Võite kõik on rõõmsalt sõbraks hakata ja ütlematagi selge, et võite mu asju osta :) Kuused ja lumememmed on tegelikult Siki ja isa tehtud ja mina aitan neid lihtsalt müüa, aga ülejäänud asjad on minu. Ja tuleb juurde, nii Siki, kui minu poolt.
Käsitööline on nii raske olla, tegelikult. Sa tead, et sa teed ägedaid ja kvaliteetseid asju, aga kuidas sa need õiged inimesed üles leiad, kes su vaimustust jagavad ja tehtud tööd hinnata oskavad?
Tegelikult on mul üks leht nimega Vanaema Kapp ka ja ühel päeval kavatsen ma kõik oma asjad ja kõik oma fännid sinna koondada ja teha mingeid sõprade otsimise kampaaniaid ja loosimisi. See on selline laiahõlmalisem, nimi räägib suhtkoht enda eest. Vanaema kapi asjad on kõik natuke vanaajahõngulised ja romantilised. Kõik, mis on armas ja maalähedane. Mööblitükid, kudumid (kelle vanaema tahab mulle sokke müüki kududa??), heegeldised, puit, vanutatud asjad. See, mis mulle meeldib.
Lootus on ju, et ehk leidub veel inimesi, kes ei taha on24-st suvalist Poola laminaadist mööblijuppi osta ja 2 kuu pärast sellega garantii vahet jooksma hakata. Kellelegi ju ikka meeldivad samasugused asjad, ma ei saa ju olla ainus maailmas?
See on üks asi, millega ma pean koguaeg maadlema - ma ei kannata absoluutselt kriitikat! Mul oleks vaja, et keegi mind koguaeg kõrval kiidab ja innustab. Asi on vist selles, et ma ise olen nii emotsionaalne ja kõigest alati vasikavaimustuses ja kui keegi mulle kohe peale asja valmimist ja müüki panemist näkku ei karga, et vau, kui äge, siis ma tahaks võtta selle asja ja puruks visata, sest kellelegi see ju ei meeldi ja kellel seda kõike üldse vaja oli. Okei, ma võtsin praegu natuke liiga drastilised tuurid üles, aga üldjoontes olen ma selline natuke küll.
Ma ise olen tähele pannud, et sul peab olema palju erinevaid asju, et sind märgataks ja tõsiselt võetaks. Nüüd meil ongi veel pliiatsihoidja valmimas Siki poolt ja mina panin müüki oma jõuluehted ja peagi lisan ka pitsilised purgid küünalde, ehete, meigitarvete vms jaoks.
Viimane pilt on nüüd küll väga niru, aga natuke ikka aimu saab, mis asjad need sellised on:
Vanaema kapi lehele ma praegu kohe oma asjadega üle minna ei saa, sest meid märkas eile Postimees, kes kõik Nagistaja lehele suunab (loe siit), kuidas ma siis ütlen, et see leht enam ei eksisteeri, tulge hoopis kappi. Nii et Vanaema kapp on kaugem muusika, aga unistus on, et ühel päeval on mul pisike pudi-padi sisustuspood, mille nimi on Vanaema kapp. Mitte et ma sellega rikkaks tahaks saada, oh ei. Käsitöölised ei saagi vist normaalselt rikkaks. Või no kindlasti on palju selliseid, kes sellega päriselt ära elavad, aga mina tahan esialgu saada lihtsalt natukene lisaraha, tehes seda, mida armastan.
Käsitöö on üsna kallis ja nii peabki olema. Süda tilgub verd, kui näen, et naine, kes on kudunud oma kätega väikesed armsad titesokid, küsib nende eest vaid 1 euro! Ja siis on kaltsukas seda saasta lademetes, mille eest sa 2 korda nii palju välja käima pead. Kus on õiglus..
Kui sa ametlikult seda asja ajada tahad, siis pead ju suure osa maksudena ära maksma. Siis on sul elekter, mille kulutavad ära tööriistad, töövahendid, materjalikulu, sinu oma aeg maksab ka. Ja kui sa küsid käsitööna valminud eseme eest sama palju, kui teine kõrval masstoodanguna valminud masinaüllitise eest, siis jäävad sulle vaid tühjad pihud ja tegemiserõõm. Käsitööd ostavad ainult need inimesed, kes seda hinnata oskavad, aga paraku need, kes oskavad seda hinnata, oskavad tavaliselt ka ise meisterdada. Aga noh, tegemise rõõm on ka mingi rõõm, eks :)
Igatahes, hakake kõik facebookis Nagistaja sõbraks ja kui teil on mingi kingisoov või tahate koju mõnda uut mööblieset, andke ikka teada. Luban, et ei hammusta. Kedagi ostma ma ei sunni (nagu ma saakski!), sest viimane asi, mida ma tahaks, on et minu hinge ja armastusega tehtud asi kellelgi nurgas lihtsalt tolmu kogub. Aga lihtsalt, et see oleks naljakas, kui ma oma blogis oma tegemisi ei reklaamiks, eks :)
No comments:
Post a Comment