On viimane õhtu/ood emadele

Ma kirjutan praegu, viimaseid minuteid täieõigusliku täiskohaga emana. Homsest algab uus elu, mu 4-aastane "puhkus" on läbi.

Kirjutan enne, kui mu mälu hakkab hägustuma ja detaile ilustama. Sest juba hakkab. See kõik tundub palju helgem tagasi vaadates. Justkui olekski olnud 4 aastat puhast rõõmu ja lõbu, aga ma ju tean, et ei olnud.

Üks päev astusin meie tänavale ja päike paistis kuidagi niiviisi (või kes teab, milles asi täpsemalt oli), et mul tuli flashback, kuidas mina tarin kelguga magavat Holgerit ja poekotti. Kurbmagus mälestus oli see. Hakkas nii kahju, et enam niiviisi keset päeva Maximasse seigelda ei saa ja mu beebi Holger on nii suureks saanud ja üldsegi, tööl käivad inimesed ei saa ju üldse oma suva järgi lastega olla. Aga kui nüüd natuke selgema pilguga tagasi mõelda, siis see kelk oli raske, tuju oli mul tegelikult halb, sest rutiin ajas hulluks ja nunnult magav Holger ärkas peale kümmet minutit muidugi üles ka, mis tähendas, et tol päeval mul oma aega ei olnudki.

Mustamäele satun ma oma toimetustega üpris tihti, juba sellepärast et ma armastan Prismas käia. Nüüd viimased paar nädalat kummitavad mind läbi Mustamäe sõites iga tänavanurga peal mälestused Gregori esimesest eluaastast. Me ju elasime siis Vilde teel ja need värske ema ahhaa- ja ohhooelamused on mul kõik sellest ajast pärit. Ma tiirutasin käruga seal lõpmatuid ringe, vahel oli ema ka kaasas. Käisin turul värsket kraami ostmas, võtsin kohvi, istusin pargipingil ja lugesin Postimeest. Mälestustes paistab mul muideks alati päike ka, kõik on helge ja ilus. Aga tegelikult.. Kuiiii üksik ma siis olin! Mul puudusid vastavad suhtlemisoskused ja julgus, et minna kambakesi kärutama nagu noored emad ikka teevad. Oma sõbrannadegagi oli raske graafikuid klapitada. Ja seesama päike.. uhh kui õudne see palav suvi oli, aknad olid meil vaid ühel pool maja, rõdul ei saanud laps magada selle pärast, et keegi tegi üleval remonti ja täristas lakkamatult. Neli korrust, kaenlas laps ja kärukookon. Õnneks Priit käis trolliga tööl ja kärurattad olid maja ees autopagasnikus, aga siiski. Kerge elu see ei olnud.

Ja sellised mälestusekillud tulevad minu juurde preagu väga tihti. Ma olen väga nostalgiline ja kõik asjad on minu jaoks märgilise tähendusega, seda võib nimetada eelmise eluga hüvastijätuks mõnes mõttes. See hullus, see hallus. Emaks olemine ei lõppe kunagi ja ma kavatsen oma võsukestega ikka edaspidi ka hea ja armas olla. Kuigi kurb ja hirmus on natuke ka, siis mõnes mõttes on see tohutu kergendus. Ma saan hakata olema midagi muud, kui ema. Kellelegi teisele tähtis ja vajalik. Kardan ja ootan seda ühepalju. Rutiinist välja, lõpuks!

Täiskohaga emaks olemine on selles mõttes üldse raske töö, et sa pead leidma oma teostuse ja tunnustuse lapse naeratustest ja esimestest sammudest. Isad saavad kiita, kui nad oma lapsukesed ennastohverdavalt trenni kaasa võtavad. Vanaemad-vanaisad saavad kiita, kui nad lastega ennastunustavalt tegelevad kõik see 3 tundi, mis nad lastega veedavad. Aga ema ei märka ega kiida keegi. Justkui loomulik, et ema koguaeg jaksab ja kõike teeb. Ja märkamatu ka, sest ükski ema ei pasunda kunagi sellest, kui äge ema ta on. Ta on liiga hõivatud igapäevamuredega ja laste eest hoolitsemisega. 24/7 on ema olemas ja valvel.

Et aurav söök on alati laual, toad korras ja kõigil puhtad riided seljas, see on justkui iseenesestmõistetav. Internet on risti põiki läbi uuritud ja lastel on kõige soojemad saadaolevad talvesaapad jalas ja kõige turvalisem turvatool tagumiku all. Nad saavad arstide soovitatust palju suurema doosi d-vitamiini, sest ema teab, et nii on õige. Kõigi isikukoodid on emal peas, nii igaks juhuks.

Ema teab, et juuli lõpus korjatakse pärnaõisi, sest pärnaõied on asendamatud talvel külmetuste ravis.
Ema muretseb sügavkülma puhtast loodusest mustikaid, jõhvikaid ja pohli, sest need on haiguste ajal hädavajalikud.
Ema teab mitu kihti mis kraadidega selga panna ja seda, et ei ole suva, kui larüngiidilapsel sall maha ununeb.

Emadel lasub maailma kõige suurem vastutus, sest nemad määravad suures osas ära oma laste tulevase elukvaliteedi. Kui kõik teised ümberringi pakuvad pühapäevahommikuti pannkooke, sünnipäevadel jahuviinereid ja külakostiks toiduvärvidest ja e-ainetest pakatavaid komme, siis emad peavad hoolitsema selle eest, et lapsed ei sööks ainult transrasvu, nisujahu ja valget suhkrut. Ema ei saa lihtsalt äge olla ja pakkuda seda, mida lapsed hetkel kõige rohkem sooviks. Ema ei taha, et lastest saaks ülekaalulised tervisehädade käes vaevlevad plönnid, kes parema meelega nurgas istuks kui ringi toimetaks. Ja ema hoolitseb, et nii ei juhtuks.

Holgeril on lasteaias kõik okei. Mis on natuke hirmus, sest ma ei oodanud et ta ilma minuta hakkama saab nii hästi. Esialgu teeme sellest hoolimata lastele lühemaid päevi. Mina viin lapsed lasteaeda nii hilja, kui töö võimaldab ja Priit ohverdab end minnes tund varem tööle. Siis ei pea meie lapsed ootama nagu (pea) kõik teised kella poole 6ni. Ma tunnen, et see on midagi, mida me saame ja peame tegema. Nii palju on juttu olnud sellest, et pikad lasteaiapäevad kurnavad tegelikult lapsi (kuigi näiliselt on kõik põhimõtteliselt okei) ja varastest pikkadest lasteaiapäevadest saavad alguse paljud täiskasvanuea probleemid.

Mulle käivad nii närvidele tegelikult need inimesed, kes jahuvad oma nõukaajast pidevalt. Et meie kõik ju käisime pikapäevarühmas ja meiega on kõik okei. Kellega on, kellega pole. Ja üldse, inimesed, kas te tõesti pole märganud, et palka saate rublade asemel eurodes ja kleidiriiet ei pea enam leti alt mööda linna taga ajamas käima?? See on nii normaalne, et maailm muutub, täiustub, areneb. Asju ja inimesi uuritakse ja mis kunagi oli okei, ei sobi enam täna pilti. Mina tahan ajaga kaasas käia igatahes. Isegi, kui keegi kunagi mind ka naerab, et tobujuss, arvas aastal 2017 et suudab oma lapsi 7-tunniste lasteaiapäevadega õnnelikuna hoida. Las naeravad. Suveni vähemalt kavatseme Holgeri pärast seda süsteemi kasutada, siis vaatab edasi.

Kõik on pidevas muutumises, mina ka. Ma olen nii tohutult palju kasvanud nende aastatega ja teekond jätkub. Homme on uus päev. Tulgu, mis tuleb, saan hakkama ja teen ära. Ja hästi teen!