Päriselt, võtke endale hetk ja mõelge, mis saab, kui teid enam ei ole. Ühegi lapse ema ei peaks kunagi surema. Vähemalt mitte enne, kui laps on piisavalt suur, et oskab surma mõtestada. Et ta ei peaks tundma läbi elu, et midagi, mis talle on määratud, on temalt võetud.
Haige teema, ma tean. Ei saa paaniliselt karta surma ja paaniliselt karta, et 1 sigaretipakk või vale šampoonipudel sind tapab. Ega ma ei kardagi niiviisi igapäevaselt, ja paaniliselt selle peale ma ka ei mõtle.
Aga kõik on valikute küsimus, kogu elu on valikute küsimus. Mida vanemaks sa saad, seda targemaks sa saad ja valikud on järjest teadlikumad. Lapsed õpetavad jube palju. Mina 23sena ja mina 33sena on 2 TÄIESTI erinevat inimest. Kuidas ma siia sain?
Vahepalaks: minu käest on töö juures 2 korda küsitud küsimust "mida sa õpid?" eeldusega, et ma käin kusagil koolis mingit eriala õppimas või jumal teab, ehk mõtlesid nad isegi keskkooli. Igatahes ei arvanud nad, et mul on "päris-elu" ja tootmisettevõtte kogemust lausa 11 aastat ja et reaalselt võrdub see 7 aastaga, sest olin 4 aastat KAHE LAPSEGA lapsehoolduspuhkusel. 2 inimest on pööritanud silmi ja ohhetanud ja ahhetanud, sest mulle üle 25 ei paku ju. Mis on ühest küljest äge, sest kamoon, minu vanuses on juba iga maha võetud aastake taeva kingitus ja paneb suunurgad muhelema. Aga teisest küljest - kas ma tõesti siis jätan endast mulje ja käitun nagu puberteetik? Endale lohutuseks võin öelda, et ma pole veel suuri asju tegema hakanudki, hetkel käin mööda maja ringi ja lasen end koolitada. Ja 60% päevast jooksen ringi sinistes tootmistöölise tunkedes (majasisene tootmispraktika), eks nendes ma võin vast päris nagla tunduda küll. Aga siiski.. alla 25! Jeerum.
Ühesõnaga, 25 ma ei ole ja Teadlikud Valikud on mu teine nimi. Ma olen viimasel ajal väga palju selle peale mõelnud. Ma ei taha surra ja ma ei taha olla haige. Ma ei taha, et keegi peab minu pärast muretsema, mind põetama ja taga nutma. Tahan olla terve. Ei ole, et peale mind tulgu või veeuputus. Mul on oma missioon siin elus ja mind vajatakse.
Peale seda autoõnnetust, kus ma osalesin 17 aastat tagasi, mõtlesin veel terve dekaadi vältel, et suva, tuleb, mis tuleb. Näe, võibki ju lihtsalt klaver pähe kukkuda ja põmm! Mis siin ikka põdeda. Elu ei saa ette ära elada. Elu peab nautima. Eks ma naudin nüüd ju ka, aga hoopis teisiti. Näiteks põnevused liikluses ei ole enam mulle. Maanteel ma olen nagu vanamutt, hoian kramplikult roolist ja sõidan piirkiirusega. Sest ma ei tea, kuhu mul peaks kiire olema. Mida ma saan selle eest, kui mul õnnestub mõnda aega 110ga sõita? 17 sekundit? 1 minut ja 17 sekundit? 2 minutit? Võib-olla. Võib-olla ka mitte, sest võib-olla ma pean järgmised 18 kilomeetrit autorongi taga 80ga tiksuma.
Meie kodust Rohukülla on umbes 99,9 km. Kui ma sõidan seda 90km/h, (eeldusel, et ma saan koguaeg 90ga sõita), siis võidan vaid 3 minutit võrreldes sellega, kui sõidan nt 86km/h. Nii, et mul on suva, kui ma mingil põhjusel pean 86ga sõitma, sorri inimesed. Vähemalt ma sõidan stabiilselt ja püsikiirusehoidjaga, mis tähendab, et minust on võimalik mööda sõita. Erinevalt nendest troppidest, kes kurvid võtavad 70ga ja sirge peal 100ga sõidavad, sest julgevad. Muidugi ei sõida ma meelega ja teistele takistuseks alla piirkiiruse, enamasti on mul spidomeetril 93, nagu kõigil teistel, kes kiiruskaamera pilti ei taha. Aga lihtsalt ütlen, et mind ei häiri, kui keegi aeglasem on ees ja närvihaigemöödasõite ma ei tee. Sest tahan elada ja tahan, et vastutulijad ka elada saavad.
Aga igatahes, sõida näiteks rahulikult 86km/h ja mõtiskle selle üle, mida kohale jõudes saaksid kiiremini ja optimaalsema ajakasutusega teha. Õpi seda aega mujalt kokku hoidma. Sest see ajavõit ei ole kunagi nii suur, et seda riski ära tasuks.
Javot selline pensionieelik-mina on enda kohta veel ühtteist viimase nädaga teada saanud. Näiteks seda, et ma linnaliikluses tunnen end (kummaline fakt maalapse kohta, eks) turvaliselt ja omas elemendis, lausa nii, et ma istun südamerahuga pigem Järvevanal ummikus, kui seda mõrvarlikku ja kiire vooluga Tallinna ringteed sõidan. Tean, tean, tegemist on väga hea ja tänuväärse teega ja võimalik, et kui nad oma arendused sealkandis valmis saavad, siis mõtlen ümber ja kiidan takka. Aga need mõned hommikud, kui olen sinna ringteele roninud, olen seda hingepõhjani kahetsenud, sest mulle üldse ei meeldi. Rekka ees, rekka kõrval, rekka taga ja rekka tuleb vastu. Sama tihe liiklus, nagu linnas, aga kõik see toimub 100 kilomeetrit tunnis. Ei meeldi. Ja üldsegi, ühel õhtul Kiili sõites nad tahtsidki must üle sõita nagu pensionärist. Sõitsin vasakus reas, seal kiires reas. Ületasin end ja sõitsin ka 100km/h, et liiklusvooluga kaasa minna (gps-i järgi, nii et pole nii, et spidokas valetas). Tahtsin hakata paremale reastuma, et Kiili poole üles minna ja mida mina näen peeglist - vups ja vups hüppavad nad mu selja tagant peeglisse, paremasse ritta ja MÖÖDUVAD MINUST PAREMALT! Minust! Paremalt! Ja seal ma ei sõitnud 86ga, sõitsingi kiiremini lubatust ja ikka oli vähe. Päris õudne oli rida vahetades jumalat paluda, et veel ühte kamikazet kuskilt ei ilmu, kes ülehelikiirusel must üle sõidaks.
Ahh, aitab sellest liiklusest. Ma olen tegelikult hea autojuht, ükskõik kuidas see jutt siin ei tundu, lihtsalt ma olen väga palju ettevaatlikum. Ja see ei tähenda, et ma ei oska. Ma ei tea lihtsalt, kas teised ümberringi oskavad ju.
Tegelikult ma mõtlesingi üldse vähist kirjutada, ma ei tea, kuidas see teema nii käest läks. Lugesin enne üht artiklit selle kohta, kuidas mobiiltelefonid vähki põhjustavad. Võib ju öelda, et ahh, suva, mingi ökohullude leiutis, aga me ei tea seda tegelikult. Nii paljud uue aja asjad on veel uurimata ja pooleli uurimisega. Nii paljusid asju vaikitakse maha, sest kellelegi kuskil (nt hiigelsuurele ravimitööstusele) on kasulik mingit asja müüa. Ükski nutitelefonimüüja ka ei tule sulle rääkima, et ära osta, põhjustab vähki, sotsiaalseid probleeme ja halba silmanägemist. Nii palju tuleb ise uurida, et teadlik olla, aga kuidas sa selles asjade ja innovatsiooni maailmas üldsegi tead, mida uurida? Keda usaldada, millesse uskuda?
ISEGI KUI mänguasjades sisalduv ftalaatide hulk on tegelikult liiga väike, et selle mõju kusagil avalduks, ISEGI KUI parabeenid tegelikult ei põhjusta KÕIGIL rinnavähki ja ISEGI KUI mõni suitsetab terve elu ja sureb alles 103sena vanadusse olles terve nagu purikas, siis me tegelikult ju ei tea. Kuidas kogu see krempel mõjutab JUST MINU tervist, minu lähedaste oma. Kas ma olen see näide statistikast, kellel läks õnneks või see, keda kasutatakse tulevikus teiste hirmutamiseks?
See KÕIK EI PRUUGI meid tappa, aga me EI PEA KÕIKE seda kasutama. Ma tegelen sellega praegu meie kodus väga usinalt, vahetan kõik välja millegi parema vastu. Kõik, kosmeetika, pesuvahendid, hügieenitarbed. Toit nagunii, see on juba ammu puhtam olnud. Paraku ei saa ma alati kasutada talukanade mune ja õnnelike sigade ökosinki, aga pole ka põhjust, miks ma peaks vabatahtlikult ja teadlikult sööma või oma perele sisse söötma midagi, mille kõrvaltoimeid kirjeldatakse näiteks nii: Kuna alumiinium on närvisüsteemi mürk, mis koguneb kesknärvisüsteemi, võib see pikema aja jooksul mõjutada dementsuse teket, Altzheimeri haigust ja Parkinsonismi. Või nii: Nõgeslööve, hingamisteede häireid astmaatikutel ning aspiriini mittetaluvatel inimestel. E311 peetakse nn burning mouth ehk põletava suu sündroomi põhjustajaks. Loomkatsetes on tõdetud, et alandab viljastumisprotsenti ja ja lisab vastsündinute surmajuhtumeid. The list goes on and on. Kes tahab selle nimekirjaga paremini tuttavaks saada, siis siin on link, mis teid poes võiks natuke ostudel abistada: http://www.acode.ee/dieet/e-ained.pdf
Ma pole muidugi mingi eeskujulik selles suhtes, ka meil lipsab ikka siin ja E-apsakaid sisse. Lihtsalt, et vähemalt ma mõtlen nende asjade peale ja võib-olla aasta pärast on pilt veelgi parem. Kuskilt peab ju alustama.
Ma pole mingi hull ökomamps, tõesti. Ökoemad naeravad minu üle, sest ma olen nii algaja. Ma lihtsalt teen oma parima. Ja raha mul ka ei ole. Nii et ma teen oma parima tegelikult üsna kitsastes raamides.
Pesu loputame näiteks Froschi granaatõuna loputusvahendiga, millel on peal Vegan-märk ja kiri, et see on ilma värvaineteta ja hüpoallergeenne. Prismast ja täiesti tavalise Lenori vms hinnaga.
Higipulga kvaliteet on muideks väga oluline sest tavapärased higipulgad sisaldavad alumiiniumi ja alumiinium blokeerib mürkide väljumist inimese kehast kaenlaaluste kaudu, suurendades rinnavähi riske. Mina leidsin (jällegi Prismast) parabeeni- ja alumiiniumivaba Crystal Essence natural protection looduslikest mineraalsooladest koosneva higipulga, mis on kummeli ja rohelise tee lõhnaga (lõhnab väga hästi, muideks) ja töötab täpselt nii nagu peab. Seda saab osta ka iHerbist ja nagu näha on sel roosa rinnavähi lint ka peal, nii et tegemist on väga hea tootega. http://www.iherb.com/pr/Crystal-Body-Deodorant-Crystal-Essence-Mineral-Deodorant-Roll-On-Chamomile-Green-Tea-2-25-fl-oz-66-ml/21070
Hambapastadest kasutame samuti Prismast ostetavaid Splat professional tooteid, mis tunduvad ka nn tavatoodetest veits paremad ja ohutumad. Miks fluoriidi peaks vältima on kokkuvõtlikult väga hästi kirjas nendes kahes lauses: Fluoriid on neurotoksiin, mis kahjustab sisesekretsioonisüsteemi ehk endokriinsüsteemi, mis on organismi kudede ja elundite talitlust reguleeriv süsteem (näärmed, hormoonid ja retseptorid). Viimaste uuringute tulemused näitavad, et fluoriid ei takista hambakaariese teket, võimalik on hoopis IQ-taseme langus ja viljatuse oht. Ütlematagi selge, et meie lapsed ei näe fluoriidist undki.
Duši all kasutame põhiliselt Puhta Looduse tooteid, mille koostisosad on väidetavalt 95% looduslikku päritolu. Jällegi parabeene peaks vältima. Naljakas, vanasti mulle tundus, et Orto Puhta Looduse sarja kasutavad ainult mutid ja tädid. Ja siin ma olen. Puhas loodus, puhas mina.
Eile leidsin ka Prismast veel parabeenide vaba kätekreemi ja hügieenilise huulepulga, mis on 100% looduslikku päritolu. Hind oli mõlematel alla 1.50 minu meelest. Ja töötavad väga hästi.
Käisin enne seda ka apteegis tuustimas, aga nii öko ma ei ole, et 20-eurose kätekreemi suudaks osta. Või ma veel ei tea, mida see 20-eurone enamat sellest pooleteisteurosest suudaks. Üleüldsegi, kas te teate seda, et näiteks Prismas müüakse päris palju selliseid tooteid, mida mõned inimesed arvavad vaid apteegist saada olevat? Nt laste hambapastade valik apteegis ja Prismas suures osas kattub, aga mis Prismas maksab 3,99, maksab apteegis 6,49 ja nii.
Okei. Sellised need mõtted täna tulid. Mul on hea meel, et lapsed tulid minu ellu ja näitasid natuke teed. Võib-olla ma oleks igal juhul 33ndaks eluaastaks nende asjadeni jõudnud, aga võib-olla nad natuke kiirendasid ja võimendasid seda protsessi. Teie, kes teil täna veel kõigest sellest suva on, mõelge oma lapse peale. Või ema, kassi, parima sõbranna peale. Kui igas asjas on natuke vähki, mõelge, kui palju vähki see lõpuks kokku teeb. Sigaretis suts, krõpsude sees natuke, nõudepesuvahendiga pestud taldrikult sööme natuke, natuke sööme hambapastast ja loetelu võiks jätkuda veel tunde. Kui sa täna kohe kõike radikaalselt välja vahetada ei taha, siis mõtle vähemalt natuke enne, kui lähed uut dušigeeli ostma. Äkki sa ei pea seda kõige sädelevamas pakendis igavest elu ja 30 aastat nooruslikumat keha lubavat ersatstoodet ostma? Need lubadused on valed nii ehk naa.
Ja kui sa oma oste teed ja elu elad.. ära unusta ühte lihtsat ja armsat põhitõde: kui sa kõike ei jõua, tee pool! :)
No comments:
Post a Comment