peritonsillaarne abstsess

Pühapäev. Istun Regionaalhaigla EMO-s ja ootan, millal minu täpike tablool jõuab kõige ülemiseks omasuguste seas. Tund ja 19 olen siin juba istunud ja ei paista, et lähimal ajal uksest sisse saaks. Mul isegi veab, sest minu täpp on kollane, mitte roheline ja see tähendab et tegemist on triaažiõe hinnangul kergelt kiireloomulisema asjaga kui teistel. Aga just enne seda, kui ma tulin, on tekkinud ruumis, kuhu ootan, mingit sorti seisak. 2 teist kollast täppi mu ees on pidanud ootama praeguseks juba üle 2 tunni.

Miks ma siin istun üldse? Ei, ma pole peo peal peksa saanud või purjus peaga komistanud nagu pooled inimestest minu ümber siin pühapäeva lõuna ajal. Ma pole juba nädal aega korralikult neelata saanud. Ei kurda niivõrd kurguvalu ja köha näiteks pole mul hoopiski vaid just et neelata on valus. Süüa ei saa, rääkida ka mitte. Tänaseks teen ma vaid kummalisi hiirepiikse ja eelistan üldsegi kehakeelt. Õigemini, ma eelistan, et keegi üldse ei räägigi minuga. On lihtsam. Suurtele teed selle selgeks, aga proovi kaheaastast..

Kurguvalu hakkas mul tekkima täpselt nädal tagasi. Täiesti tühja koha pealt, sest Priit oli mulle just puhkepäeva teinud ja ajas lastega oma asju, mina aga koristasin-kraamisin nagu ikka üksi olles ja ühe külalise jõudsin ka ära võõrustada. Ei midagi erilist, et ma oleks kusagil külmetanud või näiteks ostukeskuses pisikuid hankimas käinud. Lihtsalt. Õhtu algas kurguvaluga ja ööseks oli mul juba 38.5 palavik. Palavik kestis umbes täpselt 36 tundi ja kui ma peale seda soovisin oma kurguvalu perearsti juurde üle vaatama minna, siis vastas mulle pereõde umbes nii et leba rahulikult, kurista kurku, lutsuta neelamistablette ja joo vett. Kuna ma ise olen ka pigem ikka loodusravi sõber, siis ei hakanud talle väga vastu vaidlema ka. Järgnesid päevad ja ööd täis piinu. Nagu ütlesin - neelata oli raske, süüa oli raske, rääkida oli raske. Isegi iseenda tatti oli alla neelata raske, see oli ka osa sellest, mis rääkida nii raske oli.

Reedel läksin Holgeriga nagunii ühe teise asja pärast arsti juurde ja lasin endale pereõe juurde ühtlasi ka ühe lisaaja pressida. Lisaaeg see oli, sest mulle anti aega 10 minutit ja kogu see värk oli seal selline pealiskaudne ja kiirmeetodil. Vaatas korra kurku ja pidas loengu, kuidas kõiki neid eelmainitud kuristamisi-loputamisi-imemistablette-astelpajuõlisid vms kasutada. Ibuprofeni peal olin ma selleks ajaks juba nagunii, tõmbasin laksu sisse 3x ööpäevas nagu lubatud. Ibukas on ju teatavasti põletikuvastane ja valu oli mul vaja leevendada juba sellepärast, et süüa saaks.

Julmad ja jubedad päevad on olnud. Ja ööd, mis kõige hullem. Gregori-aegsete seljavalude ajal ma nutsin öösiti ahastuses, sest see on lihtsalt liiga julm, kui öösel ka sind valud ei jäta. Öö on ju aeg, kust peab ammutama uut energiat, et päeval rabeleda. Aga ei, öösel kannatad veel topelt. Sest sa lamad ja kõik on vaikne ümberringi ja sul on su pehmed padjad ja linad ja tekk. Kõik magavad, sa võiksid ka magada. Aga ei saa, sest sa maadled selliste pealtnäha lihtsate teemadega, nagu et sul pole panna kusagile ila, mis pikali olles suust välja tahab tilkuda. Ma magasin terve nädal üksinda elutoas. Esiteks, mulle tundub, et ma hingan selle praeguse pead-jalad-koos 10m2 suuruse magamistoa koheselt oma pisikuid täis ja neil ei ole sealt kuskile minna ja siis jäävad kõik teised ka kohe haigeks. Nad ei jäänud nädala jooksul, nii et ehk on mu teoorial isegi alust. Ja teiseks, ma liigun tohutult palju öösel. Vetsu, kuristama, loputama, uus kuristamislahus valmis, pikali, jälle midagi kuskil segab, ei saa alla neelata, ei saa välja sülitada. Jälle vetsu, kuristan. Pikali, uinun pooleks tunniks. Lähen tatsan pool tundi ringi, kuristan ja kiunun. Tegelikult ma googeldasin juba laupäeva õhtul endale diagnoosi välja, aga ma tahtsin nii väga magada ja otsustasin, et ei hakka öösel emosse minema. Oleks võinud, sest magada ma väga ei saanud.

Niisiis jõuamegi läbi kivide ja kändude pühapäeva välja. Istun EMOs, ootan kutset LOR-arsti juurde. Lõpuks, peale tundi ja 34 minutit ma sinna kabinetti pääsen. Jumal, kui normaalne ja sõbralik arst. Ma kohe näen, et ta tahab päriselt mind aidata. Katsub, vaatab, uurib. Teatab uudise. Peritonsilliaarne abstsess, eesti keeles mandliümbruse mädanik. Äge, ma sain diagnoosi, lõpuks. Järgmine mõte kustutab kohe kiirelt mu võidurõõmu - neetud, see tähendab praktiliselt lõikust, sa ju lugesid eile. Seda kinnitab ka arst. Kohe siin ja praegu hakkab ta skalpelliga mu mandleid nüsima.

Hea arst on. väga hea. Räägib mulle detailselt ära, mida mingi asi teeb ja mida ma siis tunda võin. See muudab selle kõik palju vähem hirmsamaks. Tuimestus, desinfitseerimine, tuimestus. Ma olen alati mõelnud, et mul on väga niru valulävi, just võrreldes teistega. Aga ehk ikka ei ole, sest ee kurguvalu oligi väga jube valu ja pidigi olema - see haigus pole mingi naljaasi. Ja kui inimesed ütlevad sulle, et neil küll sünnitus valus ei olnud, siis nemad äkki ei sünnitanud 30 tundi jutti. Ära alahinda ennast, sa suudad küll. Ja seda ma kordan endale ka seal istudes, kui ta selle lõikustööga pihta hakkab. Õudselt vastik ja valus on. Aga Raili, sa oled 2 last sünnitanud, see siin ei murra sind!

Oeh. Sülitan välja verd ja paksu tatti, tehtud! Arst kiidab mind, ütleb, et ma olin erakordselt tubli. Õde viib mu teise blokki voodisse ja paneb tilguti. Õigemini 3 - valuvaigisti, antibiootikumi ja füsioloogilise lahuse. Mul on tohutud külmavärinad või on need vaprusevärinad, mina ei tea. Palun tekki, tuuakse.

Läheb mööda mitu tundi. Olen tänulik, et saan olla rahulikult pikali, aga magada ei suuda. Niipea, kui uni tuleb, võpatan end üles.

Varsti tuleb õde ja viib mind tagasi selle toreda arsti juurde. Saan teada, et võin nüüd proovida neelata, sest veritsus on peatunud. Võtan topsitäie vett ja tunnen rõõmu, et suudan vett juua ilma valugrimassita. Elu on imeline!

Arst pakub, et ma võin ööseks sinna jääda, sest hommikul tahab valvearst mind uuesti üle vaadata. Ma ei taha, tahan koju.

Kodus toimetan, nagu oleks kuskil nädalatepikkusel reisil olnud, nii hea on kodus tagasi olla. Ma saan jälle neelata, küll tunnen seda kohta, aga valu pole. Räägin natuke ka, täditütar ütleb, et roboti häälega. Põhiline on see, et valu pole.

Öö möödub hästi, ma ei ärka kordagi. Sain kanged valuvaigistid ka, aga neid mul ei lähegi enne vaja, kui ma hommikul uuesti emos olen ja valvearst mul selle augu uuesti lahti käristab kontrollimaks kas mäda tuleb veel. Mäda ei tule, aga valus on küll. Õnneks ei järgne sellele praegu mandlioperatsiooni, millega eilne arst mind kergelt ähvardas. Ma eile korra mõtlesin, et kui juba, siis juba, võetagu need mandlid, aga hommikuks olin juba loomulikult ümber mõelnud. Kes tahab vabatahtlikult opile minna, ei keegi.

Kuulake oma keha, inimesed. Peritonsillaarne abstsess võib tegelikult inimesi tappa. Ja mina ei saa ära surra, sest mul on 2 väikest imetoredat last. Seekord läks kõik nii hästi, kui veel minna sai. Eelmise nädala alguses ma veel ei saanud aru, mida see valu ja vaev mulle õpetama peab, aga nüüd ma tean. Iseenda jaoks tuleb aega võtta. Ma oleksin pidanud selle õe käest vereproovi nõudma, sest samal ajal kui mu süda ütles mulle, et ta jutt ei ole õige, siis mõistus tahtis uskuda - juba selle pärast, et nii on lihtsam ja Holgeri arstiaeg pressis ka peale.

Ei ole midagi tähtsamat tervisest ja nendesse asjadesse ei saa ja ei tohi ülejala suhtuda.