoolest praegu küll rohkem energiat. Tuled koju, tahaks teada kõike - kuidas neil läks ja mis nad lasteaias tegid. Muudkui toimetaks, meisterdaks, jutustaks nendega. Versus enne, kui kella poole 6ks, vaatasin tihti Priitu veekalkvel silmadega ja anusin, et saaks 10 minutit rahulikult enda ette põrnitseda, ilma et keegi mu otsa ei roniks või varrukast ei tõmbaks. Võib-olla ühel päeval saan ma seal ka spetsialistiks ja see võõrkeha-tunne kaob, siis võin oma eluga vast rahul olla.

Nii palju on selles kõiges veel ka head, et saan kokku tund aega tööle ja koju sõita, mis tähendab palju head muusikat ja valesti kaasa laulmist täpselt nii valjult, kui ma ise tahan. Ja mõni päev on oma mõtetega üksi olla täitsa nagu rusikas silmaauku.

ära toida vähki, inimene

Ma ei saa ära surra, sest mul on 2 väikest last.

Päriselt, võtke endale hetk ja mõelge, mis saab, kui teid enam ei ole. Ühegi lapse ema ei peaks kunagi surema. Vähemalt mitte enne, kui laps on piisavalt suur, et oskab surma mõtestada. Et ta ei peaks tundma läbi elu, et midagi, mis talle on määratud, on temalt võetud.

Haige teema, ma tean. Ei saa paaniliselt karta surma ja paaniliselt karta, et 1 sigaretipakk või vale šampoonipudel sind tapab. Ega ma ei kardagi niiviisi igapäevaselt, ja paaniliselt selle peale ma ka ei mõtle.

Aga kõik on valikute küsimus, kogu elu on valikute küsimus. Mida vanemaks sa saad, seda targemaks sa saad ja valikud on järjest teadlikumad. Lapsed õpetavad jube palju. Mina 23sena ja mina 33sena on 2 TÄIESTI erinevat inimest. Kuidas ma siia sain?

Vahepalaks: minu käest on töö juures 2 korda küsitud küsimust "mida sa õpid?" eeldusega, et ma käin kusagil koolis mingit eriala õppimas või jumal teab, ehk mõtlesid nad isegi keskkooli. Igatahes ei arvanud nad, et mul on "päris-elu" ja tootmisettevõtte kogemust lausa 11 aastat ja et reaalselt võrdub see 7 aastaga, sest olin 4 aastat KAHE LAPSEGA lapsehoolduspuhkusel. 2 inimest on pööritanud silmi ja ohhetanud ja ahhetanud, sest mulle üle 25 ei paku ju. Mis on ühest küljest äge, sest kamoon, minu vanuses on juba iga maha võetud aastake taeva kingitus ja paneb suunurgad muhelema. Aga teisest küljest - kas ma tõesti siis jätan endast mulje ja käitun nagu puberteetik? Endale lohutuseks võin öelda, et ma pole veel suuri asju tegema hakanudki, hetkel käin mööda maja ringi ja lasen end koolitada. Ja 60% päevast jooksen ringi sinistes tootmistöölise tunkedes (majasisene tootmispraktika), eks nendes ma võin vast päris nagla tunduda küll. Aga siiski.. alla 25! Jeerum.

Ühesõnaga, 25 ma ei ole ja Teadlikud Valikud on mu teine nimi. Ma olen viimasel ajal väga palju selle peale mõelnud. Ma ei taha surra ja ma ei taha olla haige. Ma ei taha, et keegi peab minu pärast muretsema, mind põetama ja taga nutma. Tahan olla terve. Ei ole, et peale mind tulgu või veeuputus. Mul on oma missioon siin elus ja mind vajatakse.

Peale seda autoõnnetust, kus ma osalesin 17 aastat tagasi, mõtlesin veel terve dekaadi vältel, et suva, tuleb, mis tuleb. Näe, võibki ju lihtsalt klaver pähe kukkuda ja põmm! Mis siin ikka põdeda. Elu ei saa ette ära elada. Elu peab nautima. Eks ma naudin nüüd ju ka, aga hoopis teisiti. Näiteks põnevused liikluses ei ole enam mulle. Maanteel ma olen nagu vanamutt, hoian kramplikult roolist ja sõidan piirkiirusega. Sest ma ei tea, kuhu mul peaks kiire olema. Mida ma saan selle eest, kui mul õnnestub mõnda aega 110ga sõita? 17 sekundit? 1 minut ja 17 sekundit? 2 minutit? Võib-olla. Võib-olla ka mitte, sest võib-olla ma pean järgmised 18 kilomeetrit autorongi taga 80ga tiksuma.

Meie kodust Rohukülla on umbes 99,9 km. Kui ma sõidan seda 90km/h, (eeldusel, et ma saan koguaeg 90ga sõita), siis võidan vaid 3 minutit võrreldes sellega, kui sõidan nt 86km/h. Nii, et mul on suva, kui ma mingil põhjusel pean 86ga sõitma, sorri inimesed. Vähemalt ma sõidan stabiilselt ja püsikiirusehoidjaga, mis tähendab, et minust on võimalik mööda sõita. Erinevalt nendest troppidest, kes kurvid võtavad 70ga ja sirge peal 100ga sõidavad, sest julgevad. Muidugi ei sõida ma meelega ja teistele takistuseks alla piirkiiruse, enamasti on mul spidomeetril 93, nagu kõigil teistel, kes kiiruskaamera pilti ei taha. Aga lihtsalt ütlen, et mind ei häiri, kui keegi aeglasem on ees ja närvihaigemöödasõite ma ei tee. Sest tahan elada ja tahan, et vastutulijad ka elada saavad.

Aga igatahes, sõida näiteks rahulikult 86km/h ja mõtiskle selle üle, mida kohale jõudes saaksid kiiremini ja optimaalsema ajakasutusega teha. Õpi seda aega mujalt kokku hoidma. Sest see ajavõit ei ole kunagi nii suur, et seda riski ära tasuks.

Javot selline pensionieelik-mina on enda kohta veel ühtteist viimase nädaga teada saanud. Näiteks seda, et ma linnaliikluses tunnen end (kummaline fakt maalapse kohta, eks) turvaliselt ja omas elemendis, lausa nii, et ma istun südamerahuga pigem Järvevanal ummikus, kui seda mõrvarlikku ja kiire vooluga Tallinna ringteed sõidan. Tean, tean, tegemist on väga hea ja tänuväärse teega ja võimalik, et kui nad oma arendused sealkandis valmis saavad, siis mõtlen ümber ja kiidan takka. Aga need mõned hommikud, kui olen sinna ringteele roninud, olen seda hingepõhjani kahetsenud, sest mulle üldse ei meeldi. Rekka ees, rekka kõrval, rekka taga ja rekka tuleb vastu. Sama tihe liiklus, nagu linnas, aga kõik see toimub 100 kilomeetrit tunnis. Ei meeldi. Ja üldsegi, ühel õhtul Kiili sõites nad tahtsidki must üle sõita nagu pensionärist. Sõitsin vasakus reas, seal kiires reas. Ületasin end ja sõitsin ka 100km/h, et liiklusvooluga kaasa minna (gps-i järgi, nii et pole nii, et spidokas valetas). Tahtsin hakata paremale reastuma, et Kiili poole üles minna ja mida mina näen peeglist - vups ja vups hüppavad nad mu selja tagant peeglisse, paremasse ritta ja MÖÖDUVAD MINUST PAREMALT! Minust! Paremalt! Ja seal ma ei sõitnud 86ga, sõitsingi kiiremini lubatust ja ikka oli vähe. Päris õudne oli rida vahetades jumalat paluda, et veel ühte kamikazet kuskilt ei ilmu, kes ülehelikiirusel must üle sõidaks.

Ahh, aitab sellest liiklusest. Ma olen tegelikult hea autojuht, ükskõik kuidas see jutt siin ei tundu, lihtsalt ma olen väga palju ettevaatlikum. Ja see ei tähenda, et ma ei oska. Ma ei tea lihtsalt, kas teised ümberringi oskavad ju.

Tegelikult ma mõtlesingi üldse vähist kirjutada, ma ei tea, kuidas see teema nii käest läks. Lugesin enne üht artiklit selle kohta, kuidas mobiiltelefonid vähki põhjustavad. Võib ju öelda, et ahh, suva, mingi ökohullude leiutis, aga me ei tea seda tegelikult. Nii paljud uue aja asjad on veel uurimata ja pooleli uurimisega. Nii paljusid asju vaikitakse maha, sest kellelegi kuskil (nt hiigelsuurele ravimitööstusele) on kasulik mingit asja müüa. Ükski nutitelefonimüüja ka ei tule sulle rääkima, et ära osta, põhjustab vähki, sotsiaalseid probleeme ja halba silmanägemist. Nii palju tuleb ise uurida, et teadlik olla, aga kuidas sa selles asjade ja innovatsiooni maailmas üldsegi tead, mida uurida? Keda usaldada, millesse uskuda?

ISEGI KUI mänguasjades sisalduv ftalaatide hulk on tegelikult liiga väike, et selle mõju kusagil avalduks, ISEGI KUI parabeenid tegelikult ei põhjusta KÕIGIL rinnavähki ja ISEGI KUI mõni suitsetab terve elu ja sureb alles 103sena vanadusse olles terve nagu purikas, siis me tegelikult ju ei tea. Kuidas kogu see krempel mõjutab JUST MINU tervist, minu lähedaste oma. Kas ma olen see näide statistikast, kellel läks õnneks või see, keda kasutatakse tulevikus teiste hirmutamiseks?

See KÕIK EI PRUUGI meid tappa, aga me EI PEA KÕIKE seda kasutama. Ma tegelen sellega praegu meie kodus väga usinalt, vahetan kõik välja millegi parema vastu. Kõik, kosmeetika, pesuvahendid, hügieenitarbed. Toit nagunii, see on juba ammu puhtam olnud. Paraku ei saa ma alati kasutada talukanade mune ja õnnelike sigade ökosinki, aga pole ka põhjust, miks ma peaks vabatahtlikult ja teadlikult sööma või oma perele sisse söötma midagi, mille kõrvaltoimeid kirjeldatakse näiteks nii: Kuna alumiinium on närvisüsteemi mürk, mis koguneb kesknärvisüsteemi, võib see pikema aja jooksul mõjutada dementsuse teket, Altzheimeri haigust ja Parkinsonismi. Või nii: Nõgeslööve, hingamisteede häireid astmaatikutel ning aspiriini mittetaluvatel inimestel. E311 peetakse nn burning mouth ehk põletava suu sündroomi põhjustajaks. Loomkatsetes on tõdetud, et alandab viljastumisprotsenti ja ja lisab vastsündinute surmajuhtumeid. The list goes on and on. Kes tahab selle nimekirjaga paremini tuttavaks saada, siis siin on link, mis teid poes võiks natuke ostudel abistada: http://www.acode.ee/dieet/e-ained.pdf

Ma pole muidugi mingi eeskujulik selles suhtes, ka meil lipsab ikka siin ja E-apsakaid sisse. Lihtsalt, et vähemalt ma mõtlen nende asjade peale ja võib-olla aasta pärast on pilt veelgi parem. Kuskilt peab ju alustama.

Ma pole mingi hull ökomamps, tõesti. Ökoemad naeravad minu üle, sest ma olen nii algaja. Ma lihtsalt teen oma parima. Ja raha mul ka ei ole. Nii et ma teen oma parima tegelikult üsna kitsastes raamides.

Pesu loputame näiteks Froschi granaatõuna loputusvahendiga, millel on peal Vegan-märk ja kiri, et see on ilma värvaineteta ja hüpoallergeenne. Prismast ja täiesti tavalise Lenori vms hinnaga.

Higipulga kvaliteet on muideks väga oluline sest tavapärased higipulgad sisaldavad alumiiniumi ja alumiinium blokeerib mürkide väljumist inimese kehast kaenlaaluste kaudu, suurendades rinnavähi riske. Mina leidsin (jällegi Prismast) parabeeni- ja alumiiniumivaba Crystal Essence natural protection looduslikest mineraalsooladest koosneva higipulga, mis on kummeli ja rohelise tee lõhnaga (lõhnab väga hästi, muideks) ja töötab täpselt nii nagu peab. Seda saab osta ka iHerbist ja nagu näha on sel roosa rinnavähi lint ka peal, nii et tegemist on väga hea tootega. http://www.iherb.com/pr/Crystal-Body-Deodorant-Crystal-Essence-Mineral-Deodorant-Roll-On-Chamomile-Green-Tea-2-25-fl-oz-66-ml/21070

Hambapastadest kasutame samuti Prismast ostetavaid Splat professional tooteid, mis tunduvad ka nn tavatoodetest veits paremad ja ohutumad. Miks fluoriidi peaks vältima on kokkuvõtlikult väga hästi kirjas nendes kahes lauses: Fluoriid on neurotoksiin, mis kahjustab sisesekretsioonisüsteemi ehk endokriinsüsteemi, mis on organismi kudede ja elundite talitlust reguleeriv süsteem (näärmed, hormoonid ja retseptorid). Viimaste uuringute tulemused näitavad, et fluoriid ei takista hambakaariese teket, võimalik on hoopis IQ-taseme langus ja viljatuse oht. Ütlematagi selge, et meie lapsed ei näe fluoriidist undki.

Duši all kasutame põhiliselt Puhta Looduse tooteid, mille koostisosad on väidetavalt 95% looduslikku päritolu. Jällegi parabeene peaks vältima. Naljakas, vanasti mulle tundus, et Orto Puhta Looduse sarja kasutavad ainult mutid ja tädid. Ja siin ma olen. Puhas loodus, puhas mina.

Eile leidsin ka Prismast veel parabeenide vaba kätekreemi ja hügieenilise huulepulga, mis on 100% looduslikku päritolu. Hind oli mõlematel alla 1.50 minu meelest. Ja töötavad väga hästi.

Käisin enne seda ka apteegis tuustimas, aga nii öko ma ei ole, et 20-eurose kätekreemi suudaks osta. Või ma veel ei tea, mida see 20-eurone enamat sellest pooleteisteurosest suudaks. Üleüldsegi, kas te teate seda, et näiteks Prismas müüakse päris palju selliseid tooteid, mida mõned inimesed arvavad vaid apteegist saada olevat? Nt laste hambapastade valik apteegis ja Prismas suures osas kattub, aga mis Prismas maksab 3,99, maksab apteegis 6,49 ja nii.

Okei. Sellised need mõtted täna tulid. Mul on hea meel, et lapsed tulid minu ellu ja näitasid natuke teed. Võib-olla ma oleks igal juhul 33ndaks eluaastaks nende asjadeni jõudnud, aga võib-olla nad natuke kiirendasid ja võimendasid seda protsessi. Teie, kes teil täna veel kõigest sellest suva on, mõelge oma lapse peale. Või ema, kassi, parima sõbranna peale. Kui igas asjas on natuke vähki, mõelge, kui palju vähki see lõpuks kokku teeb. Sigaretis suts, krõpsude sees natuke, nõudepesuvahendiga pestud taldrikult sööme natuke, natuke sööme hambapastast ja loetelu võiks jätkuda veel tunde. Kui sa täna kohe kõike radikaalselt välja vahetada ei taha, siis mõtle vähemalt natuke enne, kui lähed uut dušigeeli ostma. Äkki sa ei pea seda kõige sädelevamas pakendis igavest elu ja 30 aastat nooruslikumat keha lubavat ersatstoodet ostma? Need lubadused on valed nii ehk naa.

Ja kui sa oma oste teed ja elu elad.. ära unusta ühte lihtsat ja armsat põhitõde: kui sa kõike ei jõua, tee pool! :)

On viimane õhtu/ood emadele

Ma kirjutan praegu, viimaseid minuteid täieõigusliku täiskohaga emana. Homsest algab uus elu, mu 4-aastane "puhkus" on läbi.

Kirjutan enne, kui mu mälu hakkab hägustuma ja detaile ilustama. Sest juba hakkab. See kõik tundub palju helgem tagasi vaadates. Justkui olekski olnud 4 aastat puhast rõõmu ja lõbu, aga ma ju tean, et ei olnud.

Üks päev astusin meie tänavale ja päike paistis kuidagi niiviisi (või kes teab, milles asi täpsemalt oli), et mul tuli flashback, kuidas mina tarin kelguga magavat Holgerit ja poekotti. Kurbmagus mälestus oli see. Hakkas nii kahju, et enam niiviisi keset päeva Maximasse seigelda ei saa ja mu beebi Holger on nii suureks saanud ja üldsegi, tööl käivad inimesed ei saa ju üldse oma suva järgi lastega olla. Aga kui nüüd natuke selgema pilguga tagasi mõelda, siis see kelk oli raske, tuju oli mul tegelikult halb, sest rutiin ajas hulluks ja nunnult magav Holger ärkas peale kümmet minutit muidugi üles ka, mis tähendas, et tol päeval mul oma aega ei olnudki.

Mustamäele satun ma oma toimetustega üpris tihti, juba sellepärast et ma armastan Prismas käia. Nüüd viimased paar nädalat kummitavad mind läbi Mustamäe sõites iga tänavanurga peal mälestused Gregori esimesest eluaastast. Me ju elasime siis Vilde teel ja need värske ema ahhaa- ja ohhooelamused on mul kõik sellest ajast pärit. Ma tiirutasin käruga seal lõpmatuid ringe, vahel oli ema ka kaasas. Käisin turul värsket kraami ostmas, võtsin kohvi, istusin pargipingil ja lugesin Postimeest. Mälestustes paistab mul muideks alati päike ka, kõik on helge ja ilus. Aga tegelikult.. Kuiiii üksik ma siis olin! Mul puudusid vastavad suhtlemisoskused ja julgus, et minna kambakesi kärutama nagu noored emad ikka teevad. Oma sõbrannadegagi oli raske graafikuid klapitada. Ja seesama päike.. uhh kui õudne see palav suvi oli, aknad olid meil vaid ühel pool maja, rõdul ei saanud laps magada selle pärast, et keegi tegi üleval remonti ja täristas lakkamatult. Neli korrust, kaenlas laps ja kärukookon. Õnneks Priit käis trolliga tööl ja kärurattad olid maja ees autopagasnikus, aga siiski. Kerge elu see ei olnud.

Ja sellised mälestusekillud tulevad minu juurde preagu väga tihti. Ma olen väga nostalgiline ja kõik asjad on minu jaoks märgilise tähendusega, seda võib nimetada eelmise eluga hüvastijätuks mõnes mõttes. See hullus, see hallus. Emaks olemine ei lõppe kunagi ja ma kavatsen oma võsukestega ikka edaspidi ka hea ja armas olla. Kuigi kurb ja hirmus on natuke ka, siis mõnes mõttes on see tohutu kergendus. Ma saan hakata olema midagi muud, kui ema. Kellelegi teisele tähtis ja vajalik. Kardan ja ootan seda ühepalju. Rutiinist välja, lõpuks!

Täiskohaga emaks olemine on selles mõttes üldse raske töö, et sa pead leidma oma teostuse ja tunnustuse lapse naeratustest ja esimestest sammudest. Isad saavad kiita, kui nad oma lapsukesed ennastohverdavalt trenni kaasa võtavad. Vanaemad-vanaisad saavad kiita, kui nad lastega ennastunustavalt tegelevad kõik see 3 tundi, mis nad lastega veedavad. Aga ema ei märka ega kiida keegi. Justkui loomulik, et ema koguaeg jaksab ja kõike teeb. Ja märkamatu ka, sest ükski ema ei pasunda kunagi sellest, kui äge ema ta on. Ta on liiga hõivatud igapäevamuredega ja laste eest hoolitsemisega. 24/7 on ema olemas ja valvel.

Et aurav söök on alati laual, toad korras ja kõigil puhtad riided seljas, see on justkui iseenesestmõistetav. Internet on risti põiki läbi uuritud ja lastel on kõige soojemad saadaolevad talvesaapad jalas ja kõige turvalisem turvatool tagumiku all. Nad saavad arstide soovitatust palju suurema doosi d-vitamiini, sest ema teab, et nii on õige. Kõigi isikukoodid on emal peas, nii igaks juhuks.

Ema teab, et juuli lõpus korjatakse pärnaõisi, sest pärnaõied on asendamatud talvel külmetuste ravis.
Ema muretseb sügavkülma puhtast loodusest mustikaid, jõhvikaid ja pohli, sest need on haiguste ajal hädavajalikud.
Ema teab mitu kihti mis kraadidega selga panna ja seda, et ei ole suva, kui larüngiidilapsel sall maha ununeb.

Emadel lasub maailma kõige suurem vastutus, sest nemad määravad suures osas ära oma laste tulevase elukvaliteedi. Kui kõik teised ümberringi pakuvad pühapäevahommikuti pannkooke, sünnipäevadel jahuviinereid ja külakostiks toiduvärvidest ja e-ainetest pakatavaid komme, siis emad peavad hoolitsema selle eest, et lapsed ei sööks ainult transrasvu, nisujahu ja valget suhkrut. Ema ei saa lihtsalt äge olla ja pakkuda seda, mida lapsed hetkel kõige rohkem sooviks. Ema ei taha, et lastest saaks ülekaalulised tervisehädade käes vaevlevad plönnid, kes parema meelega nurgas istuks kui ringi toimetaks. Ja ema hoolitseb, et nii ei juhtuks.

Holgeril on lasteaias kõik okei. Mis on natuke hirmus, sest ma ei oodanud et ta ilma minuta hakkama saab nii hästi. Esialgu teeme sellest hoolimata lastele lühemaid päevi. Mina viin lapsed lasteaeda nii hilja, kui töö võimaldab ja Priit ohverdab end minnes tund varem tööle. Siis ei pea meie lapsed ootama nagu (pea) kõik teised kella poole 6ni. Ma tunnen, et see on midagi, mida me saame ja peame tegema. Nii palju on juttu olnud sellest, et pikad lasteaiapäevad kurnavad tegelikult lapsi (kuigi näiliselt on kõik põhimõtteliselt okei) ja varastest pikkadest lasteaiapäevadest saavad alguse paljud täiskasvanuea probleemid.

Mulle käivad nii närvidele tegelikult need inimesed, kes jahuvad oma nõukaajast pidevalt. Et meie kõik ju käisime pikapäevarühmas ja meiega on kõik okei. Kellega on, kellega pole. Ja üldse, inimesed, kas te tõesti pole märganud, et palka saate rublade asemel eurodes ja kleidiriiet ei pea enam leti alt mööda linna taga ajamas käima?? See on nii normaalne, et maailm muutub, täiustub, areneb. Asju ja inimesi uuritakse ja mis kunagi oli okei, ei sobi enam täna pilti. Mina tahan ajaga kaasas käia igatahes. Isegi, kui keegi kunagi mind ka naerab, et tobujuss, arvas aastal 2017 et suudab oma lapsi 7-tunniste lasteaiapäevadega õnnelikuna hoida. Las naeravad. Suveni vähemalt kavatseme Holgeri pärast seda süsteemi kasutada, siis vaatab edasi.

Kõik on pidevas muutumises, mina ka. Ma olen nii tohutult palju kasvanud nende aastatega ja teekond jätkub. Homme on uus päev. Tulgu, mis tuleb, saan hakkama ja teen ära. Ja hästi teen!

peritonsillaarne abstsess

Pühapäev. Istun Regionaalhaigla EMO-s ja ootan, millal minu täpike tablool jõuab kõige ülemiseks omasuguste seas. Tund ja 19 olen siin juba istunud ja ei paista, et lähimal ajal uksest sisse saaks. Mul isegi veab, sest minu täpp on kollane, mitte roheline ja see tähendab et tegemist on triaažiõe hinnangul kergelt kiireloomulisema asjaga kui teistel. Aga just enne seda, kui ma tulin, on tekkinud ruumis, kuhu ootan, mingit sorti seisak. 2 teist kollast täppi mu ees on pidanud ootama praeguseks juba üle 2 tunni.

Miks ma siin istun üldse? Ei, ma pole peo peal peksa saanud või purjus peaga komistanud nagu pooled inimestest minu ümber siin pühapäeva lõuna ajal. Ma pole juba nädal aega korralikult neelata saanud. Ei kurda niivõrd kurguvalu ja köha näiteks pole mul hoopiski vaid just et neelata on valus. Süüa ei saa, rääkida ka mitte. Tänaseks teen ma vaid kummalisi hiirepiikse ja eelistan üldsegi kehakeelt. Õigemini, ma eelistan, et keegi üldse ei räägigi minuga. On lihtsam. Suurtele teed selle selgeks, aga proovi kaheaastast..

Kurguvalu hakkas mul tekkima täpselt nädal tagasi. Täiesti tühja koha pealt, sest Priit oli mulle just puhkepäeva teinud ja ajas lastega oma asju, mina aga koristasin-kraamisin nagu ikka üksi olles ja ühe külalise jõudsin ka ära võõrustada. Ei midagi erilist, et ma oleks kusagil külmetanud või näiteks ostukeskuses pisikuid hankimas käinud. Lihtsalt. Õhtu algas kurguvaluga ja ööseks oli mul juba 38.5 palavik. Palavik kestis umbes täpselt 36 tundi ja kui ma peale seda soovisin oma kurguvalu perearsti juurde üle vaatama minna, siis vastas mulle pereõde umbes nii et leba rahulikult, kurista kurku, lutsuta neelamistablette ja joo vett. Kuna ma ise olen ka pigem ikka loodusravi sõber, siis ei hakanud talle väga vastu vaidlema ka. Järgnesid päevad ja ööd täis piinu. Nagu ütlesin - neelata oli raske, süüa oli raske, rääkida oli raske. Isegi iseenda tatti oli alla neelata raske, see oli ka osa sellest, mis rääkida nii raske oli.

Reedel läksin Holgeriga nagunii ühe teise asja pärast arsti juurde ja lasin endale pereõe juurde ühtlasi ka ühe lisaaja pressida. Lisaaeg see oli, sest mulle anti aega 10 minutit ja kogu see värk oli seal selline pealiskaudne ja kiirmeetodil. Vaatas korra kurku ja pidas loengu, kuidas kõiki neid eelmainitud kuristamisi-loputamisi-imemistablette-astelpajuõlisid vms kasutada. Ibuprofeni peal olin ma selleks ajaks juba nagunii, tõmbasin laksu sisse 3x ööpäevas nagu lubatud. Ibukas on ju teatavasti põletikuvastane ja valu oli mul vaja leevendada juba sellepärast, et süüa saaks.

Julmad ja jubedad päevad on olnud. Ja ööd, mis kõige hullem. Gregori-aegsete seljavalude ajal ma nutsin öösiti ahastuses, sest see on lihtsalt liiga julm, kui öösel ka sind valud ei jäta. Öö on ju aeg, kust peab ammutama uut energiat, et päeval rabeleda. Aga ei, öösel kannatad veel topelt. Sest sa lamad ja kõik on vaikne ümberringi ja sul on su pehmed padjad ja linad ja tekk. Kõik magavad, sa võiksid ka magada. Aga ei saa, sest sa maadled selliste pealtnäha lihtsate teemadega, nagu et sul pole panna kusagile ila, mis pikali olles suust välja tahab tilkuda. Ma magasin terve nädal üksinda elutoas. Esiteks, mulle tundub, et ma hingan selle praeguse pead-jalad-koos 10m2 suuruse magamistoa koheselt oma pisikuid täis ja neil ei ole sealt kuskile minna ja siis jäävad kõik teised ka kohe haigeks. Nad ei jäänud nädala jooksul, nii et ehk on mu teoorial isegi alust. Ja teiseks, ma liigun tohutult palju öösel. Vetsu, kuristama, loputama, uus kuristamislahus valmis, pikali, jälle midagi kuskil segab, ei saa alla neelata, ei saa välja sülitada. Jälle vetsu, kuristan. Pikali, uinun pooleks tunniks. Lähen tatsan pool tundi ringi, kuristan ja kiunun. Tegelikult ma googeldasin juba laupäeva õhtul endale diagnoosi välja, aga ma tahtsin nii väga magada ja otsustasin, et ei hakka öösel emosse minema. Oleks võinud, sest magada ma väga ei saanud.

Niisiis jõuamegi läbi kivide ja kändude pühapäeva välja. Istun EMOs, ootan kutset LOR-arsti juurde. Lõpuks, peale tundi ja 34 minutit ma sinna kabinetti pääsen. Jumal, kui normaalne ja sõbralik arst. Ma kohe näen, et ta tahab päriselt mind aidata. Katsub, vaatab, uurib. Teatab uudise. Peritonsilliaarne abstsess, eesti keeles mandliümbruse mädanik. Äge, ma sain diagnoosi, lõpuks. Järgmine mõte kustutab kohe kiirelt mu võidurõõmu - neetud, see tähendab praktiliselt lõikust, sa ju lugesid eile. Seda kinnitab ka arst. Kohe siin ja praegu hakkab ta skalpelliga mu mandleid nüsima.

Hea arst on. väga hea. Räägib mulle detailselt ära, mida mingi asi teeb ja mida ma siis tunda võin. See muudab selle kõik palju vähem hirmsamaks. Tuimestus, desinfitseerimine, tuimestus. Ma olen alati mõelnud, et mul on väga niru valulävi, just võrreldes teistega. Aga ehk ikka ei ole, sest ee kurguvalu oligi väga jube valu ja pidigi olema - see haigus pole mingi naljaasi. Ja kui inimesed ütlevad sulle, et neil küll sünnitus valus ei olnud, siis nemad äkki ei sünnitanud 30 tundi jutti. Ära alahinda ennast, sa suudad küll. Ja seda ma kordan endale ka seal istudes, kui ta selle lõikustööga pihta hakkab. Õudselt vastik ja valus on. Aga Raili, sa oled 2 last sünnitanud, see siin ei murra sind!

Oeh. Sülitan välja verd ja paksu tatti, tehtud! Arst kiidab mind, ütleb, et ma olin erakordselt tubli. Õde viib mu teise blokki voodisse ja paneb tilguti. Õigemini 3 - valuvaigisti, antibiootikumi ja füsioloogilise lahuse. Mul on tohutud külmavärinad või on need vaprusevärinad, mina ei tea. Palun tekki, tuuakse.

Läheb mööda mitu tundi. Olen tänulik, et saan olla rahulikult pikali, aga magada ei suuda. Niipea, kui uni tuleb, võpatan end üles.

Varsti tuleb õde ja viib mind tagasi selle toreda arsti juurde. Saan teada, et võin nüüd proovida neelata, sest veritsus on peatunud. Võtan topsitäie vett ja tunnen rõõmu, et suudan vett juua ilma valugrimassita. Elu on imeline!

Arst pakub, et ma võin ööseks sinna jääda, sest hommikul tahab valvearst mind uuesti üle vaadata. Ma ei taha, tahan koju.

Kodus toimetan, nagu oleks kuskil nädalatepikkusel reisil olnud, nii hea on kodus tagasi olla. Ma saan jälle neelata, küll tunnen seda kohta, aga valu pole. Räägin natuke ka, täditütar ütleb, et roboti häälega. Põhiline on see, et valu pole.

Öö möödub hästi, ma ei ärka kordagi. Sain kanged valuvaigistid ka, aga neid mul ei lähegi enne vaja, kui ma hommikul uuesti emos olen ja valvearst mul selle augu uuesti lahti käristab kontrollimaks kas mäda tuleb veel. Mäda ei tule, aga valus on küll. Õnneks ei järgne sellele praegu mandlioperatsiooni, millega eilne arst mind kergelt ähvardas. Ma eile korra mõtlesin, et kui juba, siis juba, võetagu need mandlid, aga hommikuks olin juba loomulikult ümber mõelnud. Kes tahab vabatahtlikult opile minna, ei keegi.

Kuulake oma keha, inimesed. Peritonsillaarne abstsess võib tegelikult inimesi tappa. Ja mina ei saa ära surra, sest mul on 2 väikest imetoredat last. Seekord läks kõik nii hästi, kui veel minna sai. Eelmise nädala alguses ma veel ei saanud aru, mida see valu ja vaev mulle õpetama peab, aga nüüd ma tean. Iseenda jaoks tuleb aega võtta. Ma oleksin pidanud selle õe käest vereproovi nõudma, sest samal ajal kui mu süda ütles mulle, et ta jutt ei ole õige, siis mõistus tahtis uskuda - juba selle pärast, et nii on lihtsam ja Holgeri arstiaeg pressis ka peale.

Ei ole midagi tähtsamat tervisest ja nendesse asjadesse ei saa ja ei tohi ülejala suhtuda.