käsitöölise raske põli

Eneselegi ootamatult olen ma nüüd käsitöö tegija ja -müütaja. Paljud on juba tutvunud niisamagi, aga panen siia ka Facebooki lingi minu lehele: NAGIstaja

Võite kõik on rõõmsalt sõbraks hakata ja ütlematagi selge, et võite mu asju osta :) Kuused ja lumememmed on tegelikult Siki ja isa tehtud ja mina aitan neid lihtsalt müüa, aga ülejäänud asjad on minu. Ja tuleb juurde, nii Siki, kui minu poolt.

Käsitööline on nii raske olla, tegelikult. Sa tead, et sa teed ägedaid ja kvaliteetseid asju, aga kuidas sa need õiged inimesed üles leiad, kes su vaimustust jagavad ja tehtud tööd hinnata oskavad?

Tegelikult on mul üks leht nimega Vanaema Kapp ka ja ühel päeval kavatsen ma kõik oma asjad ja kõik oma fännid sinna koondada ja teha mingeid sõprade otsimise kampaaniaid ja loosimisi. See on selline laiahõlmalisem, nimi räägib suhtkoht enda eest. Vanaema kapi asjad on kõik natuke vanaajahõngulised ja romantilised. Kõik, mis on armas ja maalähedane. Mööblitükid, kudumid (kelle vanaema tahab mulle sokke müüki kududa??), heegeldised, puit, vanutatud asjad. See, mis mulle meeldib.

Lootus on ju, et ehk leidub veel inimesi, kes ei taha on24-st suvalist Poola laminaadist mööblijuppi osta ja 2 kuu pärast sellega garantii vahet jooksma hakata. Kellelegi ju ikka meeldivad samasugused asjad, ma ei saa ju olla ainus maailmas?

See on üks asi, millega ma pean koguaeg maadlema - ma ei kannata absoluutselt kriitikat! Mul oleks vaja, et keegi mind koguaeg kõrval kiidab ja innustab. Asi on vist selles, et ma ise olen nii emotsionaalne ja kõigest alati vasikavaimustuses ja kui keegi mulle kohe peale asja valmimist ja müüki panemist näkku ei karga, et vau, kui äge, siis ma tahaks võtta selle asja ja puruks visata, sest kellelegi see ju ei meeldi ja kellel seda kõike üldse vaja oli. Okei, ma võtsin praegu natuke liiga drastilised tuurid üles, aga üldjoontes olen ma selline natuke küll.

Ma ise olen tähele pannud, et sul peab olema palju erinevaid asju, et sind märgataks ja tõsiselt võetaks. Nüüd meil ongi veel pliiatsihoidja valmimas Siki poolt ja mina panin müüki oma jõuluehted ja peagi lisan ka pitsilised purgid küünalde, ehete, meigitarvete vms jaoks.

Viimane pilt on nüüd küll väga niru, aga natuke ikka aimu saab, mis asjad need sellised on:

Vanaema kapi lehele ma praegu kohe oma asjadega üle minna ei saa, sest meid märkas eile Postimees, kes kõik Nagistaja lehele suunab (loe siit), kuidas ma siis ütlen, et see leht enam ei eksisteeri, tulge hoopis kappi. Nii et Vanaema kapp on kaugem muusika, aga unistus on, et ühel päeval on mul pisike pudi-padi sisustuspood, mille nimi on Vanaema kapp. Mitte et ma sellega rikkaks tahaks saada, oh ei. Käsitöölised ei saagi vist normaalselt rikkaks. Või no kindlasti on palju selliseid, kes sellega päriselt ära elavad, aga mina tahan esialgu saada lihtsalt natukene lisaraha, tehes seda, mida armastan.

Käsitöö on üsna kallis ja nii peabki olema. Süda tilgub verd, kui näen, et naine, kes on kudunud oma kätega väikesed armsad titesokid, küsib nende eest vaid 1 euro! Ja siis on kaltsukas seda saasta lademetes, mille eest sa 2 korda nii palju välja käima pead. Kus on õiglus..

Kui sa ametlikult seda asja ajada tahad, siis pead ju suure osa maksudena ära maksma. Siis on sul elekter, mille kulutavad ära tööriistad, töövahendid, materjalikulu, sinu oma aeg maksab ka. Ja kui sa küsid käsitööna valminud eseme eest sama palju, kui teine kõrval masstoodanguna valminud masinaüllitise eest, siis jäävad sulle vaid tühjad pihud ja tegemiserõõm. Käsitööd ostavad ainult need inimesed, kes seda hinnata oskavad, aga paraku need, kes oskavad seda hinnata, oskavad tavaliselt ka ise meisterdada. Aga noh, tegemise rõõm on ka mingi rõõm, eks :)

Igatahes, hakake kõik facebookis Nagistaja sõbraks ja kui teil on mingi kingisoov või tahate koju mõnda uut mööblieset, andke ikka teada. Luban, et ei hammusta. Kedagi ostma ma ei sunni (nagu ma saakski!), sest viimane asi, mida ma tahaks, on et minu hinge ja armastusega tehtud asi kellelgi nurgas lihtsalt tolmu kogub. Aga lihtsalt, et see oleks naljakas, kui ma oma blogis oma tegemisi ei reklaamiks, eks :)

tänukiri

Ma olen niiii eeskujulik mombie (vaata siia ka), sest kell on 1 ja mul tee tõmbab ja kohe hakkan How to get away with murderit vaatama.

Enne tahtsin jagada, et olen tänulik. Tänulik oma laste eest, tänulik oma mehe eest, oma lähedaste, sõprade eest. Kui kõik see ving ja hala võib vahel jätta mulje, et ma ei saa aru, milline varandusehunnik mul tegelikult käes on, siis saan. Saan küll. Kui keegi saab, siis mina saan.

Hetkes elada on kõige lihtsam. Palju raskem on vaadata ette ja sellest veel raskem on vaadata taha. Aga kõik see, mis oli, tegi sinust sinu ja selle eest tuleb osata ka tänulik olla. Isegi, kui mõnikord minevikule mõeldes natuke oksemaik või vastikusejudinad peale tulevad..

Me tegime täna selle jõuluistumise siiski ära, sest Gregoril oli ainult 1 öö palavikku ja rohkem midagi ei tulnudki. Õnneks, sest meil oli kolmekesi oma lastegängiga nii äge! Mõned inimesed jäävad sinu inimesteks ka siis kui sa neid vahel aastaid ei näe. Pole mingit mõmisemist ega jututeemade laest tõmbamist, kõik on lihtne. Tegime ja kaunistasime 4 pätsi jagu piparkooke, sõime verivorsti, hapukapsast ja sülti. Lastel oli lõbus, meil oli tore. Just nii nagu ma tahtsin.

Elu on pidevas muutumises. Vaata korraks edasi 5 aastat, mida sa näed? Vaata 5 aastat tagasi, mis oli siis? Kui mõtled sellele, mis oli siis ja mis on nüüd, mida kõike saab 5 aastaga juhtuda - mina ei oleks siis ealeski arvanud et mul on 2 imetoredat lapsukest ja ma naudin seda, kuidas nad on minu omad ja toimetavad ja vudivad ringi ja rullivad minuga piparkoogitainast ja on pealaest jalatallani jahused, nii et ma pean nad puhtaks raputama ja harjaga põranda ära pühkima.

Ma ei teagi, mida ma kõige sellega täpselt öelda tahan. Võiks arvata, et ma olen napsune, aga ei. Mind on tabanud mingi kummaline heldimushoog ja olemise rõõm. Mul on nii hea meel, et mina olen mina, enda nahas ja enda maailmas. Mõistad?

Lihtsalt hoidke ja nautige. Armastage. Laske elul end armastada. Nautige. Ja nautige!

veel kaltsudest ja lörri läinud plaanidest

Meil on nädalavahetusel plaanis lammutada laiali viimane soojustamist vajav nurk. Õnneks või kahjuks on selles nurgas meie master-garderoob ja see tähendab, et ma pean end kokku võtma ja lõpuks riided ära sorteerima.

Üks suur prügikott enda ja lasteriietega on mul juba koos, aga sealt tuleb vist vähemalt teine veel, kui mitte rohkem. Need L-suuruses riided ma annan kõik ära, sest jumal küll - plaani tagasi juurde võtta mul ju ei ole. Natuke kahju on ka, sest riided on ilusad, korralikud, vähe kasutatud. Aga ma ikka mõtlen, et keegi kuskil vajab neid riideid rohkem kui mina ja las nad siis lähevad. Lihtsalt osasid asju olen ma saanudki ainult paar korda kanda või üldse mitte. Priidu sünnipäevaks jaanuaris ostsin 40 euroga poest kleidi (nii harva, kui ma päris poest üldse asju ostan) ja selle sisse upun. Juunis käisin kaltsukatuuril ja tõin endale imeodavalt koju täiesti uue välimusega 7 kleiti. 4 nendest rändasid sinna kotti, olles minu poolt täiesti kandmata. Mis toob mind probleemi juurde, et täna õhtul läheme Priiduga Lenna Kuurmaa kontserdile ja väga palju valikut mul kapis selga panemiseks ei olnudki :( proovisin ja kõik kukkusid seljast sõna otseses mõttes maha.

Käisin eile ka veel natuke kaltsukates ja kirbukatel, vahel on seal ikka päris häid leide. Aga lõpetasin jälle nii närvis olekus, et silmist pritsis tuld. Kurat, misasi nendel inimestel viga on. Magristrali uuest kirbukast on hetkel jutt. Fischer Price'i küpsisetünn ILMA küpsisteta 2 eurot. Okei, soodne, aga MIDA ma teen selle küpsisetünniga, kui küpsiseid ei ole? Viskan suvalisi asju sisse ja lasen
laule?? Oh, oota - kas ma saan kindel olla, et see laule ikka mängib? Vist mitte, arvestades kõiki neid teisi asju, mis seal riiulis olid. Kui inimene müüb kusagilt tasuta saadud testereid, siis midagi on mäda selle pildi juures, eks. Arva mis, ma suhtun ülejäänud su riiuli sisusse vägagi eelarvamustega ja ei vaevu seal üldse tuhnimagi. Ja ma olen üsna kindel, et väga palju inimesi astub samamoodi lihtsalt edasi.

See kehtib minu jaoks kõikide riiulite kohta. Kui ma näen, et sul on seal saasta - 2-3 asja max ja ma ei vaevu edasi vaatamagi. Isegi kui sealt alt kuskilt võib tulla mingi pärl, siis tõenäosus, et see juhtuks, on ju imeväike. Ja seal Magistralis on selliseid müüjaid oioi kui palju! Ma ei tea, kust nad saavad üldse need riided? Kaltsuka tasuta kastist, kusagi 90ndate alguses? Tõesti, kuidagi selline öööäääähhhhh-õlgu-väristamise tunne tuleb peale kui seal neid moest läinud luitunud asju näed. Ja kaltsu ei osta keegi ka siis, kui sa kirjutad oma riiulile KÕIK 50 SENTI peale. Ei osta.

Lemmik sellest korrast oli turvatool, mis ilmselgelt on oma aja ära elanud ja paramparamparaaa.. mitte niisama nässakas, vaid lausa ilma katteta nässakas! Turvatool, ilma riidest katteta, eelmisest sajandust, ainult 5 eurot! Kui tahad sinna kõrvale veel osta 2-euroseid ära kriibitud ja määrdunud renniga põllesid, lase käia. Ainult mina soovitan sul 2 eurtsi juurde panna ja saad poest täitsa tutika, mille puhul sa ei pea muretsema, et kolibakter ennast põlle kriimudesse ära peitnud on. Või mida iganes. Igatahes jälle võdistan vastikusest õlgu. Inimestel on tõesti erinevad standardid, aga need on asjad, mida mina ei annaks kellelegi isegi tasuta. Vihastasin eile selle Magistrali kirbuka peale põhjalikult, sest nüüd ei ole seal proovikabiinidel isegi kardinaid ees (keegi üritas stiilipeoks kaltsu kotti toppida??) ja neid saasta-riiuleid on seal umbes 80%. On muidugi ilusaid asju ka, üks müüb näiteks oma nunnusid käsitöö-kaisuloomi, aga kuna see riiul on tagapool ja selleni on raske jõuda ilma, et vastikustunne tekiks, siis mina sinna enam ei lähe. Võtke heaks või pange pahaks. Ka negatiivne reklaam on reklaam, järsku te jooksete nüüd kõik vaatama, et kui hull seal asi siis on ja tuleb välja, et ma eksin ja saate kõik pungil kottidega koju tagasi, kes teab.

Oma riided (ja laste ja Priidu) viin Do Good OÜ-le. Uurisin natuke ja pean seda kõige mõistlikumaks. Nad annavad need riided tasuta edasi nendele, kellel on neid väga vaja. Humanatesse ja Uuskasutuskeskusesse saab ka viia, aga need panevad asjad müüki ja abivajajad ei saa neid nii hõlpsalt kätte.

Teine asi, millest tahtsin rääkida, on see plaanide taevasse lendamine. JÄLLE, kahesajaviiekümnekuuendat korda, ma enam isegi ei üllatu. Eelmise, jõulupostitusega taasleidsin nimelt 2 sõbrannat, kes on sama hullud jõulufanatid ja me pidime homme tegema väikese istumise. Piparkoogid, glögid, verivorstid, hapukapsad ja ütlematagi selge, et mõnus seltskond. Lastel lõbus, meil lõbus. Aga nagu saatusesõrm ikka teha tavatseb - Gregoril tekkis eile öösel palavik, tipphetkel käis 38.4 ära. Müstika - me käime, teeme, oleme. Kõik sünnipäevad, istumised, korvpall, lasteaed, poed, jalutamised, mis iganes. Kõik sellised tavapärased asjad. Aga nii pea, kui tuleb üks niiöelda rütmist väljas sündmus, mida väga tahaks, siis juhtub nii. Keegi on haige ja sina istu kodus.

Õnneks täna tuleb ikkagi ämm ja me saame Priiduga minna Lenna Kuurmaa kontserdile. Ma loodan siiski, et ma ühtegi tuttavat ei näe, sest mul on 2 varianti - kas panen selga number suurema kleidi, mis õlgadelt maha tahab vajuda või mõne suvekleidi. Aga noh, vähemalt saab kodust välja.

eksimine teeb meid inimesteks, aga mõned vead teevad sind lihtsalt lolliks

Ma olen muidu üsnagi ökomutt, ma ütleks. No kõik see taaskasutus ja püüd süüa puhtamaid toiduaineid ja koduremondis kasutada võimalikult looduslähedasi tooteid jne.  Ja siis - eile, no uskumatu, mis ämbri ma läbi lasin, ma ei suuda end ära kiruda, et ma vahel ikka nii loll võin olla.

Kui ma muidu ajan taga igasugu looduslikke vahasid ja õlisid ja kui isegi Safran, mis on ökopood, müüb kaseiinkrunti, siis mina tean, et seal sees on booraks ja booraks mõjub halvasti viljakusele, siis eile võtsin ma välitöödeks mõeldud lahustipõhise Pinotexilaadse toote ja kukkusin sellega MEIE OMA ELUTOAS kolme posti värvima. Eriliselt esmaklassiline ajutöö mul ikka sellega kaasas käis, eksole. Ses mõttes, et ma tegin seda esmajoones sellepärast, et see on öko. Mitte siis ökoloogia ei ole siin võtmesõnaks, vaid ökonoomika. Kui mul on vaid 3 posti ja selle jaoks poolt liitritki värvi ei kulu, siis ma ei osta poest uut tumepruuni tooni asja, vaid kasutan terrassiõli, mis mul terrassist üle jäi, onju. Aga see, et see toode on lahustipõhine ja haiseb kui kurat ja (siiamaani HAISEB) ja see meie kõigi tervisele siin halvasti mõjub, mis siis sest, ahh. Kasuta oma pead, Raili, pead!

Igatahes, eile õhtul tegin ma selle vägitüki ära ja kui ma Priidu käest pärast küsisin, miks ma mind ei takistanud, siis teatas ta selle peale, et ma olevat nagu Pilvede all Mari. Kui mina olen midagi pähe võtnud, siis selle ma ka lõpule viin. Ja kuna see Pinotexi mõte on mul juba suvest saati ajudes ringi hõljunud, siis igasugu toote ohutuskaartide või selge mõistusega poleks siin mõtet lehvitada olnudki. Selles on tal tõesti õigus, et ma ei peatu, enne kui eesmärk täidetud. Ja kui silme ees virvendasid juba tumepruunid postid,, siis no iseenesest nad ju värvi ei muuda, eks, Tuleb tegutseda!

Noh, tegelikult on ju tore, kui mees aktsepteerib sind sellisena, nagu sa oled, aga kui ma ikka päris jaburusi teen - peatage mind palun. Aga keegi ei peatanud ja see hais oli ikka tõesti selline, et tõmbasime rõduukse pärani lahti (hea, et ma seda -20ga ei teinud, eks) ja panime poisid kõik ritta meie väiksesse tuppa oma voodisse. Priit läks varem magama, mina käisin veel duši all ja vaatasin natuke teki sisse mässitult telekat. Pead ei julgenud pesta, sest kartsin, et juuksed lähevad pärast toas jäässe.

Tea, kas hommikuks olid haisud toast läinud? Oh ei, muidugi mitte! Jube, mu kodu haiseb nagu kellegi paadisild või mõni grillimaja. Ja maahommikus õpetas täna suvalist rehavart linaõliga õlitama. Mis mul viga on, I know better!!! Priit läks hommikul oma vennale appi, olin lastega üksi. Lukustasin nad (koos endaga loomulikult) kööki, tegin pliidi alla tule, mujalt kõik uksed aknad lahti ja tuulutamine läks täie hooga edasi. Kas mõjus? Ei, meie kodu haiseb ikka veel nagu paadisild. No ütle, kui loll võib üks inimene olla, ahh?? Ja need on postid, mis hoiavad maja üleval, mitte mingi kohvilaud, mille võiks määramatuks ajaks rõdule tuulduma visata.

Tegelikult see asi vist ikka nii hull ei ole, nagu just siin pildi maalisin. Aga see on lihtsalt täiesti jabur, et üks ökomutt sellise hardcore vea sisse laseb. Lihtsalt see on selline asi, et ma pean selle siia kirja panema, sest enda vigadest ju õpitakse ja see ongi praegu see koht, mis mind õpetama peab.

Okei, aitab. Lähen hakkan Holgerit magama suunama, saab raske olema, sest kõik millest ta viimastel päevadel hoolivat tundub. on Lego Duplo rong ja ma pean teda nüüd selle igikestva mängu juurest hakkama ära tirima, Gregori juba magab umbes tund aega. Kui ta päeval ei maga, siis läheb kell 7 voodisse, kui vähegi võimalik. Magab nagunii kella 8ni nagu tavaliselt, nii, et see on hea võimalus tal unetunnid täis saada.

Priit läks Kiili sõprade juurde ja ma polegi väga kurb, et üksi täna kodus olen. Panen selle viimase lapse ka magama, teen teed, vaatan Grey anatoomiat ja naudin. Vahel on selliseid õhtuid ka vaja!

:)

tiliseb, tiliseb aisakell

Mulle väga meeldivad jõulud. Tegelikult lähen ma jõulude ajal üsna imelikuks kätte ära, sest kui ma muidu filme üldse ei vaata (ei suuda poolteist tundi või kauem ühe koha peal istudes silmi lahti hoida), siis jõulude ajal maksan ekstra 5 EUR salvestamise eest ja panen kõik jõulufilmid salvestama. Ja siis vahin neid üksi öösel tikud silmade vahel. Ka kõige tobedamaid, selliseid, kus jõuluvana tütred kaminast alla kukuvad ja päästavad oma headusega terve maailma. Istun ja vaatan ja tunnen, kuidas jõulumeeleolu mind vallutab.

Ma tean, et on inimesi, kellel on jõuludest täiesti suva, ka minu ümber. Eks see on läinud päris imalaks nämmutamiseks ka, kogu see möll kaubanduses ja see, et see tsirkus juba okstoobris hakkab. Aga minul on suva, tegelikult on mul isegi hea meel. Mulle meeldib jõulutunne ja kõik sellega seonduv. Ja kui kogu mu jutt tundub natukene kahtlaselt taevamanna ja lapselik, siis ei, jõuluvana ma siiski enam ei usu.

Ma ei mäleta, kui vanad me olime, kui onutütrega avastasime, miks vanaisa jõuluvana saabumise ajal igal aastal laudas loomi talitab, aga ma mäletan, et see ei rikkunud tegelikult midagi. Jõulutunne on ju hoopis midagi muud, kui kingitused ja jõuluvanad, see on koos olemise rõõm ja seda oli meie majas hulganisti, nii kaua kui ma mäletan. Vanaemal oli nimelt jõululaupäeval ka sünnipäev ja see tähendas, et kõik ta 4 last oma laste ja hiljem lapselastega olid jõulude ajal pea alati kohal. Meid oli palju ja see sigin-sagin köögis ja suures toas laua ümber.. ma ei oska seda seletada, aga kui ma praegu silmad kinni panen, siis näen seda kõike väga elavalt. Tunnen lõhnu, kuulen hääli ja ütlematagi selge, et see kõik on väga emotsionaalne mu jaoks. Ühel aastal said kõik lapsed kingiks laulikud jõululauludega ja siis me istusime ja laulsime, terve suguvõsaga (ja meid ei ole vähe!). Ja ma päriselt kuulen oma peas, kuidas vanaisa laulab "Tiliseb tiliseb aisakell". Täitsa sooda, onju, kuuleb asju oma peas. Aga järelikult on see jõulumöll olnud mulle aegade algusest peale väga oluline ja mul on tõesti hea meel, et meie peres pole jõulud olnud kunagi lihtsalt üks põhjus, et maha istuda ja napsu võtta. Näiteks. Nii palju ilusaid ja erilisi mälestusi.

Gregori jagab matsu juba väga hästi, ta on täiesti veendunud, et emme aitab tal jõuluvanale kirja kirjutada ja see siis toob talle ja vennale jõuludeks rooliga kelgu. Ehk toobki. Ülekõige meeldis mulle see, et ta oli nõus kelku vennaga jagama, mitte ei nõudnud täitsa oma. Üldse on nad viimasel ajal hakanud vennaga mõlemad väga palju üksteisega arvestama ja asju jagama, ja see teeb ainult rõõmu. Kahjuks pean küll nüüd selle täiusliku mulli siin lõhkama, teatades, et Holger on muu hulgas hammustama hakanud, aga tuhka sest. Gregori on selja pealt laiguline, sest mängib valede mänguasjadega ja minul on jäljed tissi peal ja reie peal, sest ma ei vaadanud õigel ajal talle otsa, aga las laps näksab kui tahab. Tegelikult muidugi seletan talle söögi alla ja söögi peale kuidas emmel/vennal/issil on valus ja paha, aga no eks see on mingi faas jälle. Selle jagamisega mõtlesin ma pigem seda, et nad muretsevad, et teine ka ikka riisigaletti saaks ja kui söögiaeg on ja üks ei tule lauda, siis teine läheb kutsuma. Aga no eks see vennakeste asi käibki nii.

Igatahes, kunagi oli kuskil üks saade, kus lapsed rääkisid, mida nad jõuluks tahavad. Mul hakkas paha, ausalt, nad olid mingid 5-6sed ja tahtsid mobiile ja ipadi ja akuautosid. Kõik peale ühe lapse, kes ütles, et tema tahab, et kõik on rõõmsad ja kõik on koos. Vot sellist viimast tüüpi lapsi tahan ma endale ka, aga ma ei tea, kuidas selliseid saab. Eks see oma eeskuju vist peab olema, ise pead ka pigem emotsioone kinkima, kui asju. Neid asju tuleb neil nagunii omajagu, sest meie moodsal kärgperel on nüüd ju kolmed jõulud.

Ja lisaks vanaisadele-vanaemadele-onudele-tädidele on ju nagunii veel päkapikuaeg. Ja siis lasteaed. Hakkab tunduma, et kui sa tahad, et su laps oleks õnnelik, siis pead endale jõulude ajaks Stockmanni pakkeletis lisatöö võtma, et kõike seda endale lubada saaks. Aga no mis õnn see on, kui ema ei saa sinuga aega veeta, sest ta teenib raha, et sulle asju osta?

Meil on lasteaias pooleli praegu arutlus, et mida lastele lasteaia jõuluvana peaks tooma. Mulle väga meeldib ühe lapsevanema mõte, et kingime ühiselt lastele rühma põrandamängu "Aga mina", mis õpetab lapsi vigastusi vältima ja ohte märkama. Nii armas mõte ja nii-nii vajalik. Aga kuna see on mõeldud ikkagi lasteaedadele ja maksab 280 eurot, siis ma iseseisvalt seda mängu mitte iialgi ei osta, seega oleks praegu super võimalus rühma midagi tõeliselt asjalikku (aga samas kindlasti lõbusat) osta.

Selle idee pooldajana tunnen ma ennast natuke nagu Scrooge, kes püüab lastelt viimsetki jõulurõõmu võtta, sest lapsed nähtavasti tahavad midagi ikka koju kaasa võtta ka. Ja kui lisaks veel mingi väike kink teha, läheb see summa ühe lapse kohta liiga suureks. Pakkusin välja, et ehk võiks see kaasavõetav asi siis 1-2 eurone ilus glasuuritud piparkook olla, aga mul on vähe usku, et sellega kaasa tullakse. Nii et kahju. Asjad asjad asjad. Koguaeg peab midagi saama, igalt poolt. Ma pakun, et ma suudaks küll Gregorile kõva eeltöö teha, et ei tea, mis jõuluvana teile rühma kingiks toob ja mõtle, kui tore, kui te saaks mingi ägeda mängu mida koos mängida. Ja selle üheeurose piparkoogi üle tunneks ta ka raudselt rõõmu. (jaja, tegelikult on ta kindlasti esimene laps, kes pillima hakkab, kui näeb, et lasteaia jõuluvana ei toonudki vinget puldiautot :)) Lihtsalt ma tunnen, et meie lapsed on need, mis me ise nendest vormime. Praegu veel.

Sellised jõuluteemalised mõtted siis. Meisterdan siin õhtuti vanadest purkidest, pitsist, lipsukestest ja paelakestest küünlahoidjaid ja laternaid. Aliexpressist tellisin ägedad südamekujulised tulukesed, need pole muidugi ainult jõuludeks, aga siiski, valgus. Marineeritud kõrvits on keldris ootamas, koht jõulukuuse jaoks välja mõeldud. Homme lähen Prismasse ja ostan päkapiku jaoks sokid lastele. Appi, ma kõlan nagu poolemeelne, on 15. november. Aga see olen mina - kui mulle meeldib, siis väga meeldib. Ja jõulud mulle meeldivad. Õnneks Priit on kainema mõistusega ja ei luba mul jõulutulesid veel välja panna. Kuigi, üks küünlaga latern meil põleb küll köögiaknal pea iga õhtu:

Sel aastal on kodu juba meil ka enam-vähem, eelmine aasta oli väga kentsakas siia soojustusvillade ja pooleldi lõhutud seinte vahele jõuluehteid sättida. Aga nüüd on mul köök valmis, elutoas tapeet seinas ja vaid pisiasjad pooleli ja meil on ju isegi päris oma magamistuba, uksega. Las need jõulud tulevad siis.

Kahjuks õhtuse valgusega minu telefoniga väga head pilti teha ei saa, ma ütleks, et päriselt on ikkagi ilusam. Ja kui keegi tahab näha kardinaid või põrandaliiste, siis ta peab teiste inimste pilte vaatama, Aga sellest, mis aasta tagasi oli, on see ikka kõvasti etem, sest siis oli meil sein veel maha lõhkumata ja selles väikeses mahakistud tapeediga toas oli kogu me elamine - üks suur voodi ja 2 väikest. 

Lõpetuseks pilt minu tänasest leiust - käisin kelguga Holgeriga Maximas ostureisil (täiesti segastel asjaoludel) ja sattusin kullasoone otsa. Palju odavaid ilusaid tasse, kalleid ma ei raatsi veel osta, sest lapsed lõhuvad nagunii ära. Siin on mu lemmik:

:)

Tere Tiit, tere Teet, tere Mai, tere Kai

Inimesed on vahel ikka imelikud küll. Eile Järvelt koju sõites mõtlesin terve tee, miks me käitume vahel (juhu)tuttavaid nähes nii jaburalt ja miks on ikkagi vahel nii raske teretada või paar sõnagi vahetada?

Nägin eile õhtupoole Selveris üht tuttavat. Õigemini on ta Priidu tuttav, aga igatahes teab ta mind väga hästi. Me pilgud kohtusid, tundsin ta ära, suu vajus juba lahti, et tere öelda .. ja ta pööras pea ära ja tegi nagu ei näeks mind! No mida tobe. Ma ju tean, et ta nägi, sest ta võpatas ja murdosa sekundiks oli näha, kuidas ta peas erinevaid võimalusi põgenemiseks haudus. Aga miks? Ma poleks ju üldse jutustama hakanud ega midagi, ma ka ei taha suvalise poolvõõraga viisakusvestlust pidades oma õhtut veeta. Terest oleks piisanud. See on tegelikult väga lihtne - Tere. Tere! ja kõik ajavad omi asju edasi. Mingit võltsnaeratust ega suvalist tsittsätti pole tegelikult vaja. Teeskle siis, et sul on kiire ja jookse edasi. Kõik teevad seda. Aga elementaarne viisakus ja üks tere mokaotsast?

Vedasin oma nähtamatud kondid kassasse ja põrnitsesin seal tükk aega segaduses enda ette. Mis mõttes ma olin just see inimene, kelle pealt pilk ära pöörati?? Piinlik. Väga nõme on olla see inimene, keda justkui polekski olemas. Väga nõme.

Ma ise teretan isegi võõraid inimesi, lihtsalt selle pärast, et ma näen neid igal hommikul lasteaeda minnes näiteks. Mitte kõiki vastutulijaid muidugi, aga küll üht prouat, kes 3 maja edasi elab ja pea iga hommik kõnnime üksteisele vastu, loomulik ju. Sanatooriumi tänava kortermaja kojamehega teretame. Üks koerajalutaja mees, kes ka kusagil Põllu tänaval elab, temaga näeme, siis ka ikka tervitame. Ja see pole selleks, et ma tahaks teada mis elu nad elavad või teada kuidas tööl läheb või mis muud uudist on. Ikka ju pilgud kohtuvad ja kui nägu on sulle tuttav, siis.. elementaarne viisakus, ma arvan.

Meil lasteaias on nii, et kõik teretavad kõiki. Mitte ainult oma rühma omasid, aga kõiki kes vastu tulevad. Ja see on nii armas komme minu meelest. Mustamäel nii ei olnud, seal tormasid kõik lapsed kaenlas vihaste nägudega ringi, kiire kiire kiire ju ja kes sa üldse oled, et ma sind peaks märkama. Mul oli seal alati last lasteaeda viies hästi ebamugav. Ei tea ju ise ka, kuhu oma pilk siis panna, kui teisele otsa vaadata ei tohi.. aga see, kui posu võõraid inimesi ütleb sulle hommikuti rõõmsalt tere, annab positiivse laengu terveks päevaks. Mulle vähemalt. Holger teretab ka lasteaias muidugi kõiki väga innukalt ja see on väga armas. Isegi kui ta ei tea, kuhu piiri panna, ja vahel natuke hoogu läheb, näiteks teretab kaltsukas absoluutselt kõiki poesviibijaid. Aga sellega on nagu kõige muuga, mis lastesse puutub - sõbralikud tädikesed naeratavad ja tahvavad lapsega juttu vesta, lastevihkajad põrnitsevad vihaselt või pööravad pilgud ära.

Lastevihkajatest veel. Täna käisin jälle Järve Selveris ja tahaksin väikestele nunnudele mersudega blondiinidele südamele panna: need titekäruga märgistatud kohad ei ole teile parkimiseks mõeldud! Saan aru, et su ajunatuke teeb võib-olla napilt mu kolmesele silmad ette ja selle järgi võiks sul isegi õigus seal parkida olla. Aga päriselt, sul pole õrna aimugi, mida lastega poeskäik üldse tähendab ja sul pole õrna aimugi, kui vihaseks mind teeb, kui ma näen, et sa täiesti üksi oma uhkest autost välja jalutad. Aga sa ei tea seda, sa ei mõtlegi kellelegi teisele. Sul on suva, kus sa pargid, solaarium ootab ja kiire on.. või mida iganes.

Järvel käisin täna isaga söömas. Seal üleval on üks koht, kus kõrval on terve mängumaa lastele, batuudi, pallimere ja roosa sisseistutava autoga. Väga mõnus. Kuigi toitu ma väga ei kiidaks, siis kõhu sai muretult täis vähemalt. Enne seda üritasime süüa all Ampsus. Seisime terve pika järjekorra, et saada kebabisalatit ja siis teatab teenindaja, et kebabi ei ole. Ahh? Sul on menüü, mis koosneb laias laastus kahest asjast - kebab ja pannkook ja kebabi ei ole. Päeval kell 2. Okei. Kui ma teenindajale mainisin, et ebaviisakas on lasta inimestel seista 10 minutit järjekorras ja siis teatada, et sööki pole (oleks, et keegi oleks midagi asenduseks pakkunud kasvõi, et äkki tahad siis pannkooki), ütles ta mulle, et neil pole võimalik menüüst midagi maha tõmmata ja sildikest nad ka ei oska või ei taha kirjutada. Ja üleüldse ma peaksin oma probleemist kassas rääkima. Mis minu probleemist, see on ikka sinu probleem, et sul süüa pole pakkuda. Väga imelik suhtumine. Olgu kuidas on, aga sinna küll enam tagasi ei kisu.

Lõpetan nüüd ja asun jälle tööle. Õigemini, kõigepealt teen süüa, siis saadan Gregori Priiduga trenni ja loodan siis, et Holger on mulle piisavalt armuline, et ma midagi toimetada saan. Millegi all mõtlen ma oma uut projekti, kus ma disainin, loon ja meisterdan. Taaskasutus on mulle ikka väga südamelähedane teema ja mulle tundub, et ma oskan seda ikka natuke vist ka - oma kätega midagi ilusat luua.

Aga sellest juba järgmine kord, siis juba Facebooki-lingiga, tootepiltide ja muu infoga. Loodan, et juba homme :)

Kurda muret ja hakkab kergem

Mul on hetkel 2 muret.

Üks on selline kergem - ma olen sattunud kohvisõltuvuse küüsi. Eks arvata on ju, et mingi sõltuvus peab inimesel olema. Kunagi ma olin sigarettidest sõltuvuses ja jumal tänatud, peale lapsi pole tahtmist tagasi tulnud. Ausalt ajab mul kogu see suitsu värk südame pahaks, sellest olen enne kirjutanud ka siin. Mõned üksikud suitsupahvakud siin ja seal elan üle küll, nii et teised mu ümber tehku ikkagi mis tahavad. Aga mina.. mina sööksin enne oma okset vist, kui koni tõmbaks. Ei tea mis kihk mind kunagi küll suitsetama ajas. Öäkkkk!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Suits on niisiis nimekirjast kindlalt maas. Alkoholist ei kõlba küll kahe lapse emal sõltuvuses olla, magusat sisse vohmida ei lähe Orgutamisega kokku ja üle jääbki vaid.. kohv. Ma joon hommikuti 2 tassi ohtra vahukoorega ja nüüd olen saanud veel kombe enne õhtul lasteaeda minekut ka veel 1 tassitäis nautida. Seda on kokku 3 tassi, päris palju ju? Ja arva, kui ma täna õhtul näiteks külla peaks minema ja kohvi pakutaks - ikka võtaks ju. Ja kuigi ma püüan ohtralt vett selle kohviralli kõrvale juua, päris kasulikuks harjumuseks seda ikka ka nimetada ei saa. Aga noh, mis ikka. Vähemalt olen selle nüüd välja öelnud. Tere, mina olen Raili ja ma olen kohvist sõltuvuses.

Teine mure on selline ikka täiesti tõsine mure. Olen sellest pikka aega mõelnud ja need mõtted võimenduvad iga jumala kord, kui nina majast välja pistan. Mis kurat teil inimestel viga on?? Jaa, teil, kes te müüte kirbukatel neid neetud topilisi ja väsinud riidehilpusid sama hinnaga, millega te nad poest ostsite! Oi ma ei või, ma lähen kohe nii närvi, kui sellele mõtlen. Täna nägin saapaid, millel olid sõna otseses mõttes augud ninades ja ajavad kindla peale läbi nii lund kui pori ja külma, aga Ecco kiri on peal ja saabas maksab 10 eurot! Sõida seenele oma Eccoga, kas prügikasti ei ole kodus? Terve hunnik püüdlikult volditud s 104 pluuse, millel on kohe nagu peale kirjutatud "toodetud enne milleeniumi" kõik ilusti kulunud ja nässakad, 2-3 eurot tükk. Didriksoni kombe, helkurribad on kulunud ja sõna otseses mõttes ripuvad põlve otsas, kulunud ja karvaste põlvede otsas, õmbluste koha peal on rida mikroaugukesi, kust vatiin lausa paistab, aga Didriksoni kiri on peal ja küsitakse 20 eurot. 20 eurot selle eest, et su laps saab õues firmariietes mängides haigeks jääda.

Nimekiri on lõputu. Sall, mille mina vähemalt kunagi (umbes 15 aastat tagasi) Yves Rocheri kataloogist tasuta sain maksab kirbukal 2 eurot. Puidust pusle lapsele, 1 tükk on küll puudu, aga 5 eurot võib ikka küsida ju. Hea kvaliteetne asi, mis siis et naaaaatukene kulunud. Kunstnahast kott, muidu ilus, aga kui lahti teha siis truki ümbert on riie väljas ja kunstnahk lipendab. 4 eurot! Nike talvejope, varrukad on kulunud ja lukk ei käi, aga 15 eurot ikka väärt ju. Jope jopeks, lõikan märgi välja ja kleebin näiteks koti peale, olen ka popp siis. Poiste püksid, põlved kulunud ja värv on luitunud, 3 eurot paar. Veel hunnik lasteriideid, no pole ju nii kulunud värvid ka ja topieemaldamise masin on ju kõigil kodus. Hinnad 1-4 eurot.

Ma ei tea, aga inimesed on vist täitsa hulluks läinud. Täna jäi väga palju selliseid asju silma, ma ei näinud ühtegi asja, mida päriselt ostaks. Ma tean, et kvaliteetsed asjad maksavad palju ka kasutatuna, aga et ebakvaliteetsed ka sama palju maksavad.. oehh. Tahaks et oleks ilusate asjade kirbukas, kus võivad oma asju müüa ainult selge reaalsustajuga inimesed, kes saavad aru, et seda raha, mis nad laste peale kulutanud on, ei saa jad kunagi enam tagasi! Vähemalt mitte täies mahus. Mina ka ostan, müün ja vahetan, aga mitte iial ei anna ma raha eest ära pesuehtsat saasta. Kui aus olla, siis seisab mul garderoobis suur 250l prügikott, mis on pungil täis ära andmiseks mõeldud riideid ja mitte üks neist ei ole nii kehvas olukorras, kui see prügi, mida ma täna nägin.

Kui meeleheitel peab inimene olema, et ta ostab enda lapsele topilise tuhmunud värvidega pluusi ja kui ta on niiii meeleheitel, kust ta üldse selle 2 eurot leiab, et seda teha? Kaltsuka tasuta asjade kastis käivad sellised asjad ja sealt saab ka vast paremat kaupa üldiselt.

Vot siis, sellised mured. Ootan praegu, et Holger oma söömise lõpetaks ja siis lähme lasteaeda, Kelguga, kahe kelguga kui täpsem olla. Kas pole irooniline, et päev, millal kirjutasin oma rattaga käimise muredest, oligi viimane päev sel hooajal, kui rattaga käia sai. Aga tegelikult on mul väga hea meel ikkagi, et lumi tuli. Olgugi, et "ootamatult", nagu ikka (kes oleks võinud arvata, et ilmateade mõtleb kõiki neid hoiatusi tõsiselt??). Eile õhtuks sain õnneks talverehvid ka alla, kuigi hakkasin asju ajama ju alles eile pärastlõunal. Kurtsin Nõmmekate fb grupis oma muret ja üks tore noormees juhatas mind õigesse kohta. Tervise tänaval elavas järjekorras oli sedaaegu olnud järjekorras ca 50 autot!

Lõpetuseks üks inspireeriv pildike:

Te ei kujuta ette mu rõõmu, kui eile õhtul avastasin jälje, mis püksirihma selgelt sisse oli kulunud. NELI auku tagasi :) 4 kuud ja 4 auku püksirihma peal, on olnud meeletult äge teekond!

TO BE CONTINUED

5 aastaga kihutajast vagatsejaks

Inimesed tegelikult kunagi enne ei mõtle, kui nad päriselt peavad, eks?

Ma ütlen nii, sest ma tean, et ma olen ise ka olnud see inimene, kes kihutab arulagedalt küla vahel ja ei arva, et see kellegi asi peale minu on. Aga on.

Mind ajavad niii närvi need inimesed, kes hommikuti meie tänaval autodega kiirust ületavad. Nagu neetud kiirtee, ausõna. Kõnniteed ei ole, mul ei ole kuskile minna. Mis mul, lastel pole kuskile minna! Gregori sõidab mul rattaga küll üldiselt ilusti selja taga, aga see ei tee vähem hirmsaks, kui üks on otsustanud 30km/h asemel (mis meil siin Nõmme küla vahel enam-vähem igal pool ametlik norm on) nt 50km/h vastu kihutada. Ja ta ei vaevu isegi väikesr paunakest oma liikumistrajektoori sisse tegema, no et moe pärast kasvõi, nagu mööduks kellestki või nii. Kindlasti mitte. Ega väikelapsed üldiselt ratta seljas ongi ju sama stabiilsed ja konstantselt omal joonel nagu kõnniteekivid, kas pole?

Ja siis hakkad mõtlema, et pekki küll, kuhu sul kiire on, inimene. Umbes 300 meetrit on see lõik, kust kõige hullemad põrgulised vastu tulevad ja kui teha nüüd väike arvutus, siis 50km/h ja 30km/h vahe on 14 sekundit. 14 SEKUNDIT. Mida sa teed selle 14 sekundiga oma elus? Okei, 14 sekundit minu tänavalõigus ja 14 sekundit järgmises ja 6 järgmises ja. Kui foorid sulle armulised on, oled ehk tööle jõudes võitnud oma agressiivse sõidustiiliga tervelt 3 minutit. Mille arvelt? Minu ja kõigi teiste laste ja vanurite arvelt. Mul on sulle mõte - ära parem pane kella 4 korda edasi. Või jäta potil istudes pool ajalehte lugemata. Või pane hommikuks õhtul kohvipuru kannu valmis ja triigi pluus ära, Sest päriselt väga vastik on olla tee ääres see õnnetu ema kahe lapsega, üks ees, teine taga. Hoida kramplikult mõlemast kinni, sest kardan, et sa üleüldse mitte midagi oma mulli sees ei märka. Kui sa kiirusepiirangu märki ei näinud, äkki ei näe sa ka inimesi tee ääres??

Ja minna pole ju ka kusagile, tulen majast välja ja juba ongi kiirtee. Ega me kodu ostes osanud seda siin õieti ka vaadata. Kõik muud positiivsed emotsioonid tulevasest uuest kodus vallutasid mis iganes mõttepojakesedki, mis meil sellel teemal siis tekkida võisid. Aga nüüd on, kõnniteed ei ole, tee on (Nõmme kohta) võrdlemisi lai ja siis kõik hilinejad ja muidu kiired ja vihased valivadki selle teelõigu. Nii mõnigi kord tahaks neid saapaga visata või lihtsalt autost välja tõsta ja epistlit pidada. Aga noh, kus ma saan tervet maailma kontrollida ja õpetada.

Loomulikult ei ole kõik autojuhid sellised. On väga palju neid, kes leiavad aega oma kiires hommikus isegi hoog pea täitsa maha pidurdada ja mööduda mitte paarikümne cm kauguselt vaid lausa teiselt poolt teeäärest. Ja nii palju, kui ma nende tublide juhtide autosse kiikan, siis sealt paistab alati turvatool või 2. Või on need turvatoolid toonklaasi taga peidus. Sest ega sa enne tea, kui sa tead. Igatahes, hästi hea meel on, et selliseid inimesi leidub ka, kes märkavad ja hoolivad. Sest mul pole ju oma pudinatega tõesti kuskile minna, kodust ei saa ju välja muudmoodi, kui kodutänavat pidi. Ja ma ei taha elada maailmas, kus laps ei või rattaga lasteaias käia, sest autod vallutavad tee. Läbi pargi me kahjuks rattaga ei saa, sest Gregori sõidab veel abiratastega ka ju ja seal on päris palju männijuurikaid, nii et tal poole ajast väntab ta seal tühja, sest rattad on õhus.

Muidu on meil lasteaiatee ikkagi suht rahulik, enamus sellest kulgeb läbi männimetsa mööda väikest tänavat, kus on veel jalakäijatele eraldatud joonega nn kõnnitee. Vabaka äärde jõudes hakkan muidugi jälle kurjaks valvekoeraks ja hoian lisaks kärule ka rattast kinni. Foorid ju, miljon autot ka. Need foorid on seal veel nii tobedalt, et kunagi korraga üle tee ei saa, pead keskel ootama. Päris nõme ja kitsas on seal tegelikult oodata, kui mõlemal pool vuhisevad autod. Kuigi, Vabaduse pst fooridest on nii palju räägitud ja keegi kusagil on kindlasti adekvaatse selgituse ka andnud selle kohta, miks need on täiesti jaburalt sätitud. Nii jaburalt, et päris tihti on jalakäijal foor punane kui autosid sõitmas ei olegi ja kui liiklusvool hakkab kohale jõudma, läheb nendel foor nina eest punaseks ja jalakäija saab üle tee minna. Aga isegi, kui ühtegi autot ei ole mõlemast suunast näha, ei tee ma seda kunagi, et lipsaks üle tee. Isegi lasteta olles püüan seda meeles pidada, kuigi päris tobe on oodata seal kui ikka 2 kilomeetri kauguseltki näha, et kedagi tulemas pole. Mõtlen koguaeg, et mulle ei meeldi, kui minu lapsed näevad punase tulega üle jalutavaid inimesi ja mina pean siis lapsele seletama, et miks see onu sellist lolli asja tegi. Ja kui minu lapsed mind ei näe, näevad teised lapsed. Ja üldse, tulebki sisse harjutada endale see, et käitud alati liikluses nii, nagu õige on. Sest lapsed on ju täiega monkey see monkey do ja sa ei taha, et su 4-aastane ühel päeval ise punase foori taga otsustab, et nüüd on õige aeg üle tee minema hakata. Ta ei pruugi ohtu üldse õigesti hinnata osata.

Alles mõni aeg Nõmme mäest üles sõites nägin ju TERVET PEREKONDA - ema, isa, üks laps käe otsas ja teine süles, silkavad autode vahelt õhtuse tipptunni ajal (küll enamasti seisvad, aga mis siis!) üle tee. Kohas, kus foor on 50 meetri kaugusel. No mida sa oma lastele õpetad, mida küll.. aga noh, mis see minu asi on. Lihtsalt ma märkan selliseid asju nüüd, enne lapsi ei osanud.

Kunagi, umbes 5 aastat tagasi sõitsin tööle nagu ikka, mööda õueala, nagu meil tee sinna viib. Õueala kiirusega ma ei sõitnud, kunagi ei sõitnud vist siis. Ei kihutanud ka 70ga, aga tõenäoliselt mingi 40 võis olla küll. Sest mina ka mõtlesin, et äkki see 14 sekundit päästab ja keegi ei märkagi, et ma jälle 5 minutit hiljaks olen jäänud. Too päev kohale jõudes ja autost välja astudes ootas mind ees näost punane ja tulivihane tervisejooksul olev Meelis Atonen. Et tema lapsed mängivad siin ja mida ma endast õige mõtlen ja kas ma märki nägin jne jne. Kõik see klassika, mida ma täna ise lapsevanemana kümnele autojuhile päevas öelda tahaks. Loll ütles ta mulle lausa ka. Ja seda ma ju olingi. Eks ma sain aru küll, et olin paha olnud ja tõmbasin ikka korralikult tagasi end ka peale seda hommikut. Aga siiski otsisin endale lollakaid õigustusi, et mis lapsed need hommikul 8st sõiduteel küll mängivad ja ma ei sõitnud ju nii kiiresti ja mis poliitik see on, kes teisi lolliks sõimab ja nii. Aga täna tahan öelda, et I feel your pain, mister Atonen! Iga inimene peab saama koduväravast välja astuda ilma hirmuta, et ta alla aetakse.

Novot siis. Inimene õpib kogu elu. Tahaks küll olla maksimaalselt tark juba sündides, aga paraku tuleb uut infot juurde terve aeg. Ja kõige paremini õpime paraku ikka omaenda vigadest, rääkigu need teised mida tahavad. Nii lapsed kui täiskasvanud, kõigil käib ühtemoodi - õpeta ja kamanda kõrval palju tahes, mingid stsenaariumid on vaja ikkagi ise läbi mängida, et ahhaa-elamuseni jõuda.

Õhtuti on nii vara juba täitsa pime. Sellest on kahju, et ma Gregorit lasteaiast enne pimedat kätte ei saagi. Üks asi on, et pimedas jälle omad (liiklus-)hirmud. Sellega tegelikult vist väga hullu pole, sest rattal on ees ja taga tuled ja Gregori ise kannab helkurvesti ja tänavavalgustus on ju ka. Lihtsalt, tahaks oma lapse nägu päevavalges ka näha. Ta ise küsib ka iga päev, et miks ma talle nii hilja järgi lähen, et pime juba on. Aga noh, kohe varsti on jälle jaanipäev, nii et kannatame ära.

Ja muudest teemadest: kaal, vana vimkavend täna hommikul lollitas minuga. Astusin peale ja üsna mitu korda värelesid ees 2 numbrit - 66.0 ja 65.9, aga lõpuks jäi ette siiski 66.0. Nii kahju, oleks tahtnud hõisata, et kaalun juba 65 :) Igatahes, mott on jälle üleval, sest kaal jälle langeb. Lisaks enam-vähem korralikult toitumisele olen ma viimaste päevade jooksul üsna palju jala käinud. Lasteaeda 2x päevas edasi-tagasi nagunii, see teeb kokku juba päevas üle 4km ja eile käisime Holgeriga Kivimäele õunamahla viimas ja täna väikese ringiga Nõmme keskuses. Humanast sain muideks 3 euroga täiesti korraliku poolmantli. Tasuta sinna ja tasuta tagasi, kolmekas mantli eest - täiesti öko. Versus autoga poodi ja päris poest sajaeurone osta, mõtle milline kokkuhoid!

Kuidas teil kellakeeramine muidu läks? Meie elu läks sassi vaid üheks päevaks, juba teisel päeval peale kellakeeramist tõusid ja uinusid meie lapsed samadel aegadel, kui enne. Õnneks, ma ei tahaks küll pool 7 hommikuti ärgata. Sest ma vaprake uinun ju alles pool 2. Sellest pole midagi, et hommikul nagu zombi oled, oh ei. Ikka sama vana lugu, tikud silmade vahele ja hambad ristis elame üle. Sest oma aega on ju vaja, teate küll :)