käsi püsti, kellel on jaanipäevaks "erilised plaanid"!?

Ma mõtlesin ikka mitmeid aastaid peale laste sündi, et mina ei soovi enam kunagi alkoholi juua, üldse. Kusjuures, mäletan, et mõtlesin seda ikka täie tõsidusega. Ma ise uskusin seda siiralt, et ei võta enam kunagi tilkagi. Suitsetamine nii mu elust ju kadus, miks mitte alkohol?

Aga tuleb tunnistada, et mõned klaasid veini ma endale aeg-ajalt endale ikkagi luban. Seega täiskarsklane ei ole ja võimalik, et see postitus on mõnevõrra silmakirjalik. Aga noh, seoses läheneva jaanipäevaga ja käimasoleva jalgpalli MM-ga on mul tekkinud mõned mõtted, mida tahan siia kirja panna. 

Eestlase jaoks on jaanipäev ikka täielik joomapüha, pole midagi teha. Naljakas tegelikult, et see, kas on tuju napsu võtta või ei, ei olene konkreetsest hetkest vaid jaanipäev on ikka selline püha, mille ajal aset leidvat padujoomist planeerivad Eestis kõik - ontlikust pereisast kuni politsei ja haiglateni välja. Täna hommikul Terevisioonis kuulsin poole kõrvaga alkoholiteemalist lõiku, mille Piret Järvis alustas sõnadega: "Jaanipäev on see aeg aastas, kus meie teedel on liiklemas väga palju alkoholijoobes juhte". There you go. Riigitelevisoonis öeldakse otsesõnu välja, et alkoholijoobes jaaanipäeval roolis olemine on eeslasele omane. Me lihtsalt oleme sellised, see on okei, paratamatus - midagi mis lihtsalt juhtub. On olnud nii enne ja on edasi ka.

Sest jaanipäeval juuakse, jumala eest. Nii on olnud aegade algusest peale ja kõik, mis me saame teha, on tagajärgedele leevendust otsida. Kaine autojuhi kampaaniad, sest jumal küll, kes see niisama vabatahtlikult ja ilma teistele kuulutamata jaanipäeval kaine tahaks olla?! Äpid, mis mõõdavad su teadmisi sellest, millal sa peale drinki sõitma saad minna. Kõrgendatud valmisolek kainestusmajas ja mida kõik veel. Terve Eesti karjub, et jaanipäev on see aeg aastast, kus KÕIK JOOVAD. Vähesed, kes suudavad kained olla, väärivad eraldi esile tõstmist ja kleepsu auto külge. Öähh. Mulle ei meeldi üldse, et joomisest jaanipäeva ajal on tehtud eesti meedias (ja seega ka iga teismelise silmis) peaaegu nagu kohustus või norm.

See on nagu viinerid ja friikartulid toidukohtades lastepraena. Aga seda ju lapsed tahavad! Muidugi tahavad, kui muud valikus pole. Lapsed ei söö tervislikke toite! Muidugi ei söö, kui sa pakud neile vaid viinereid ja friikartuleid. Näita mulle lapsevanem, kes ei teeks võimalusel lapse jaoks tervislikumat valikut. Aga selleks, et see võimalik oleks, tuleb kuskilt alustada (soovitatavalt algusest). Ja nii see käib - iga laps stardib puhtalt lehelt, sööb paar esimest aastat maailma kõige tervislikumaid toite ja ei oskagi muud tahta. Nii kaua, kuni keegi neile rasvaseid friikartuleid pakub.

Ma usun, et see on tegelikult võimalik - kui iga järgnev aastakümnend hoiab oma lapsi ühe aasta kauem friikartulite eest peidus ja toitlustusettevõtted võtavad järjest enam tervisliku toidu pakkumise "riski", siis lõpuks ei oska keegi seda saasta tahtagi. Ma tean seda ju oma käest (kuigi pean ütlema, et ma olen saanud laste käest märkusi, et ilma värske salatita toit ei ole toit ja H eelistab sünnipäevadel näiteks keemiasiirupist tehtud mahlale vett), et kui sa paned neile kõrvuti maisigaletid ja kartulikrõpsud, siis nad valivad muidugi viimased. Ja nii kaua, kui ülejäänud maailm meie ümber mikrolaineahju-viinereid pakub, siis nii öko ja sõjaväe mamps ma ka ei ole, et neile kõike keelan, mida sõbrad süüa võivad. Kuigi, kuskil on siiski piirid ja alati on valikud, tuleb olla kaval ja järjekindel.

Alkoholi juurde tagasi tulles, siis ma ei ole enne selle Ossinovski-poliitika-paanikaga väga kaasa läinud, aga mõelda, kui paljudes peredes praegu jalgpalli MM ajal on alkohoolikud in making. Tänu sellele aktsiisiteemale ja läti õllele on ju kõigil praegu kodus kohver või paar. Ja jalgpall ja õlu ju jumala pärast käivad kokku ja seda muret ei ole, et peaks poest tooma, aga ei viitsi.. Kus on, sealt tuleb võtta ja nii istuvadki pereisad iga jumala õhtu teleka ees ja lürbivad oma odavat läti õlut. Sest nii odav on nagunii ka ja suvi on ja ikkagi jalgpall ja.. Kuna odavat õlut on kodus nii palju ja keegi kohe-kohe lätti minemas, siis ei ole isegi seda ohtu, et jaanipäevaõlled ette ära joodud saaks. Ma ei tea, kui pikk protsess see on, alkohoolikuks saada, ja millal saab päriselt öelda, et nüüd oledki kohal, aga ma mõtlen, et nõrgemad vannuvad kindlasti mõne aja möödudes alla, kui lihtsalt NII PALJU ÕLUT on igalpool. 

Ja mida erilist siis jaanipäeval ikka sööma, jooma ja tegema peab.. eks inimene peab oma elu ikka põnevaks tegema ja tähtpäevad on ju igati toredad, aga natuke ajab muigama, kui raadios juba teisipäeval küsitakse, et kas jaanilauale on juba asjad valmis ostetud. Mmmmm... ei. Ma küll planeerin oma söögikordi ja oste, kui vähegi oskan, aga et jaanilaua söök peaks kuidagi teistmoodi olema, kui suvalisel suvisel nädalavahetused, no ei tea. 

Meile tulevad maale külla 2 paari sõpru oma lastega ja tõenäoline on, et sealgi juuakse õlut ja veini ja ehk satume isegi mõnele jaanituleplatsile, aga ainuke ootusärevus, mis mul seoses sellega on, on see, et tulevad külalised ja tore on nendega aega veeta. Aga see oleks võinud olla vabalt ka suvaline nädalavahetus mais või augustis. 

Ilmaga on muidugi lood nagu jaanipäeval ikka. Uskumatu, et oli SELLINE SUVI ja täna, kui suvi ametlikult algab, on õues külm ja märg. Eile õhtul oli meil Kadri aknaraame värvimas ja kui Priit läks poistega Kiili lööktrelli tagastama, palusin mina end seniks Humanasse visata, et peagi saabuva puhkuse ajal veidi värskem välja näha. Oli 3-euro-päev ja kuigi ma ostsin lausa 7 asja, siis midagi neist vist tegelikult järgnevate nädalate jooksul selga panna ei kõlba - minu ostukorvis oli suvi, õues aga on sügis. 

Ilmateadet yr.no-st vaadates läheb järgmisel nädalal muidugi paremaks, kraadid ei ole nüüd küll megakõrged, aga vihmapilvi pole. Meil on muidugi plaanis jõuda veel Lätti ja Leetu ka ja seal on see ilmapilt tunduvalt ilusam. Aga eks näis muidugi. Kahju on küll, et ilusad ilmad on kontoris ja lasteaias maha molutatud, aga mis seal ikka - on, nagu on. Ja lõppude lõpuks puhkuse kvaliteeti see kindlasti ei kõiguta, ägedate inimestega on äge ka siis, kui vihma kallab. Siit saab lugeda, kuidas me ükskord juba paduvihma ja koledate ilmadega puhkuse ajal maadlesime ja kummalisel kombel on just see puhkus jäänud minule meelde, kui kõige toredam üldse. 

Igatahes soovin kõigile toredat jaanipäeva, mina lähen homsest puhkusele ja kuigi ma arvuti võtan kaasa, siis pole üldse kindel, et seda järgmised 2 nädalat avada tahan :)

tänulik olemisest

Käime G-ga igal teisipäeval ja reedel loovteraapias Adeli rehabilitatsioonikeskuses. Ma arvan, et see töötab. Igatahes ei ole ma näinud ega kuulnud enam nii kramplikke ja ärevaid momente.

Täna valdab mind täielik tänutunne, sest kuigi hommik algas selliselt, et kõik oleks võinud metsa minna, on sellest päevast saanud siiski täiesti edumeelne päev. 

Esiteks magasime sisse, sest unustasin oma telefoni kööki laadima. Sa võid mürki võtta, et kui telefon köögis heliseb laupäeval, on mõlemad lapsed naksti üleval ja nõuavad putru. Aga kui see heliseb argipäeval kasvõi 45 minutit jutti, siis keegi ei kuule. Nii meiega just juhtus. Kuna Priit oli endale seadnud just täna eesmärgiks varem tööle minna, et õhtul seda pereelu arvelt tegema ei peaks, siis temast polnud mul laste kokku pakkimisel abi loota. Aga G-le selline asjade käik virgudes üldse ei sobinud ja nii ta üldse ei virgunudki. Üldse! Tugitoolis, pidzaamas, keeldub koostööst. H loomulikult ka, sest tema teeb kõike, mida teeb ta suur vend, aga kui ta aru sai, et see teeb emmet ikka tõeliselt õnnetuks, kui ta hambaid pesema ei lähe, siis kallistas kõvasti ja ütles: "NO OLGU, emme. Ma lähen nüüd hambaid pesema!" Sealt edasi läks tema osas kõik nagu lepse reega ja kui ta veel aru sai, et täna saab tema puldist auto lahti vajutada, pani end kähku riidesse ja oli kribinal-krabinal autos, nagu väike ahvipoiss. 

Aga teise lapse osas mul nii hästi ei läinud. Lihtsalt vedeleb tugitoolis ja teeskleb, et magab. Temaga on alati nii, et need tavapärased kavalused ei tööta, et vaatame, kes on Harjumaa kõige kiirem 5-aastane või söö taldrik tühjaks, maksakastme alt tuleb välja väike haldjas, kes su päeva ilusaks teeb. See ajab tegelikult tohutult närvi, kui nii on - et ei mingit koostööd. Tal lihtsalt ei ole praegu tuju panna riideid selga, sest tema plaan nägi ette, et ta teeb seda koos issiga ja siis me viime issi rongi peale. Muidugi ei öelnud ta seda mulle vaid ma püüdsin ise leida enda närvi minemise vältimiseks talle mingit vabandust. Kuidas ta on laps ja ei oska oma emotsioone hästi väljendada ja ma pean teda toetama, mitte maha jooksma. Ja lõppkokkuvõttes suutsin ma öelda nähtavasti mõne silbi ikka õigesti, sest üks hetk ta lihtsalt hakkas tegutsema. Müstika, kuidas see käib. 

Muidugi, ääremärkusena iseendale ja kõigile teistele lapsi kasvatavatele isikutele - pool tundi ärkamiseks on vähe. Vähemalt meie omad ei saa selle ajaga piisavalt vunki sisse, et rõõmsa naeratusega õigeaegselt autosse vudida. Enamasti me muidugi neile seda aega pakume ka, ega siis sisse magamist keegi ju ei planeeri. 

Viisime H lasteaeda ära ja käisime G-ga tavapärase pool tundi mul kontoris - mina arvuti taga ja G välja prinditud käpapatrulli või ämblikmehe maski värvimas. Kuna kontorisse oli nagunii külalist oodata ka, siis läksime täna veidi varem välja, kui tavaliselt ja teate mis? Nii mõnus oli parklast teisele poole teed minna (mis on edasi-tagasi ikka tükk maad), käe otsas maailma kõige toredam 5-aastane ja seda teha üldse mitte teda edasi tirides vaid ta hüpetele üle tänava mikropragude rõõmsalt kaasa elades. Kui kiire ei ole, on kõik nii lihtne. Veelkord. Raili - ärka varem, välju kodust varem. Tundsin end nii õnnelikuna, sest päriselt, lapse käsi sinu peos on midagi, mis on üheaegselt pehme ja tugev. Miski, mida on vaja kaitsta ja miski, mis kaitseb sind parimal võimalikul viisil. 

Istudes seal loovterapeudi ukse taga (arvuti on mul kaasas, et tööd teha, poolteist tundi niisama passimiseks oleks üleliia) näen seal möödumas palju inimesi. Ja taipan, et pean olema kõige tänulikum inimene terves maailmas. See oli tõsine ehmatus, kui mulle esimene nõustaja vihjas, et mu lapsel võib olla mingi häire. Minu lapsel, midaaaaa, HÄIRE? Ja ma võtsingi seda mulle iseloomulikult väga tõsiselt, õiget looduslikku toetavat rohtu taga ajades kirjutasin läbi pool ilma ja loovteraapia käib meil erilise intensiivsusega ja lasteaed on informeeritud jne jne. Aga tegelikult ei ole ju lahti üldse mitte midagi hullu. Tal ei ole puuet või ravimatut haigust. Näen seal ukse taga lapsi, kes on vaevu suuremad, kui H, halvatud ja ratastoolis, aga näod on rõõmsad. Inimesi, kes räägivad, aga keel ei paindu õigesti, nii et keegi ei saa aru, mida nad tegelikult ütlevad. Väike poiss, kelle jalad ei allu tema tahtele.. Ja mina arvan, et universum piitsutab mind, et mulle selliseid raskusi teele saadab. Ei, ei piitsuta. Ja see pole raskus, vaid õppetund. Hinda elu, Raili. Õpi ja hinda.

Ta istub mu kõrval, selle elektriratastooli-tüdruku ema ja ta ei näi üldse murtud või murelik, pigem igapäevane. Tema jaoks see ongi igapäev. Ja ka temal on kindlasti tuhat põhjust uhke ja tänulik olla. Sa töötad sellega, mis sul on. Ja leiad rõõmu sealt, kus teised otsidagi ei oskaks. 

Hiljem käisime ülemusega söömas, kellega meil nii mõnedki teemad eelmisel korral poolei jäid. Tol päeval olin ma teatud põhjustel üliemotsionaalne ja ei näinud kõike nii selgelt, kui peaks. Täna öeldi mulle taas hästi, tänati seni tehtud töö eest ja pandi palgalisa. Aitäh. Mitte raha eest, vaid innustavate sõnade eest. 

Ja siis algas vihmasadu, mu lemmik. 

Olen tänulik oma laste eest, tänulik Priidu ja sõprade eest, lähedaste eest, kes on tõepoolest lähedased. Ja iseendale olen tänulik, et olen lõpuks ometi hakanud endale lubama hetki. 

võta aega veidi iseendale

Mul oli eile nii äge päev, et tekkis tahtmine ka blogis seda jagada. 

Tegelikult ei piirdukski ma üldse ühe päevaga, terve nädalavahetus oli mega tore. Selline kosutav, peale mida sa tunned, et ehk puhkasidki seekord end päriselt töönädalast välja, nii nagu see tegelikult igal nädalal käima peaks. Aga reaalsuses olen mina küll esmaspäeviti päris tihti veel rohkem väsinud, kui reedel. Ei, mitte sellepärast, et nädalavahetus on raju pidu. Sellepärast, et on lapsed ja kodu. Et lastega teha toredaid asju, mida nädala sees ei jõua ja et keegi vahel harvagi põrandaid peseks ja rõdult pesud korjaks, enne kui need nii tolmused on, et uut pesu vajavad. 

Reedel olime lastega Männi pargis, samal ajal, kui Priit sõbra juures jalgpalli vaatas. Järgnevad kuu aega on see üldse mu stampvastus nüüd, kui keegi küsib, kus Priit on: "Priit vaatab jalgpalli." Igatahes, Männi pargis oli esinemas härra Ivo Linna isiklikult: 

Teda me muidugi väga pikalt lava ees ei fännanud, sest nagu arvata oligi, siis lapsed kiskusid üsna varsti mänguväljakule, aga noh. Las ta olla. Eks see nii käibki, kuigi mõndadel harvadel hetkedel on IKKA VEEL sellega raske leppida, et lastega nii ongi: sa saad kõigest pool või vähem veel. Palju-palju järeleandmisi ja mööndusi, aga kõik saab tehtud ja kõikjal saab käidud, kus vaja. Selle olen enese jaoks ammu selgeks mõelnud, et minemata ma ei jäta. Noh, et ei viitsiks laste riidevahetusi ja autosseminekuid koordineerida ja jääme hoopis koju. Oi ei. Kui Ivo Linna on Männi pargis ja emme tahab minna, siis sinna me ka läheme. Kuigi tuhandeid kordi lihtsam oleks mitte minna. 

Üldsegi ma arvan, et me oleme saanud jackpoti nende lastega. Natuke tõsiselt mõelduna ja natuke irooniana. Sest 2 väikest vanusevahega poissi, kui esimene on kohati paras juurikas ja teine peab esimest oma suurimaks iidoliks, on mõnel päeval ikka paras väljakutse. Et kui sul on esimene rahulik plikatirts, kelle meelistegevus on puu all istudes joonistada või kui sul on teiseks lapseks rahulik poiss, kes armastab ülekõige laua taga puslesid kokku panna, siis võib see supp ju täitsa söödav olla, aga meie.. me oleme kangelased, päriselt. Kui sul on 2 last, kes tahavad puu otsas ronida, ninjasid ja politseid mängida ja kes tegutsevad siiras usus, et seda kõike võiks röökides teha.. Raudsed närvid peavad sul olema, raudne leedi. Mul ei ole, ma lähen vahel ikka endast välja ka. 

Aga tead, vastu röökimine ei tööta. Kõige lihtsam viis on ikkagi rääkida rahulikult ja õpetlikult nagu vana kriimulise plaadi pealt jazzi mängiv grammafon, ikka ja jälle uuesti üle: "Me teeme seda nii ja nii. Kõnnitakse, mitte ei joosta. Räägime tasemini, emme kuuleb küll. Poereeglid on meil sellised, sellised ja sellised. Kui sa tee ääres mängid, võib õnnetus juhtuda. Palun tule ütlema, kui sa pahandust teed (see töötab muideks!). Sulle ei meeldi minna magama, aga igal õhtul peab ikkagi magama minema. Jne jne jne". Nagu väikestele totudele, aga olgem ausad, nad ikka natuke nagu on ka totud. Nad on ju täitsa toorikud, kui nad siia ilma tulevad, kuidas nad peaksid teadma kõike seda, mida sina oled 34 aastat endale peakolu sisse kogunud??

Tegelikult oli seal Männi pargis ikkagi täitsa tore ja mul on hea meel, et sai käidud, sest lisaks emale olid meil veel mõned toredad sugulased seal, kes lastele mänguseltsiks, kes mulle vestluskaaslaseks, aga jah. Ivo Linna kontsert see polnud, pigem õhtu mänguväljakul. Aga noh, keda huvitab. 

Laupäeval käisime mul tädipoja sünnipäeval, mis on igasuvine üritus, mida isegi lapsed juba oodata oskavad. Sest meil on oma suguseltsi perede peale juba päris palju neid lapsi ja kui lisada sinna juurde veel tädipoja sõprade lapsed, siis saame kokku päris suure rahvapeo, kus lõbus nii suurtel, kui väikestel. Ja loomulikult, kui lastel on omakeskis tegemist rohkem, kui nad tahta oskaks, siis tähendab see seda, et emmed ja issid võivad veiniklaasi ääres rahulikult omasugustega juttu puhuda, ehk siis meil oli ka selline mõnus chill päev. Üks naljakas seik oli muidugi ka - jutu sees, täitsa suvaliselt, tuli välja, et üks mu tädipoja sõber on sõber ka minu ettevõtte omanikega ja kuna nad olid just paar päeva enne pidu lõunal käinud, siis karjatas ta üks hetk jutu sees lihtsalt: "ah, sa oled SEE Raili või??" mis tähendab, et minust räägitakse lausa lõunalauas ja hästi räägitakse. Tore iseenesest on kuskilt kolmandast kanalist kuulata, et sind hinnatakse. Ju.

Aga eile käisime me hommikupoole lastega Nõmme Laulu-ja Tantsupäeval. Väga äge, paar tänavat meist eemal leidis aset rongkäik, kus kõik lauljad, tantsijad ja pillimehed reas. Ootasime-tervitasime kõik esinejad ära ja siis vantsisime nende kannul Tähe parki. Lapsed said jälle uusi elamusi ja muuhulgas ka tasuta näomaalingud:

Mõlemal olid samasugused ämblikmehe maskid, aga üks oli kohe eriti karakteris sees ja kandis lisaks veel ämblikmehe mütsi ka. 

Ja nüüd kogu postituse kulminatsioon. 

Priit läks kuskil 3 paiku jalgpalli vaatama ja võttis need 2 ämblikmeest endaga kaasa ja mina jäin kohe meelega üksi koju. Terveks päevaks ja õhtuks ka takkapihta, Priit tuli koju alles 9 paiku. 

Pesin 3 masinatäit pesu, tegin natuke süüa ja koristasin, aga põhilise aja lihtsalt OLIN ja lugesin rõdul raamatut (Mõrv idaekspressis). Lõpuks leidsin endale selle aja, õigemini võtsin endale aja iseendale ja teate mis? See oli kõige paremini kulutatud aeg üldse! 

See siin on minu jalgpallistuudio (loe: koht, kus aega veeta, kui telekas on hõivatud, sest mees vaatab jalgpalli). Ma tegelikult ei saa öelda, et mind jalgpall üldse ei huvitaks, finaale ja nii ma kindlasti vaatan ka, aga kõikide mängude kõike minuteid ma kindlasti näha ei taha. 

Parem loen. God, ma lugesin eile läbi terve raamatu! Ma olen enda üle nii uhke. 

Lihtsalt, et ma vingun koguaeg, et mul pole aega isegi Pere&Kodu lugeda, mis mul kotis juba üle kuu kaasas reisib (ja mis juba tõsiselt nässakaks muutunud on), aga tegelikult on vist ikkagi nii, et tuleb neid prioriteete sättida. Ei mingit telekat (sest see on järgmise kuu nagunii võimatu) õhtul, kui lapsed magavad. Raamatud hoopis. 

Sest no nii mõnus lõõgastunud tunne on täna. Maagiline!

Olulised asjad elus: kas 8-tunnine tööpäev üldse õigustab ennast?

Ma mõtlen viimasel ajal nii palju asjade üle, et mu pea võiks vist varsti päriselt plahvatada.

Kõige olulisem küsimus on sellest tsüklist välja murdmine. Ma lihtsalt pean seda suutma. Aga samas tean, et pean olema zen ja flow ja ma ei tohi mõelda, et ma PEAN. Tegelikult EI PEA - nagu viimati nõustaja mulle instruktsioone jagas, siis see käib hoopis nii: MA TAHAKSIN TEADA, kuidas 8st 5ni mullist välja saada.

Ma ei ole see inimene, kes mõtleks, et karjäär on ületunnid, kõik siin blogis juba teavad seda vist ka. Ja ma ei ole see inimene, kes saaks endale lubada (juba iseenda tervise pärast) süümepiinu teemadel "miks ma 10 minutit hiljem tööle tulin" või "miks ma jälle lapsega arsti juures olen".

Ma ei ole see inimene, kes üleüldse aru saaks, mis kuradi norm see 8 tundi on? Ei oska küll väga rääkida 8-tunniste vahetuste otstarbekusest või ajakohasusest näiteks tootmises või jaekaubanduses, aga miks mina, kelle põhitöövahenditeks on arvuti ja ajud, peaksin istuma kontoritoolil 8 tundi paigal. Kes mõtles selle välja, et just 8 tundi on see ajavahemik, millega kõik töö tehtud saab?

Minu arvuti on igatahes niiviisi üles ehitatud, et seda saab kasutada kõikjal. Ja internet on samuti kõikjal - kus wifit ei ole, on telefoni abil loodud võrk. Ja mu ajud töötavad paremini hoopis siis kui ma olen rahulikult saanud hommikul välja puhata (kasvõi maal näituseks) ja kui ma ükskord vungi sisse saan ja tööle hakkan, teen selle sama 8 tunni normi kolmega täis, päriselt. Motivatsioon on võimas asi ja end ise juhtivad inimesed on väärtus, mida mina tööandjana hindaksin kordades rohkem, kui oskust 8 tundi jutti kontoritooli nühkida.

Ma muidugi tegelikult ei teegi seda. Meil on algusest peale olnud kokkulepe, et kui tööasjad on joonel (ja rohkemgi veel!), siis keegi ei küsi. Aga eks süümepiinad on kohati ikka, sest ametlik tööaeg on meil ju nii nagu teistel - 8 tundi. Samas, kui mõelda, milliseid väärtuseid ma meie ettevõttesse toon ja kuidas ma muudkui arendan, parendan ja loon (peaaegu nagu luuletus), siis eks siin ongi iga tööandja jaoks küsimus - millist töötajat ta endale soovib. Kas seda, kes 8 tundi istub ja kõik igati kuulekalt, raamatu järgi ära teeb? Või seda, kes töötab võib-olla ainult 6 tundi ja keda pole füüsiliselt ehk üldse nähagi, aga päeva lõpuks on sul olemas näiteks uus tugev hankija või tellimuste kinnitamiste süsteem, mis teeb kõigi töö palju efektiivsemaks ja aega säästvamaks. Take a pick, tööandja.

Ma olen muidugi ka kuulnud, et inimestel võtvat motti alla, kui nad näevad, et keegi kontoris tööaegadest kinni ei pea. Ma ei tea, kas mina olen loll või mis, aga minu tööd see küll ei mõjuta, kui näen, et töökaaslane jälle kell 3 ära läheb. Ma kuidagi eeldan, et kõigil inimestel on võime oma tööd organiseerida ja kohusetunne, et nad teevad ära kõik, mis neilt oodatakse (või mida nad ise endalt eeldavad?).  Sest isegi kui on tegemist seanahavedajaga, siis see paistab ju kohe välja, kui asjad selliselt ei toimi. Ja eks ongi muidugi olemas ameteid, mis eeldavad su füüsilist kohaolu ja kellaegadest kinnipidamist. Aga ametivalikuid tehaksegi vastavalt oma soovidele ja unistustele, eks. Ma tegelikult armastan väga oma tööd, lihtsalt ma ei taha, et see vallutaks kogu minu elu, seda ei tohi olla liiga palju.

Muidugi on siin ilmas kõik võimalik. Elisa näiteks on lühemate tööaegade propageerimise lipulaevaks Eestis. Uusi teenindajaid otsivadki nad sloganiga: "Vähem tööaega. Rohkem töötasu" ja on avaldanud kirjutisi teemal, miks inimesed oma 6-tunnisesse tööpäeva panustavad tegelikult rohkem, kui 8-tunnisesse. Mõned näited:

Kaija Teemägi: 8-tunnise tööpäeva kontseptsioon on selgelt ajale jalgu jäänud
Elisa klienditeenindajate kuuetunnine tööpäev on toonud edu

Igatahes hakkan mina järjest enam aru saama, et ma ei taha nii elada, et mul on kiire ja et ma olen pidevalt kinni. Võimalik, et ma olen nirumast puust, kui üks töötav ema olema peaks. Las ma siis olen, aga see ongi ju minu elu. Ja mu laste. Sa saad ainult ühe võimaluse, kui sa selle pekki keerad, siis.. uusi lapsi sul enam ei tule ja lastel on ka, tahad sa seda või mitte, vaid üks lapsepõlv. See lõputu karussell, kus sa oled iga päev 9 tundi kodust eemal, lastest eemal. Ja siis loetud tundidega õhtu jooksul pead ära täitma laste vajadused, enda vajadused, kassi, mehe ja kodu vajadused. Kõik jooksujalu ja stressirohkelt, et aga tööandja saaks endale sinu 8 tunni arvelt rohkem raha taskusse kühveldada. Võimalik, et sa ise kühveldad oma pühendumise ja võimalike ületundide arvelt ka päris korralikult, aga mida sa oma rahahunnikutega küll peale hakkad, kui sul tegelikult ei ole isegi aega et seda pappi kuskil hakkama panna. Ühel päeval oled sa stressis, hall, kehva tervisega ja liiga väsinud, et midagi üldse nautida osata.

Kui võtta nüüd ette Wikipedia artikkel, mis paneb riikide kaupa ritta ühe töötaja kohta keskmiselt töötatud tunnid (see tabel jookseb küll kahjuks kuni 2016 vaid), siis näeme, et pisike Eesti on stabiilselt tabeli eesotsas oma 1800+ aastas töötatud tunniga. Midagi, mille üle uhke olla? Vaevalt. Sest on olemas üks teine tabel, mille eesotsas me samuti figureerime: enesetappude suhtarv maailma riikide kaupa ja siis veel üks tore graafik: depressiooni esinemine riikide kaupa. Viimane kaart on küll koostatud 2013, aga WHO andmetel on 2017. aasta protsent 5,9% elanikkonnast, nii et midagi ei ole suurt muutunud. Eestlased on depresiivsed ja enesetapualtid ja ärgu keegi püüdkugi mulle rääkida, et sellel ei ole seost selle meeletu töörügamisega, mida me teeme. Keskmine sakslane töötab näiteks alla 5 tunni päevas ja kuigi need kalkulatsioonid on siin suht meelevaldsed ja kallutatud, siis  aru küll, mida ma tahan öelda. Sakslane on nii enesetapu- kui ka depressioonitabelis meist kõvasti allpool. Ja huvitaval kombel on ka selle 5 tundi päevas töötava sakslase netopalk ühes kalendrikuus meie palgast tervelt 1300 eurot kõrgem. Aga see on muidugi üks täiesti teine teema.

Kui sina, kes sa seda loed, oled juhuslikult ettevõtja ja tööandja, siis ehk võtad endale nüüd natuke aega ja mõtled selle kõige üle. Uuri 6-tunnise tööaja kohta, seedi, mõtle, mida sa võid võita ja kas sul on üldse midagi kaotada, kui teed revolutsiooni ja lased oma töötajad vabamaks. See on tegelikult nagu õnnelike kanadega, kes lõpptulemusena munevad rohkem ja suuremaid mune. See 8 tundi on niiiii iganenud, päriselt. Ükski inimene ei suuda 8 tundi järjest 100% tulemuslik olla. Ja keda sa oma ettevõttesse tööle tahad? Just nimelt INIMESI, kes mõtlevad kaasa ja teevad oma igas hetkes oma parima. Mitte roboteid, kes tagumikutunde istudes oma päevakesi veedavad. Karjäär ja eneseteostus on loomulikult olulised, lihstalt doseerima peaks paremini.

Ja üldsegi, mida sellise ennastohverdava töörügamisega võib saavutada? Vaid ühe asja: ELAMATA JÄÄNUD ELU. Elu ei ole ületunnid. Elu on emadepäeva pidu lasteaias ja Ott Leplandi kontsert, kuhu sa väga-väga tahad minna. Elu on kusagil Peipsi ääres telgis taskulambivalgel lastega kaisutamine ja naerda kihistamine. Elu on jalutuskäigud, jooga, korvpall. Tingimusteta armastamine ja lähedase sünnipäevaks üllatuse tegemine. Lastega võidu põllu peal jooksmine, 5 miinust, sulgpall, ristsõnad, varbad merevees raamatu lugemine, ilusad soojad suveõhtud rõdul ja krabisev vihm katusel. Hetked, mis enam kunagi ei kordu ja hetked, mida kellegi teise jaoks üldse olemas olla ei saa - sest need on sinu maailma kõige tähtsamad hetked. Hetked, kus oled oma lapse jaoks olemas ja hetked, kui ta tänab sind selle eest maailma kõige suurema ja siirama kallistusega. Vot see on elu.

Aga miks, AGA MIKS jätame me endale elamiseks vähem aega, kui töötamiseks?