jahmatav tõde

Teate mis.

Inimene omandab (teatud vanuseks?) mingisuguse meelerahu. Enesearmastuse ja -usu. Sa tead oma väärtust ja sul on suva, kui teised seda ei tea. Sest sellest piisab, et sa ise tead - kes sa oled ja mis sa suudad. Sa tead, et parimad ajad pole mitte läinud, vaid on ees. Või on praegu. Nüüdsama. Ja iga hetk, milles sa edasi liigud, ongi seesama parim hetk. Kõik hetked on kõige paremad hetked. Sinu hetked, sinu aeg.

Suht seosusetu jutt? Vahet pole. Ma kirjutangi seda tegelikult iseendale, ma tahan, et see siin jääb mulle kontrollpunktiks. Kuna ma tahan tegelikult teiega seda jagada, või vähemalt osa sellest kõigest, siis läheb see postitus avalikult üles. Äkki keegi tahab õppida, kaasa elada.

Niisiis. Here we go!

Viimane aasta on olnud minu jaoks seni elu valusaim. Mis siis juhtus? Mitte midagi, pealtnäha. Kes mitte ainult pealt ei näe vaid vaevub sisse ka kiikama, see teab - võitlen Depressiooni-nimelise draakoniga. Ja ma ei pea seda häbenema. Keegi ei pea. Kas sina häbened, kui sul on kopsupõletik või 39.8 palavik? Loomulikult mitte. Depressioon on haigus, nagu iga teine. Ainult, et kui kopsupõletik möödub loetud nädalatega, siis depressioon kestab. Ja samamoodi, nagu pole olemas paranenud alkohoolikut, ei ole olemas ka paranenud depressioonihaiget. See pisik jääb sulle sisse - nagu iga teine bakter, mis on sinus peidus, aga vohama hakkab siis, kui su immuunsus on madal. Siis kui vaim on nõrk ja keha ei suuda võidelda.

Ma olen tegelikult üsna okei, nüüd. On siiski mingid olukorrad, mis toimivad minu jaoks päästikuna. On tüsistused. Aga ma saan nõustamist ja suudan ikkagi normaalselt funktsioneerida.

Aga mida ma olen kõigest sellest õppinud, on see, et kõik mu ümber ei pea mind armastama. Mõned mu lähedased on mulle selja pööranud. Mis tähendab, et nad ei olegi ju kuigi lähedased, onju. Hoopis kauged ja nad ei peagi mu elus osalema. Ma käitusin, tõsi, üsna vastikult juba eelmise aasta lõpus, aga ma pole esimene depressioonihaige, kes näeb oma lähedastes vaenlasi ja tõrjuvalt käituma hakkab. Kui keegi soovib lähemalt depressiooni kohta lugeda, siis siit saab minu meelest päris head infot: http://www.perekool.ee/artiklid/depressiooni-on-voimalik-moista/

Ma ei kavatse kunagi kellegi ees sellepärast vabandada, et ma haigeks jäin. Jällegi, tuues paralleele kopsupõletikuga - kas sa ootad vabandust, kui inimene enda kopsu välja köhib? Sa suunad ta haiglaravile, kui ta ise sellest aru ei saa, et peab minema. Phähh. Nagu päriselt - kui sa ei saa aru, et haiguse all on peamine kannataja ikka haige ise... Aga kui sa ükspäev ise abi vajad, kas siis näed nina eest kaugemale? Eks asjata ei öelda, et hädas tunned sõpra.

Vot ja nii ma siis olengi nüüd, uus mina. Nagu mingi uuenduskuuri olen läbi teinud. Olen vabanenud kõigest ja kõigist ebavajalikust minu elus. Sain nägijaks. Nagu päriselt, ma näen. Tuleb välja, et kõik halb on millekski hea.

Kõik inimesed ei pea mulle midagi lugema (sulle ka). Kõik ei pea sind armastama ja sina ei pea kõiki armastama. Ma olen tohutult tänulik, et mul on need inimesed, kes mul on. Hindamatu on, kui su lähedane istub su kõrval, laseb sul nutta, patsutab sind ja ütleb, et isegi, kui sa oledki täiesti napakas, sa oled ikka minu. Või kui üks teine lähedane ütleb sulle soojad sõnad, kuidas tema meelest oled sa koguaeg kõigi jaoks olemas ja väärid sedasama kohalolu iseenda suunas. Ses mõttes, et kamoon, raskeid aegu on meil kõigil. Kuidas meie aju sellele kõigele reageerib.. noh, kui me saaksime kõike ise kontrollida, siis me ei oleks ju üldsegi päris inimesed.

Ühesõnaga, mida ma selle kõigega öelda tahan.. esiteks: HOIDKE OMA LÄHEDASI! Lihtsalt hoidke neid, märgake. Kui vaja, kuulake, kui vaja, kallistage, kui vaja ja asjad on tõesti nii kaugele läinud - laske enda suunas end välja elada. See, mis tundub suvalisele kõrvaltvaatajale suvaline sõim, on armastavale lähedasele suur punane ohumärk ja meeleheitlik abipalve. Mina näiteks ei saanud oma depressioonis ja ärevuses üldsegi aru, kuidas keegi ei saa aru, et mul on raske. Miks keegi ei saa aru, et ma olen maailma parim ema ja teen kõik, et mu lastel oleks hea? Miks keegi ei tunnusta, miks keegi ei oota, ei otsi mind.. nüüd seda kirjutades ja taas üle lugedes saan aru, et see on luul. Aga siis.. sa ei saa midagi parata! Kes sulgub endasse, kes kukub narkootikume tarbima, kes joob, kes läheb 170ga maanteele sõitma. Kes tahab, et teda aidataks ja sõnu selleks justkui pole. Ja mõni surebki päriselt ära. Hoidke ja märgake!

Teiseks: kõik ei ole su sõbrad, kes väidavad end olevat su sõbrad. Ja ärgu nad olgugi. Koosta endale mõttes niiöelda A-list ja keskendu sellele. Sa tahad surra, teades, et oled elanud head elu. Pidev meeldida püüdmine ei jää küll kellelegi meelde hea eluna. KESKENDU! Hoia neid inimesi, kes hoiavad sind vastu. Nii saate olla üksteisele toeks ja ehk kõik ei lagune koost teie kummagi jaoks.

Kolmandaks: täida seda neetud tassi. Täida teda koguaeg ja teadlikult. Leia need asjad, mis sulle sobivad ja jäta teised kus kurat. Loomulikult pead sa iga päev perele lauale midagi panema ja isegi kui koristamine väga ei meeldi - seda tuleb siiski ju (vahel) teha. Aga saad aru küll. Sunni ennast tai chisse, isegi kui sa väga ei jaksa ja tundub, et keegi ei viitsi su lastega tegeleda. Muidugi viitsivad. Piltlikult öeldes on neil valida, kas nad võtavad korra nädalas paariks tunniks lapsed või tegelevad pärast hüsteerilise inimvaremega. Usu mind, kõik maailma vanavanemad ja muud lähedased valivad esimese variandi.

Okei. Sellest ei tulnud nüüd teab mis pikk ja sisutihe postitus, aga ma sain selle vähemalt välja öeldud. Nüüd lõpetan, korjan tööl asjad kokku ja lähen koju oma MAAILMA KÕIGE ARMSAMA pere juurde. Nad on mul nii ägedad, need minu poisid. Mul on sel aastal kodus tõeline jõuluimedemaa, nagu Hollywoodi filmis, teinepäev võin sellest kirjutada. Ma võin nüüd jälle kirjutama hakata, sest sain oma suure tumehalli saladuse välja räägitud. Palju kergem on. Ja aega on ka rohkem, miks, sellest võin ka teine päev kirjutada.

Aga nüüd koju ja õhtul tuleb ema magavaid pudinaid valvama - läheme kinno oma tasse täitma

:)