aastalõpumõtted

Ma olen nii emotsioonide inimene, et paha hakkab. Kui mulle midagi meeldib, siis täiega. 

Näiteks vaimustun ma mingi 5-6 korda päevas oma köögist. Astun uksest sisse ja mõtlen: "vau, see on MINU köök!". Vahin neid pitskardinaid ja meenutan vanaema ja vahel käin peas üle, kas sahtlid ikka on kõige mugavama asetusega ja siis katsun käega seda puidust seina ja hüüan veel Priidule mõne tunnustava sõna selle hea mõtte eest jne jne. Ühesõnaga, saa üle juba, see siin on sinu köök ja selline ta on. 10 korda päevas sellele kiidulaulu laulda on lihtsalt... väga ajamahukas. 

Sama hull lugu on nende külade ja linnadega, mis mulle meeldivad. Haapsalu, mu vana lemmik, käin seal ja heietan mõtteid, ja tüütan kõiki teisi selle jutuga. No nii meeldib, noh! Olen seal ja tunnen, et siin ongi elu või ma ei tea mis tunne see selline on. Justkui nagu oleks oma kodu leidnud pusletükk. Lapsed ka juba teavad, et Haapsalust niisama mööda ei sõideta, ma ikka üritan võtta päeva või pool, et mitte otse praamile minna. Jalutame promenaadil, mängime Aafrika rannas, sööme Teele pirukaid. Traditsioonid. Ja miks ma Haapsalut niiviisi armastan, ma ei saa aru. Isa ütleb, et mul ei peaks seal mingeid lapsepõlvemälestusi ega midagi olema. Aga üks mis kindel - minu lastel saavad küll oma Haapsalu-mälestused olema. 

Või Nina küla Peipsi ääres, mu sellesuvine leid. No niiii fantastilised majad ja rand ja paadid ja inimesed. Juba planeerin järgmise aasta reisi sinna, tõeline vau-efekt oli, et nii ka saab elada. Mitte, et ma julgeks kunagi sinna elama minna ja pealegi ma pole ju üksi. Kas Alatskivil kool on üldse? Aga igatahes, jälle üks lemmikpaik maailmast üles leitud. Ma ei kõhkleks hetkegi, kui keegi tuleks ja ütleks, et tavai, lähme Peipsi äärde. Või Haapsallu. Või Londonisse. Või Hiiumaale.

Tegelikult olen just praami peal, teel Hiiumaalt ära, kui seda postitust kirjutama hakkan. Pühad on möödas, jälle argiellu. Ükskõik kuidas see argielu mul 2. jaanuarist siis välja nägema ei hakkaks..

Väike vahepala: armastage oma lapsi, jumalapärast. Nad pole mingid kabenupud või sitatükid, mida omatahtsi nurgast nurka liigutada saab. Nad on inimesed, isiksused, oma soovide ja oma iseloomuga. See on vastik ja haige, kui keegi võtab kätte ja hakkab oma lapsega avalikult võimumänge mängima, karjub ja ähvardab ja kamandab. Lase oma lapsel olla laps! Lapse töö on mängida, lapse töö on oma koha eest teiste omasuguste seas võidelda, võtta ära ja panna tagasi, lubada ja keelata, tahta, et midagi on päris tema oma ja teised seda puutuda ei või. Oehh. Ma kirjutan seda tegelikult ühele närvihaigele naisele, kellele ma ilmselgelt otse näkku seda öelda ei julge. Jube vastik on kuulata, kuidas keegi sõna sõna haaval oma laste vaimu murrab ja arvab, et emaks olemine tähendab eelkõige laste enda mõtetele allutamist. Et kui lapsed hirmust enam midagi teha või arvata ei julgegi, siis on töö tehtud. Mine p****, naine. Ja kõik teised sellised, kes poes ja igalpool mujal oma laste peale karjuvad. Muideks, ma lähen ja panen talle varsti tõenäoliselt molli nagunii ka, sest ta vahib minu last ka kurja pilguga juba, kui see natuke kõvemini naerda julgeb. Ei ole okei, ei ole. 

Niisiis, Hiiumaalt ära. Kurat küll, kuidas saaks üks inimene elada kahes kohas korraga? Iga kord, kui praami peale lähen, siis mõtlen, et ma ei taha ju minna, üldse ei taha. Nagu kiuste on alati päike ka väljas, kui lähen, just nimelt selle pärast, et näeksin seda ilu ja rahu ja helgust ja teaksin, millest ilma jään. Ma ju tean, et selle pärast.

Aega võiks alati rohkem olla. Selles mõttes ma väga ootan, et lapsed suuremaks kasvaks. Nende lõunaunedega mässamine on alati nii ajamahukas ja tüütu, sest et see poolitab su päeva lihtsalt ära. Alati pead arvestama, et hommikul teed seda ja seda, siis tuleb paus ja siis pärast saad teha veel seda ja seda. Aga kuna talvel on see selga panemise ja autosse toppimise teema veel ka, siis selle nahka läheb ka üsna arvestatav osa päevast. Ja nii ongi, et väga vähe saab tegelikult teha, enamuse ajast sätid end kuskile või oled teel kuskile. Hiiumaalt minek ja tulek ei ole ka niisama lihtne. Koristamine, asjade pakkimine, söögid, nõudepesu, veel koristamist, lapsed riidesse, asjad autosse, prügid, biojäätmed. 8st üleval ja napilt jõuad 11 paiku kodust välja.

Ma juba tunnen, et oleksin pidanud kauem olema, ei saanud nagu isu täis veel. Kuigi meil on siin kodus ka väga tore ja Priiduga ju tahaks ka ikka koos olla, aga seal on kõik nii teisiti, hing puhkab. Lihtsalt istud ja vaatad aknast välja, kohta kus pole tegelikult midagi vaadata ja tunned, et oled õnnelik. Kuna ma ju lähen tööle ka, siis ma ei saa enam minna paariks nädalaks Hiiumaale, kui tuju tuleb. Planeerin puhkusi nagu kõik teised inimesed. Kuigi, kui raha hakkab jälle rohkem olema, siis võin ju ka rohkem nädalalõppe maal veeta. Meil on nüüd ju uus ja uhke laev ja kui teine ka valmis saab, siis patt oleks ühenduse üle kurta.

Jõulud maal olid meil toredad ja rahulikud. Surnuaed, seapraad, tädid peredega külas, kõik tavaline ja samas nii eriline värk. Jõuluvana isegi jõudis ka meile ja poiste siirast rõõmu oli nii äge vaadata.

     

Hiiumaale saime ka külmkapi otsa väikse kuuse, aga ainult sellepärast, et see vaeseke kasvas vastu aeda ja teist suurt puud, teine külg oli tal täitsa paljas. Ehtisin ta ära oma lapsepõlve nostalgia-ehetega. Väike ja nunnu, kuuselõhn sai vähemalt tuppa. 

Sel aastal saime väga palju kohalike ettevõtjate toodangut kingiks ja mulle nii meeldib see. Esiteks, et toetame Hiiumaa tegijaid ja teiseks need tegijad on tõesti väärt toetamist! Hiiu Gourmet ja MTÜ Jääk ja Praak tooted, Lesta ja Lamba Hiiu viiul, Indrek Kutseri mesi jne jne.

Teisel jõulupühal oli meeletult ilus ilm, vend oli mul ka veel siis maal ja käisime koos jalutamas. Miks mitte jõulud rannas. Holger magas too päev õues neljatunnise une.

minnes nii

tulles nii

Viisin venna praami peale ja tahtsime enne veel poodi minna, aga kogu Hiiumaa oli sügavas elektri blackoutis ja poe ukse peal ilutses selline silt:

Pärast sain ikkagi poes käidud ja tegelikult polnud hullu midagi. Ma lihtsalt pidin ära mainima, et mandrimaa peal minuga enne nii juhtunud ei olnud. 

Eile oli veel tihedate külaskäikude päev ja täna me koju tagasi saabusimegi. 

Ja kui ma täna sain juba märkuse, et piparkoogiaeg on läbi, siis meie peres see kindlasti nii ei ole. Priit käis täna poistega ära ja mina vaatasin selle ajaga salvestusest 2 jõulufilmi ära. Ühed piparkoogid veel ootavad glasuuri, emaga ootab jõulupidu veel pidamist, küünlad säravad ja meie kuusepuu on jätkuvalt kõige ilusam kuusepuu. Lapsena oli mul alati nii ääreltult nukker tunne 24nda õhtul. Esiteks selle pärast, et jõuluvana oli käinud ja kingid olid käes, mida siis nüüd ootama peab.. ja teiseks lahkus meie sajapealine suguselts, maja oli järsku nii tühi ja kõik oli läbi. Aga nüüd täiskasvanuna saan nautida esimest jõulupüha ja teist ja olgem ausad, päris õige nautimine hakkabki alles siis, kui saan end teki sisse kerida, teed juua ja üksinda filme vaadata. Jõulud on ju nii tore enesessevaatamise aeg ja jube äge on avastada, et see kõik, millest oled unistanud, on sul nüüd olemas.

meie kodune kuusk. Ma pean ikka mingi normaalse fotoka endale hankima, sest see, mis mina näen, on kordades kaunim, kui siin piltidel!

Ilusaid viimaseid 2016. aasta päevi teile! Loodan, et see aasta on olnud teile armuline ja loodan, et uus tuleb veelgi ägedam!

Töö, minu uus töö.

Ma pole jälle päris ammu midagi kirjutanud, eks. Ma võin öelda, et ma tahtsin kirjutada, oi kuidas ma tahtsin. Aga ma ei saanud, sest olen nii väljapoole elav emotsioonide inimene, et ma poleks suutnud mitte kirjutada seda, millest ma päriselt mõtlesin. Aga seda ma ei tohtinud teha, oli vara veel.

Täna juba võin kirjutada, sest hommikul esimese asjana teen kõne oma praegusele ülemusele ja väga ebatõenäoline, et ta minu blogi loeb. Kui loeb, siis sorriiii, ma ei tahtnud nii öelda. Aga ma lähen tööle ja täitsa uude kohta.

Mõned teist võivad nüüd kergelt šokis olla, sest see oli ju alles paar kuud tagasi, kui ma väitsin, et Holger nii pea lasteaeda ei lähe ja nüüd siis söön täiega oma sõnu. Ma olen ise ka šokis, ausalt. See kõik käis nii kähku, et ma pole päriselt veel jõudnud aru saada või harjuda, aga kuna see siin on minu online-päevik, siis on lausa hädavajalik need sündmused ja emotsioonid siia kirja panna. Ma vahel loen varasemaid postitusi ja see on väga põnev lugemine minu jaoks.

Esiteks, ma kandideerisin tegelikult ise ka ühte kohta, kuhu, see pole oluline, sest meie teed enam ei ristu. Eelmisel esmaspäeval käisin seal intervjuul ja esimestest lausetest sai tegelikult selgeks, et mina pole nende jaoks ja nemad pole minu jaoks. Oluline on see kandideerimine ainult selle pärast, et see päästis valla universumi plaanid minu jaoks ja kohe järgmisel päeval helises mul telefon - esimest korda selleks, et sinna vestlusele kutsuda ja teist korda helistati ühest personaliotsingu firmast ja kutsuti kandideerima ostuspetsialisti kohale ühte tootmisettevõttesse. Konkurss ise ei olnud üldse avalik, seega ei olnud ma seda mõtet isegi mõlgutanud. Kuigi ma tahtsin neid esmalt asukoha pärast kohe välja praakida, mõtlesin, et lähen kuulan nad ikkagi ära. Saan mingit sorti kogemust ja oskan pärast ennast paremini positsioneerida igatahes.

Üks tuttav firmajuht ütleb mulle muidu täiesti ausalt, et ta ei tohiks küll diskrimineerida, aga sellised kandidaadid nagu mina, lendavad tal kohe aknast välja. Ma saan sellest aru küll. 4 aastat kodus olnud, veetnud oma päevi jumal teab, kuidas, eelkõige kakaseid mähkmeid vahetades ja tittedega "kes aias" lauldes, no mis väärtus sellisel ka on. Tööalaselt võisin ma ju ühel päeval äss olla, aga mul endalgi on vahel seda raske uskuda, mis siis rääkida veel täiesti võõrastest inimestest. Iga ettevõte tahab ju omale parimat võimalikku kaadrit ja ma kujutan ette, et kodus mandunud ja iga paari nädala tagant haiguslehel viibivast emme-figuurist saab paremat küll.

Aga. Kui nüüd täitsa minu mätta otsast võtta, siis ma olen lastega hoopis, hoopis tugevamaks muutunud. Ma olen viimase 4 aasta jooksul arenenud suunades, millest mul enne aimugi polnud ja õppinud rohkem, kui ükski töö mulle õpetada suudaks. Läbirääkimisoskus, kannatlikkus, multi-tasking, meeskonnatöö, planeerimisoskus, prioriteriseerimine, mida iganes. Entusiasmi ja töötahet on mul rohkem, kui rubla eest ja jumala pärast - plaan on täis ja dekreeti ma enam ei lähe.

Niisiis. Eelmisel teisipäeval käisin ma personaliotsingu firmas kohapeal. Hoopis teine tera. Kui esmaspäeval seal teises kohas võeti mind ette nagu ülekuulamisel või tunnikontrollil ja ma tundsin, et nad tahaksid pigem, et  ma oleks ökonoomikaõpik, kui inimene, siis seal istudes tundsin ennast nagu kodu üles leidnud pusletükk. Selline ettevõte, kes arvestab ja hindab küll töökogemust ja teadmisi, aga eelkõige otsivad nad kedagi, kes isikuomaduste poolest meeskonda sobib. Kõik muu on ju õpitav, aga kui sa oled kuiv akadeemiline pessimist, siis sa oled. Mina õnneks pole.

Esimese vooru läbisin edukalt ja sain teise vooru, mis toimus juba kohapeal, sealse personalijuhi ja ostujuhiga, kes hakkaks olema mu otsene ülemus. Mulle rõhutati korduvalt, et on tugev konkurents, aga ma mõtlesin: "mis siis ikka. Mina saan olla ikka ainult mina." Ja ma olin mina, parim mina, kes ma olla oskan, nii, et mind kutsuti viimasesse vooru.

Mina ja üks teine veel. 50/50. Juba siis on imeline tunne. Ükskõik, mis saab, sa jõudsid kaugele.

Ja täna hommikul tuli kõne. Nad valisid minu. Kuigi ma olen praegu hirmul, segaduses ja mida kõike veel ja põhiliselt tahaks kuskile jooksu panna kogu aeg, siis see on nii neetult äge ju! Sihtotsinguga, mis tähendab, et suvalisi õnneotsijaid ei olnud, kõik olid tugevad kandidaadid algusest peale. Ja siis oli 7 ja siis oli 2 ja siis 1. Ja see 1 olengi mina! :) :) :)

Ma olen saanud kogu selle värbamisprotsessi juures väga palju väga head tagasisidet ja mõnes mõttes see ongi see, mida ma praegu vajan. Ma ise tean küll, mida ma suudan ja mida ma väärt olen, aga et keegi mulle seda kinnitab, on väga super. Hästi naljakas on see, et paralleelselt nende intervjuudega on olnud mul üks jama eraelus ka - lasteaia jõuluvana pidi tooma lastele pusled ja selle organiseerimine jäi minu kaela. Kogenud ostuinimesena ei oleks ma tohtinud sellist bläkki üldse kunagi sisse lasta, aga ju see pidi mulle midagi siis õpetama. Ja õpetas ka ja õpetagu teilegi - internetis on väga palju pahasid onusid, kes soovivad su raha lihtsalt endale võtta, ei muud. Neil on täiesti suva teie laste jõulurõõmust ja selle vastu aitab vaid põhjalik taustauuring. Aga kuna väljapakutud leht tuli hoopis teiselt lapsevanemalt ja arutelus osalesid veel aktiivselt 22 lapse vanemad, siis mul ei tulnud pähegi, et peaksin midagi üle vaatama. Tegin tellimuse ära, lugesin sõnad peale, et kui midagi peaks viltu olema, siis kohe minuga ühendust võtta ja jäin ootama. Ootasin ma muidugi asjatult, tuletasin end meelde pea iga päev (no selline hästi nõme tüütu klient, kes iga natukese aja tagant küsib, et mis kuupäeval ja mis kell kaup saabub), aga vastuseid sain harva ja ebamääraseid. Ühel päeval viskas mul siibrisse, asusin internetiuuringutele, tuvastasin selle tüübi nime ja mobiilinumbri ja asusin teda pommitama. Lõpuks ta otseselt ei tunnistanud küll, et tal polegi plaanis mulle neid puslesid tarnida, aga maksuameti ja politseiga ähvardamisel kandis ta mulle raha tagasi. 2 päeva enne kinkide lasteaeda viimise tähtaega - äge, viin igale lapsele kingikoti sisse viieka! Igatahes lõpuks sain puslede maaletoojaga jutule ja too oli piisavalt kena, et mulle toodetele veel allahindlus teha, nii et summa summaarum sain nende odavamate pusledega ja nendega, mis tuli Prismast või Rahvaraamatust asemele osta, hakkama umbes sama rahasummaga, nagu lapsevanemad mulle juba maksnud olid. Tüübi nimi on Igor Šais ja drako.ee on leht, millega peaksite ettevaatlik olema. Internet on lugusid tema kohta täis, nii et normaalne inimene tema otsa orki ei lendagi. Aga mina lendasin ja just sel samal tööintervjuude perioodil. Ja see oli justkui proovikivi mulle, et ma saaksin end niiöelda lahendamatus olukorras proovile panna ja töövestlusel teaksin, mis ma väärt olen.

Ametinimetus saab mul olema ostuspetsialist nagu ennegi. Ostmine on mul veres ja ostutööd saadki teha ainult siis, kui see protsess sinus hasarti tekitab. Küsimus on ainult selles, kas ma tahan jätkata vana turvalist rada või minna uude kohta ennast uuest küljest avama. Ja ma lähen, sest see kõik on õige ja nagu mu (peagi) endine kolleeg täna ütles - kõik ei oleks nii ideaalselt paika loksunud, kui universum ei oleks seda minu jaoks plaaninud.

Lasteaiast ma ei ole veel rääkinudki. Ma tõesti tahtsin oma titabeebit veel kaua kaua nunnutada. Kui need tööteemad hakkasid tekkima ja ma hakkasin tõsisemalt analüüsima, kas ma tõesti saaks ja suudaks täisajaga tööl käia, siis küsisin Gregori lasteaiast igaks juhuks ka, kas äkki saaks juba jaanuarist Holgerile koha. Ise arvasin, et nagunii ei saa ja kui juba järgmine hommik tuli mulle vastus, et too aga.. mu esimene reaktsioon oli nutt. Tohutult suured krokodillipisarad voolasid mu põselt alla, sest tööle ja uusi väljakutseid võin ma ju tahta, aga ma ei taha et suur hundikari mu väikese Holgeri lasteaias ära sööb. Okei nad ei ole hundid ja Holger on vägagi seltskondlik, nii, et kogu see jutt on siin selgelt ülepaisutatud, aga siiski. Nii nutt tuli peale, sest Holger on selline latatara ja üldse kunagi vait ei seisa ja kes teda seal lasteaias kuulab.. 18 last ja 1 õpetaja. Need on kurvad numbrid igatahes. Aga ma saan sellest üle, kõik on saanud. Ja teisel jaanuaril seisan ukse taga uhkelt ja kindlalt nagu üks õige emalõvi kunagi. Me saame hakkama!

Kuhu ma siis tööle lähen? Tegemist on tootmisettevõttega, mis on tegelikult osa rahvusvahelisest kontsernist ja Eesti harus töötab aukartustäratav hulk inimesi - 240. Kuigi ma olen vägagi tootmistaustaga, on see midagi palju suuremat, kui ma seni harjunud olen ja see on ka 1 asi, mis algul veidi hirmus tundub. Aga ma ju tean küll, et mul on seal kindel seljatagune ja põhjalik koolitusprogramm ja kõigi asjadega on nii, et ühest otsast hakkab hargnema ja üks hetk sa taipad, et nüüd sa juba tead ja teed.

Ma rõhutasin neile igal sammul oma armastust laste vastu. Et ma võin olla väga ja väga väärtuslik töötaja, aga number 1 on minu jaoks lapsed. Et ma ei saa lubada, et ma enne 1. veebruari tööle jõuan. Kuigi nad tahaks tegelikult juba kohe täna, siis mina lähtun väga selgelt ainult Holgerist. See peab olema okei eelkõige talle ja siis suudan ka mina minna rahulikult tööle.

Üks asi veel, mis mind selle uue koha poole kallutas - nad lubavad mul vajadusel valida ise tööaega, nii et me saame Priiduga esialgu natuke skeemitada, et näiteks mina lähen kuke ja koiduga tööle, et saaksin varem koju ja lapsed võtta ja Priit siis saab nad hiljem tööle viia ja tuleb ise hiljem. Või vastupidi. Igatahes see saab olema siis üks pehmendav süsteem, kuidas ma saan oma beebi-Holgeri päevi veidikenegi lühemaks ja teda stressist säästa. Ja kodukontor ei ole muideks nende jaoks ka mingi võõrsõna, nii et Priiduga kahepeale peaksime me vahel mõne vaba päeva ka lastele lubada saama.

Küll saab. Kõik saavad. Lihtsalt see kõik käis nii kohutavalt kähku, mul ei ole varem kunagi olnud nii, et ma käin 6 päeva jooksul kokku 4 intervjuud läbi ja see kõik lõppeb sellega, et mu elu muutub 180 kraadi. Nii hirmus. Aga niiiii-niiiiiiii äge!!!

Kirjust koerast, robootikutest ja jutupaunikutest

Bless me father for I have sinned.

Ma oleksin pidanud pilti tegema tol hommikul, kui kaalul olid numbrid 65.7, sest ma olen rongi pealt maha kukkunud ja tänu imelisele jõuluajale ma sel aastal selliseid numbreid enam ei näe. Ma teen jubedalt palju pattu sajas mõttes, see ajab mind hulluks, aga ma ei suuda ennast peatada ka.

Ma söön nimelt jube palju Kirju koera kommi, mis on halb, sest suures koguses kommi vitsutada on igal juhul halb ja eriti nõme on see, et ma söön salaja laste päkapiku-komme ära. Oumaigaad, see kõlab niiiii valesti kui seda niiviisi välja öelda :D aga no nii on, meil on salajane päkapikunodi fond ja üks asi, mida poisid enda jõulusokkide seest kunagi ei leia, on Kirju koera kommid. Need lihtsalt saavad alati enne otsa.

Ma ostan komme alati Prisma lahtiste kommide letist, seal on nende kilohind kõigest 6.99, mis on enamike šokolaadikommide puhul väga hästi saadud. Need samad Kirjud koerad on praegu nt 200g pakiga kampaanias ja hind on 7.45/kg, nii et isegi sellest on soodsam. Kuna meil on 2 last, siis võtan alati paarisarvud komme, sest enda või Priiduga ma kunagi ju ei arvesta. Aga arvake ära, kui ma peidukast endale kommi pätsama lähen, siis võtan ju ka alati 2 kaupa - no et kuidas ma söön ära Gregori oma ja Holgeri oma jätan söömata. Mis tähendab, et kui 2st kommist jääb väheks, siis söön 4 ja kui 4st jääb väheks, siis söön 6 kommi korraga. Mõistlik, onju!

Novot ja siis ma patustangi praegu muudkui kommidega ja varsti tulevad suured seaprae ja hapukapsa pidustused ka, tädi toob veel kindlasti kaneelirulle ja.. aga õnneks on mul tegelikult kõik vägagi stabiilne. Kusagil seal 67 kilo ümber kaalun ja teate, mida 67 kilo kohe kindlasti ei ole? 67 ei ole üldse sama nagu 82. Gregori tahtis ükspäev pilte vaadata ja siis nägin üht, mille olin endast 77 kilo peal teinud - ja on küll vahe. On. Praegu on mul ka muidugi väike punn ees ja ega need kommid (või hetkel joodav vein) ju kaasa ei aita, aga muidu on ikka kõhu moodi kõht juba. Vähemalt ma saan nüüd kõhu sisse tõmmata, kui mõte tuleb. Kuigi, kui ma kummardan, siis mu kõht on ikkagi nagu.. kellegi ema oma. Aga eks nüüd tulebki jalad tagumiku alt välja ajada ja natuke keha trimmi ajada.

Kuigi ma väga ei tahtnud algul üldse seda pilti siia panna, siis tegin siiski endast iseenda jaoks uue võrdluspildi ja mulle tundub, et ma pean ikka seda teistega jagama ka. See pole ju nii, et ainult mina näen muutust?

Ma ei hakanud kirjutama, kumb on enne, kumb pärast pilt, ma siiralt loodan, et sellest saab igaüks ise aru. Kuupäevad on muidu all kirjas ka, kui tõesti välja ei paista. Igatahes on see siin üks vaheetapp, kus saan kirja ringiaja ja kihutan edasi. Aga et peale jõule siis, eks.

Maša ja karu piletid sain vahetatud 19.detsembriks. Õnneks, sest Gregoril oli nii niru olla too päev, ta nägi kohe täitsa haige välja. Loomulik ka, et väike keha on kurnatud peale kolme ööd 39.2 palavikku. Tänased sünnipäevad jätsime ka Gregoriga vahele, mängisime kodus kahekesi Lotte doominot, loomapiltidega Memot ja ehitasime klotsidest Haapsalu linna. Ta on mul nii asjalik, see väike putukas, ja mul on hea meel, et me saame vahel niiviisi täitsa kahekesi ka ikka olla. Eks ta tunneb ka sellest siirast rõõmu, kui emme on ainult tema päralt, sest see teine putukas on meil.. oi kui nunnu, aga oi, milline latatara!

Seda on äge mõelda, kuidas kõik ajas muutub. Gregori ju õieti ei maganud titena (mitte, et ta nüüd magaks) ja kukkus ja käkerdas ja koguaeg jooksis kuskile ja ajas midagi maha ja ühesõnaga, tema oligi selline laps, kelle pärast leiutati kunagi maneežid ja titekiivrid (mitte, et ma oleks neid kasutanud, aga ma mõistan neid emasid, kes seda teevad). Temaga oli koguaeg tegemist ja ma ausalt imestan, et me suutsime üldse Holgeri muretseda (hea sõna, eks), kui teadsime,  mis meid ees võib oodata. Ja nüüd. Lasteaias öeldakse mulle, et tubli poiss, aitab alati koristada. Riidesse ei saa, sest ta on kõige flegmam terves maailmas (see küll tubli ei ole, aga siiski). Mängib ilusti, tema on selline, kellele meeldivad sellised vaiksemad mängud. Ahh? Minu Gregori? See sama, kes pööras 1-kuuselt, roomas 4,5-kuuselt, tõusis püsti 6-kuuselt ja kõndis 10-kuuselt. Seesama laps, kellel oli alati kuskile kiire ja nüüd järsku.. temale meeldivad vaiksemad mängud? Aga nii on, Robotexil oleks ta võinud seda mesilast programmeerima jäädagi, ma pole ausalt öeldes näinud enne kohta, kus see laps nii loomulik tundub, nagu ta oleks eluaeg selle laua ääres seal seisnud. Nii, et.. robootika ringe nii väikestele vist pole ja ega ma ei julge päriselt uurida ka enne, kui tööle lähen. Aga etskae, NBA tippkorvpallur ei tundugi enam nii ainuvõimalik ja iseenesestmõistetav.

Ja siis see Holger. Magas veel 3-kuusena 17-18 tundi päevas. Rahulik, oi kui rahulik. Tissi otsas ajas oma asjad kiirelt ära ja oli lihtsalt edasi. Lihtsalt oli, mitte midagi ei nõudnud. Pööras esimest korda 3,5-kuuselt, kõndima hakkas aasta ja 2 kuuselt. Igatahes selline rahulikum, leplikum ja nagu ma olen ennegi öelnud - ideaalne teine laps. Ei mingit muret! Ja nüüd? Ega temaga praegu ka mingeid muresid väga pole, aga seda ma poleks küll osanud arvata, et temast SELLINE JUTUPAUNIK saab. Ta räägib nii, et suu vahutab, absoluutselt kõigele paneb subtiitrid alla. Emme, mina tulin! Lähen ära, emme. Võtan õuna, emme. Näe kass, emme, meie kass! Suur kass, emme. Võta õuna, emme. Õun läks suhu, emme. Mina söön, emme. Ja see kõik kestis täpselt nii kaua, kui te seda lugesite, pause ei ole. Ja ütlematagi selge, et nii piskuga meil vestlused Holgeriga ei lõppe, selline jutuvada kestab terve päev. Ta ei suuda isegi kuulata, kui ma talle raamatuid loen, sest tahab ise rääkida. Gregori (kes muide hiljem hakkas väga ilusti ja soravalt rääkima), ütles aasta ja 8-kuuselt esimese lause, mille üle olin muidugi väga uhke: "kass, süüa!" ja Holger paneb liitlauseid ja kasutab peeneid sõnu, mida isegi mina ei tea. See on nii äge, et ta niiviisi jutustab, aga vahel ajab ikka täiesti hulluks ka. Teate küll, mõnikord tahaks 5 minutit täielikus vaikuses istuda. Aga Holgeril ei ole pausi-nuppu. Ta lobiseb isegi voodis enne uinumist. Kõik see 10 minutit, mis ta seal keerleb, on üks iseendale-unejutu-rääkimise aeg. Ja siis nad imestavad, et me ei suuda mõlemat last korraga magama panna.

Seda ma mõtlengi, kui räägin, et see kõik on nii põnev - ta on sul seal ema ja lapse palatis, äsja saabunud ja sa näed, milline ta välja näeb, mäletad iga hetke oma sünnitusest ja seda, kuidas te 9 kuud olete juba koos olnud, aga siiski, sa ei tea, kes ta on. Mõnes mõttes sa tunned seda vääksu nii hästi, ta on läbi ja lõhki sinu, aga sa ei saa seda siis veel teada, kas temast tuleb robootik või jutupaunik. Ja see on nii tohutult äge, kui nad vormuvad sinu silme all päris inimesteks, oma huvide, iseloomujoonte, soovide ja muude eripäradega.

Vot. Sellised mõtted siis tänasel metsikul laupäevaõhtul. Priit magab juba poolteist tundi diivanil, mina lõpetan selle postituse siin, lähen duši alla ja pärast vaatan vinnutatud lesta närides mõnda jõulufilmi.

Soovin kõigile head ööd, kuigi mõistlikum oleks ikka vist tere hommikust öelda.

larüngiidist, haigete lastega kodus olemisest ja jälle plaanidest

Kolmas päev haigete lastega kodus.

Õigemini, kolmas päev ühe haige ja ühe terve lapsega, aga ega seal väga vahet polegi. Põhiline on see, et me oleme siin ja koos ja õue ei saa ja kõik mängud on sada korda mängitud, pliiatsid nürid ja meisterdamispaber otsas. Mu aasta ja 10-kuune tuleb ja ütleb mulle, et näe, issi täht ja näe minu täht. Gregori arvutab 10 piires ja raamatuid loen ette juba lünktekstidena, tema lihtsalt täidab sobiva sõnaga lause. Õhh. Ma pole sedasorti inimene, kes suudaks selliseid asju lõputult teha. Ma saan aru, et need siin on väikesed lapsed ja nad vajavad mind ja sõltuvad minust ja ma teengi kõik, et neil oleks hea, ma ju teen. Aga ma ei pea ju valetama, et ma naudin seda? Et mul on suva, et ma olen juba 68 tundi veetnud 68 ruutmeetri peal kahe väikese inimesega ja ainuke inimene väljastpoolt, kes siin vahel vilgub, on Priit.

Mul pole suva, ma lähen hulluks. Ma tahan Prismas riiuleid kammida, ma tahan rääkida kellegagi juttu, tahan vaadata Nõmme turu jõulukaunistusi, tahan Tähetornis jalutada, tahan segamatult magada, tahan.. ükskõik mida.

Eilne õhtu lõppes mul jälle suts enne kella kolme. Gregoril on larüngiit ehk kõriturse, seesama haigus, mis teda juba aastasest saati aeg-ajalt kummitamas käib. Esimene kord oli hirmus, lausa õõvastav. Ma polnud kunagi kuulnud haigusest nimega larüngiit ja kui ta keset ööd järsku õhku ahmima ja kõõksuma hakkas, siis tegin ma kõike seda, mida poleks tohtinud. Läksin paanikasse, arvasin, et ta sureb ära. Värisevate kätega ja hirmust kiljudes valisin kiirabi numbrit. Loomulikult, mida rohkem ma kiljusin ja värisesin, seda hullemaks läks Gregoril. Seda suuremaks läks minu paanika. Seda hullemini ta õhku ahmis. Nutsime mõlemad. Õnneks on meie kiirabi väga professionaalne, ühe suunava küsimusega said nad minu ree peale ja ise sotti, miks ma helistan. Käskisid rahuneda, hingata ja laps inhalaatori otsa toppida. Seletasid, mis toimub, nii et ma suutsin rahuneda. Enam-vähem, väliselt. Sees oli ikka veel meeletu hirm, see oli senitundmatult suur šokk. See on julm, kui sa tunned, et võid kaotada oma lapse. See on kirjeldamatult valus. Sa viskuksid sinna samma põrandale ja laseksid tuhande noaga ennast torkida, peaasi, et su pojaga kõik korda saab. Emaarmastust ei saa täielikult mõista enne, kui sa seda tundnud oled, olen seda enne ka öelnud.

Igatahes, tookord viis meid esimese korra puhul kiirabi pidulikult haiglasse. Gregori sai autos adrenaliini ja pärast haiglas ka. Öösel saime koju tagasi. Naljakas, et ma mõtlesin praegu, kus Holger siis oli, sest mäletan, et Priit tuli meile üksi järele :) see on see, et kui nad on ükskord sinu juurde juba tulnud, on nad sama loomulikud kui söömine või hingamine. Nad oleks siin nagu koguaeg olnud ja kuuluvad sinu juurde ja sa tegelikult üldse ei tea, mismoodi ilma nendeta saaks või võiks.

Niisiis, ööd. Gregori käis esmaspäeval veel lasteaias ja esmaspäeva ööl vastu teisipäeva oli tal esimene larüngiidihoog. Ma juba teadsin, et see tuleb, hingamisest magamise ajal sain aru. Otsisin vilunult välja adrenaliiniampullid, panin valmis inhalaatori, niisutasin talle voodi otsa ühe rätiku, millele panin veel natuke lavendliõli tilkasid ja suskasin läbi une talle suhu lusikatäie kookosrasva. Kõik juba selline harjunud rutiin, sest meil on seda nüüd üks 3-4 korda peale selle esimese korra olnud. Proovisin talle läbi une inhalaatori ka käima panna, aga meil on selline inhalaator, et seda külili väga hoida ei saa. Viskasin siiski pikali, aga olin igaks juhuks vägagi ärkvel. Üks hetk kuulsin tuttavat kõõksumist, delegeerisin lapse korraks Priidu sülle ja asusin ise tegutsema.

Mul on Priiduga selles mõttes väga vedanud, et tema pole mulle kunagi öelnud, et majanda ise nende tittedega, ma pean hommikul tööle minema. See on meestest väga nõme, isegi väga õel, et nad nii teevad. Muidugi, igal perel omad asjad ajada ja kui naine on rahul, siis mina ei lähe ka teistele rääkima, et tehke nii või tehke naa, aga lihtsalt. Ma kuulen nii tihti, et mehed naistele nii ütlevad ja see on väga tobe. Sest usu või ei, ma olen samasugune inimene kui sina ja mina ka ei jaksa tervet ööd üleval olla ja siis päeval lastega majandada. Okei, sul on su masin juhtida või aruandlus esitada, aga mul on 2 last, kes nõuavad lakkamatut tähelepanu ja haiguse ajal kaisutamist-poputamist-inhaleerimist-lohutamist-riietamist. Sa lähed kohvipausile kui tahad, sa lähed lõuna ajal jalutama. Ma ei saa minna vahel isegi maja ette prügi viima ja pause paraku ei ole väga. Ja kui ma jään väsimusest valel ajal tukkuma, võtavad lapsed tikud ja panevad maja põlema. PTÜIPTÜIPTÜI. No tegelikult ma ei räägi isegi enam oma juntsudest, nendega on juba tunduvalt lihtsam ja ma ei näe põhjust, miks Priit peaks mind öösel väga aitama, aga just kui lapsed on beebimad ja isad käituvad, nagu nemad oleks siin ilmas ainsad, kellel tähtsad asjad ajada ja emadus ei oleks justkui mingi töö.

Etteruttavalt ütlen, et väikeste eranditega mässan ma alati öösel lastega ise. Lihtsalt lohutav on teada, et kui ma ei jaksa, ma ei pea. Et sul on kindel seljatagune ja saad endale nõrkusehetki lubada.

Viimased 2 ööd olen Gregoriga maganud kahekesi elutoa diivanil. Palavik on tal käinud seal 39.2 juures ära, nii et pole ime, et ta vajab seda, et ma teda kaissu võtan. See on nii tohutult armas, kui see laps, kes muidu on täiesti issikas ja suhteliselt iseseisev, ütleb sulle järsku, et emme, ma tahan olla sinu juures, hoia mul käest kinni. Mitte et ma naudiks seda palavikku, aga kui see nagunii juba peab olema, siis vähemalt midagi rõõmsat on selle juures ka. Saate aru küll, mis ma öelda tahan.

Holgeril on kõik tip-top ja Gregori tundub ka päevsel ajal selline, nagu polekski midagi. Aga see, et ta päeval ja õhtul vabatahtlikult magama ronib, reedab nii mõndagi.

Homme on meil muidugi jälle plaanid, mis tõenäoliselt ära jäävad - tavaline ju. Maša ja karu etendus, kuhu piletid on ulmeliselt kallid ja mille vanaema meile Gregoriga kahekesi jõuludeks ostis - kui täna öösel on ka palavik, siis jääb see kohe kindlasti ära. Ja laupäeval on meil 2 sünnipäeva ka veel, ka nendega on hetkeseisuga kahtlased lood. Nii kahju. 19.12 on ka sama etendus ja püüdsin selle ürituse fb lehel oma homseid pileteid ära vahetada, aga keegi pole veel reageerinud. Ehk ikka keegi tahab, loota võib ikka.

Priit käib täna trennis ära ja sel sekundil kui ta õhtul uksest sisse astub, panen ma jooksu. Jooksen autosse, sõidan Prismasse ja ostan koju süüa nii kaua kui turvamehed mind välja viskavad. On, mida oodata, eks!

Ärge seda kodu(s) järgi proovige!

Räägin täna millestki, mida ma ise enam kunagi ei teeks ja mitte kellelegi ei soovitaks - kahe väikese lapsega elada sooja läbi laskvas majas ja samal ajal seda ise remontida püüda.

Okei, mitte päris ise, algul oli meil siin abikäsi palju. Aga kas me ei ostnud neile piisavalt õlut ja pitsat või vaatasid nad, et see siin on lootusetu juhtum ja tööd ei näi iial lõppevat, aga enam pole tükk aega keegi tulnud. Ja ma ei süüdista neid, ma tahaks ka oma elu teiste oma asemel elada. Eriti ei viitsiks ma mingite selliste pärast muretseda, kes nii lollid on ja ostavad vana remonti vajava majapooliku samal ajal, kui nad peaksid lapsi kasvatama ja vabal ajal leidma võimalusi lõõgastumiseks, mitte tööks.

Meie kaitseks muidugi ütlen, et need olid erilised nahhaalid, kes meile selle majaosa siin müüsid ja me ei teadnud, et me nii sügavuti selle remondi siin ette peame võtma. Kujutage ette - on mees ja naine, väärikas eas, peavad pereäri ja tunduvad igati usaldusväärsed. Naine näitab pilte 1999. aastal tehtud remondist ja mõlemad raiuvad kui ühest suust: meil on siin nii soe, nii soe! Ja on ka. Õhksoojuspump undab ja pliidid-ahjud on just köetud. Mõnus, kodune. Näen vaimusilmas, kuidas esimesed paar aastat paneme siia tapeedi, sinna tõmbame pintsliga triibu ja ongi valmis. Ei midagi fäänsit, aga elatav.

Kolime sisse märtsis 2014. Peale ulmeliselt pikka koristusperioodi (päriselt - ma ei väljunud ju 2 nädalat uuest kodust, aina kraamisin) jõudis kohale argipäev ja üks hetk sai selgeks, et soojast pole siin haisugi, on vaid mööda põrandat hiiliv külm tuul. Kui see on soe, siis mina ei tea, mis soe on. Õudne! Meil on siin need katusealused ja nemad olid siin elades katusealused eraldanud muust toast seinte ja lükanduste abil. Ja kui need eemaldasime, siis alles saime aru, et asi on halb, väga halb. Need katusealused olid seni nagu mingid külmapuhvrid, ja uste eemaldamisega lasime dzinni (külma) välja. Oleks nad need ruutmeetrid müües kogupinnast maha arvestanud,oleks see okei olnud. Aga me ostsime ju selle voldikuste taha jääva põrandapinna samamoodi ja meil oli plaanis seda päriselt kasutada - elamiseks.

Me kirjutasime neile ka oma muredest ja nad muudkui raiusid vastu, et nendel oli siin soe. Rääkisin ka ühe juristiga, kes ütles, et paraku soe on selline subjektiivne teema, nii et ei saa väita, et nad seaduslikus mõttes midagi valesti on teinud. Aga mina ütlen, et subjektiivset pole siin midagi, sul peavad olema ikka tõsised termoregulatsiooni häired, kui sa ei saa aru, et läbi maja seina tulev külm õhk on külm. Või oled sa lihtsalt paadunud valetaja ja vassija. Antud juhul pigem see viimane, sest nad jätsid meile ikka ulme palju asju rääkimata ja ilustasid kõike nii kuis oskasid. Näiteks seisan ma koos mehega rõduuksel (mis tol hetkel oli täielik pehkinud vrakk) ja ütlen, et kui rõdu uuesti üles ehitame, hakkan siin päevitama. Mees muheleb habemesse ja mõmiseb. Aga midagi oli sel pildil valesti, sest hiljem alles taipasime - siin neetud rõdul ei ole ümbritsevate puude tõttu päikestki. Ja võimalus, et nad seda ei teadnud, on olematu, pole ju võimalik, et sa pole päevasel ajal kunagi kodus käinud. Ja peale selle tõmbasid nad meie meilivahetuses enda usaldusväärsusele lõpuks ise vee peale nagunii, sest naine kirjutas mulle, kuidas nad on alt naabriga mitu korda arutanud, et katus tuleb ära soojustada. Aga mida sa soojustad, kui sul külm ei ole?

Ehk siis, lendasime orki mingite südametunnistuseta maniakkide otsa. Uskumatu, et on olemas inimesi, kes näevad, et sa seisad aastane laps näpuotsas, vaatavad sulle silma sisse ja väidavad, et soe, oi kui soe. Seesama lapsuke veetis hiljem kõik oma hommikud villaste sokkide ja paksu kampsuniga, teine talv oli ikka eriti räige. Aga ma usun, et karma saab pahad kätte, päriselt. Küll saab.

Igatahes oli teise talve poole peal (või no siiski esimese, märtsis, kui kolisime, olid ilmad üsna soojad juba -5-6 kraadi ehk käis ära) selge, et meil tuleb lahti võtta seinad, eemaldada see jubedalt tolmav saepuru (ja jubeda all ma mõtlen ikka JUBEDAT) ja paigaldada uued tuuletõkked ja soojustusvill. Nii kurb, sest ma olin lapseootel ja mu esimene laps oli ka veel piisavalt väike. See möll, mis siin pihta hakkas, oli müstiliselt nõme ja ükski väike laps ega rasedik ei peaks sellistes tingimustes elama. Gregori oli koguaeg haige, koguaeg. See tolm, mis puges mikroskoopilistesse pragudesse ka.. koguaeg tuli kuskilt juurde ja kõik oli pidevalt kaetud valge jahutaolise ollusega. Väga külm oli, sest pooled seinad olid lahti ja kööki ei saanud sihtotstarbeliselt tihti üldse kasutada. Remonti edasi lükata ei olnud ka suurt mõtet, me pidime seda tegema, sest nii ehk naa, me oleks lihtsalt õuet kütnud. Ja meie naiivselt mõtlesime, et vahetame tapeedi, värvime lae ja asi ants. Aga polnud, oi kuidas ei olnud. Ma ei oska kõikidest tehnilistest detailidest adekvaatselt rääkida, aga siin oli kõik kuidagi niiviisi ehitatud et külm oli kohe ekstra juhitud seinte sisse ja põranda alla. Nii külma teise korruse põrandat, kui siin, ei ole minu jalakesed enne tundnud.

Ise sees elada ja samal ajal remonti teha on viimane lollus. Vähemalt nii kapitaalselt ja nii väikeste lastega. Ärge tehke seda, inimesed! See on nii tobe, käia ringi ja paluda inimesi, et hoia mu lapsi, JÄLLE, vaja remonti teha. See on umbes nagu, et aita mind, mul on vaja elada. Kõigil on vaja lastevaba aega, aga kui sina kasutad kõik oma vabad hetked remondi peale.. Siis see ei ole ju see, mis seda kurikuulsat tassi täidab. Ma ei saa ju üle päeva öelda kellelegi, et palun võta lapsed. Üks päev remondi jaoks, teine päev puhkuse jaoks. Tobe. Ja siis ongi nii, et kogu su vaba aeg kulub ehitamisele ja stress aina kuhjub ja kuhjub.

Oo stress, mu stress. Mu keskmine nimi on Stress. Kuigi me oleme Priiduga mõlemad hästi lahtise käega ja mina olen veel väga konkreetselt s***st saia tegija, ja see ju tähendab, et me naudime tegelikult täiega isetegemise ja -loomise protsessi, aga... vahel me ikka ei naudi ka! Käsi südamel, tülideta ei ole see siin meil läinud. Oi kui palju madistamist on olnud teemadel, et kes mida teeb, mismoodi, miks ja millal. Saad aru, sa ei saa rahus elada, sest peale kahe poisi, kassi ja mehe on sul veel viies laps ka, kelle nimi on Kodu. Ja see on neist kõigist kõige hullem, sest see nõuab nii palju energiat ja kulutab närvirakke, kui sa igal sammul näed mitte seda, mis on juba tehtud, vaid kõike seda, mis on tegemata. Hetkel näiteks istun suures toas ja panen kirja täiesti suvalises järjekorras tegemata tööde nimekirja, mida enda ümber näen:

* akna ja ukse vaheline liist vaja paigaldada
* aknad värvida
* põranda vuugivahed vaja vanast värvist ja sodist puhtaks kraapida
* köied postidele liistudeks
* põrandaliistud - osta, peitsida, õlitada ja paigaldada
* korstnajala külge riiul, ehitada, peitsida ja paigaldada
* korstnajalad kruntida
* korstnajalgade alused mingi seguga ära möksida
* peegliraam lihvida ja õlitada
* köögiuksele lingid ette
* esikukapp peitsida ja õlitada
* poiste magamistoa uks lihvida ja värvida
* peitsitud puitsein 2x üle lakkida
jne JNE JNE JNEEEEEEE

Ma ei tea, kas keegi saab aru, kui närvi see ajab, kui sa oled 2 aastat tööd teinud, kui mitte iga päev, siis vähemalt üle paari päeva oled sa mingi projekti kallal nokitsenud. Koguaeg teed midagi, koguaeg toimetad. Ja su tasuks ja tulemuseks on selline tegemata asjade nimekiri.. ja seda vaid selles ühes toas. Meil on 3 tuba, köök, vannituba, kelder, garaaž, rõdu, trepikoda ja aed. Ja igal pool, kuhu sa sammud sead, on vot just selline nimekiri. Kõik, mis tahaks teha. Käed sügelevad, aga selle sama sügeleva käe otsas ripub üks põnn või paar. Ja seina värvimise asemel pead sa oma piiratud eelarvega süüa tegema hoopis. Ja koguaeg ei jõua ju tõmmelda ka. Mõni õhtu tahaks lihtsalt istuda. Ja nii see aeg tiksub. Kõik keda me tunneme, on endale vahepeal kodu ostnud, selle nullist üles putitanud ja elavad nagu nukud oma ilusas kodus. Ja mina mõni päev ei saa üldse aru, kas me oleme kaugemal sellest, kust alustasime või ei.

Suured asjad saavad varsti tehtud (välja arvatud vannituba, see on nagu mingi eraldi kategooria, mille remondist me pole kunagi isegi rääkinud veel) ja jäävadki sellised nokitsemise asjad. Eelmise nädalaga said poiste toa seinad ka lahti võetud ja uuesti püsti pandud ja sellega on teatud mõttes ring justkui peal. Oli ka aeg, märtsis saab 3 aastat siin elatud. Kui suvaline teine inimene oleks nädalavahetusel läinud paarisaja meetri kaugusel vastavatud Hiiu lounge'i tasuta Ott Leplandi kuulama, siis meie istusime siin kahekesi ja üritasime kaldseina mingi futu-soojustusmaterjali peale suuri lahmakaid kipsplaate liimida. Mina ei ole ju tegelikult mingi mees ja kaldsein on praktiliselt nagu lagi ja see liim ei olnud ka ilmselgelt mingi superattackilaadne, mis kohe plaadi kinni võtaks. Ja kruvid olid sentimeetri jagu liiga lühikesed. Kipsplaadid on ju rasked ja tahtsid pidevalt maha kukkuda ja kukkusid ka, sest ma ei jaksanud neid hoida. Isegi kahe inimese jõuga oli neid raske paigal hoida nii kaua, kui kruvi kinni oleks saanud, ähkisime ja puhkisime siin kahekesi nagu mingid sookollid. Mul oli õnneks mu jõulumaitseline õlu ja nalja kui palju. Priidul nii naljakas muidugi ei olnud, kuna töö vajas tegemist ja kui mees teeb tööd, siis tema tsirkust ei tee. Aga tehtud selle me lõpuks kahepeale saime ja siis istud maha, vaatad oma kätetööd ja mõtled.. aga mida teised teevad sel ilusal laupäevaõhtul?

Mis seal ikka. Vähem vingumist ja rohkem tegutsemist. Ükskord saab see kõik siin ikka valmis. Lapsed kasvavad ja nende kõrvalt on kergem toimetada ja kui ma tööle lähen, saab meil rohkem raha ka olema. Lihtsalt.. olge ettevaatlikud ja kui endale uut kodu ostate, siis uurige ja puurige ja kahtlustage. Sest mitte üheski tulevikuplaanis ei olnud mul kunagi kirjas, et ma tahaks järgnevad 3 aastat remonti teha ja üksteise närve süüa ja elada oma elu 8 korda keerulisemaks, kui see muidu väikelastega olla võiks. Aga ega see elu ei lähegi väga tihti nii nagu plaanid on.

Tee head

Oleks ma Mallukas, siis mul oleks siin pilt laialt naeratava minuga kolme suure prügikoti kõrval. Aga ma pole ja pilti ei tule. Terve pagassitäie asju (tegelikult oli väiksemaid kotte salongis ka veel) andsin täna heategevuseks ära igatahes küll. Ja tunne on hea, esiteks, et poiste toa garderoob sai lõpuks tühjaks visatud ja sorteeritud ja teiseks - head teha on tõesti hea. Kellelgi on neid riideid ja muid asju väga vaja ja mulle tundub, et selle Do Goodi kaudu nad võiksid ka õigesse kohta jõuda.

Do Good MTÜ on selline vabatahtlike ühendus, mis korjab väikelaste riideid, jalanõusid, mänguasju (v.a pehmeid) või lastetarbeid (mähkmeid, söögitoole, kärusid, voodiriideid jne), kooliealiste laste riideid (eriti oodatud just õueriided), jalanõusid, koolitarbeid, naiste- ja meesteriideid, jalanõusid, kodutekstiili, voodiriideid, tekke - patju, mööblit ja tehnikat jms

Nad toimetavad asju abivajajateni koostööpartnerite kaudu, kelleks on ema ja lapse turvakodu, imikute, väikelaste ja puuetega laste turvakodu, Tallinna Lasterikaste Perede Liit, Tallinna Perekeskus, Karksi Hooldekodu, Haraka Kodu, vähekindlustatud pered Tapal, Kasside Turvakodu jt. Lisaks võivad nende poole pöörduda ka abivajajad otse.

Novot ja sinna ma siis viisingi oma suureks jäänud riided, rasedariided, imetamisrinnahoidjad, beebitarbed, laste riided, jalanõud, mänguasjad, Priidu suureks jäänud riided, natuke raamatuid, jõuluehteid jne jne. Kodul oleks nagu uus puhas leht ees. Jõulud võivad tulla, sest ruumi on. Või midagi nii.

Eile hüppas üks sõber korra läbi ja imestas, et meil nii palju jõulukraami. Ja mina mõtlen, et vähe, saaks veel kuuse ka kuskilt?? me oleme muidu RMK metsast ise käimas toonud, ei tea, kas sel aastal see süsteem juba töötab? Kust saab odavalt jõulutulesid? aliexpress enam ei aita.

Aga natuke aega tagasi aitas ta küll, need tuled on nii armsad, et jäävad vist terveks aastaks mul sinna:

Maksid umbes 3 või 4 eurot vaid.

Ja muideks - topeltaknad loovad suurepärase võimaluse laste eest jõulukaunistusi lukku panna. Et sätid paika ja keegi ei susservusserda neid asju märkamatult magamistuppa voodi alla. Kuigi, õigemini sättis need paika mu vanem poeg, tema on selle stseeni looja - ütles, et ma olen kõik asjad valesti pannud ja tõstis nad ümber. Ja väga ilusti mu meelest!

Magamistoas on ka veel kraami, aga ma lihtsalt ei suuda end praegu püsti ajada selle pildi tegemise jaoks. 

Ah, veel. Mis päkapikud teie peres toovad? Meil on vahel lihtsalt komm, vahel õhupallid, mandariinid, ükspäev oli mõlemale paar sokke. Selveris on soodukaga väga nunnud sokid, millel jala peal silmad ja talla all suu. Lapsed olid vaimustuses igatahes. Homme saavad mõlemad ühe kaunistatud piparkoogi. Ma püüan väga mitte meie niigi niru eelarvet lõhki käristada, aga ma näen, et neile väga meeldib see trall ja siis püüan neid iga päev ikka üllatada. 

Ilusat jõuluootust teie peredele ka! Isegi kui te väga ei oota, siis rõõmsad olge ikka :)