tiliseb, tiliseb aisakell

Mulle väga meeldivad jõulud. Tegelikult lähen ma jõulude ajal üsna imelikuks kätte ära, sest kui ma muidu filme üldse ei vaata (ei suuda poolteist tundi või kauem ühe koha peal istudes silmi lahti hoida), siis jõulude ajal maksan ekstra 5 EUR salvestamise eest ja panen kõik jõulufilmid salvestama. Ja siis vahin neid üksi öösel tikud silmade vahel. Ka kõige tobedamaid, selliseid, kus jõuluvana tütred kaminast alla kukuvad ja päästavad oma headusega terve maailma. Istun ja vaatan ja tunnen, kuidas jõulumeeleolu mind vallutab.

Ma tean, et on inimesi, kellel on jõuludest täiesti suva, ka minu ümber. Eks see on läinud päris imalaks nämmutamiseks ka, kogu see möll kaubanduses ja see, et see tsirkus juba okstoobris hakkab. Aga minul on suva, tegelikult on mul isegi hea meel. Mulle meeldib jõulutunne ja kõik sellega seonduv. Ja kui kogu mu jutt tundub natukene kahtlaselt taevamanna ja lapselik, siis ei, jõuluvana ma siiski enam ei usu.

Ma ei mäleta, kui vanad me olime, kui onutütrega avastasime, miks vanaisa jõuluvana saabumise ajal igal aastal laudas loomi talitab, aga ma mäletan, et see ei rikkunud tegelikult midagi. Jõulutunne on ju hoopis midagi muud, kui kingitused ja jõuluvanad, see on koos olemise rõõm ja seda oli meie majas hulganisti, nii kaua kui ma mäletan. Vanaemal oli nimelt jõululaupäeval ka sünnipäev ja see tähendas, et kõik ta 4 last oma laste ja hiljem lapselastega olid jõulude ajal pea alati kohal. Meid oli palju ja see sigin-sagin köögis ja suures toas laua ümber.. ma ei oska seda seletada, aga kui ma praegu silmad kinni panen, siis näen seda kõike väga elavalt. Tunnen lõhnu, kuulen hääli ja ütlematagi selge, et see kõik on väga emotsionaalne mu jaoks. Ühel aastal said kõik lapsed kingiks laulikud jõululauludega ja siis me istusime ja laulsime, terve suguvõsaga (ja meid ei ole vähe!). Ja ma päriselt kuulen oma peas, kuidas vanaisa laulab "Tiliseb tiliseb aisakell". Täitsa sooda, onju, kuuleb asju oma peas. Aga järelikult on see jõulumöll olnud mulle aegade algusest peale väga oluline ja mul on tõesti hea meel, et meie peres pole jõulud olnud kunagi lihtsalt üks põhjus, et maha istuda ja napsu võtta. Näiteks. Nii palju ilusaid ja erilisi mälestusi.

Gregori jagab matsu juba väga hästi, ta on täiesti veendunud, et emme aitab tal jõuluvanale kirja kirjutada ja see siis toob talle ja vennale jõuludeks rooliga kelgu. Ehk toobki. Ülekõige meeldis mulle see, et ta oli nõus kelku vennaga jagama, mitte ei nõudnud täitsa oma. Üldse on nad viimasel ajal hakanud vennaga mõlemad väga palju üksteisega arvestama ja asju jagama, ja see teeb ainult rõõmu. Kahjuks pean küll nüüd selle täiusliku mulli siin lõhkama, teatades, et Holger on muu hulgas hammustama hakanud, aga tuhka sest. Gregori on selja pealt laiguline, sest mängib valede mänguasjadega ja minul on jäljed tissi peal ja reie peal, sest ma ei vaadanud õigel ajal talle otsa, aga las laps näksab kui tahab. Tegelikult muidugi seletan talle söögi alla ja söögi peale kuidas emmel/vennal/issil on valus ja paha, aga no eks see on mingi faas jälle. Selle jagamisega mõtlesin ma pigem seda, et nad muretsevad, et teine ka ikka riisigaletti saaks ja kui söögiaeg on ja üks ei tule lauda, siis teine läheb kutsuma. Aga no eks see vennakeste asi käibki nii.

Igatahes, kunagi oli kuskil üks saade, kus lapsed rääkisid, mida nad jõuluks tahavad. Mul hakkas paha, ausalt, nad olid mingid 5-6sed ja tahtsid mobiile ja ipadi ja akuautosid. Kõik peale ühe lapse, kes ütles, et tema tahab, et kõik on rõõmsad ja kõik on koos. Vot sellist viimast tüüpi lapsi tahan ma endale ka, aga ma ei tea, kuidas selliseid saab. Eks see oma eeskuju vist peab olema, ise pead ka pigem emotsioone kinkima, kui asju. Neid asju tuleb neil nagunii omajagu, sest meie moodsal kärgperel on nüüd ju kolmed jõulud.

Ja lisaks vanaisadele-vanaemadele-onudele-tädidele on ju nagunii veel päkapikuaeg. Ja siis lasteaed. Hakkab tunduma, et kui sa tahad, et su laps oleks õnnelik, siis pead endale jõulude ajaks Stockmanni pakkeletis lisatöö võtma, et kõike seda endale lubada saaks. Aga no mis õnn see on, kui ema ei saa sinuga aega veeta, sest ta teenib raha, et sulle asju osta?

Meil on lasteaias pooleli praegu arutlus, et mida lastele lasteaia jõuluvana peaks tooma. Mulle väga meeldib ühe lapsevanema mõte, et kingime ühiselt lastele rühma põrandamängu "Aga mina", mis õpetab lapsi vigastusi vältima ja ohte märkama. Nii armas mõte ja nii-nii vajalik. Aga kuna see on mõeldud ikkagi lasteaedadele ja maksab 280 eurot, siis ma iseseisvalt seda mängu mitte iialgi ei osta, seega oleks praegu super võimalus rühma midagi tõeliselt asjalikku (aga samas kindlasti lõbusat) osta.

Selle idee pooldajana tunnen ma ennast natuke nagu Scrooge, kes püüab lastelt viimsetki jõulurõõmu võtta, sest lapsed nähtavasti tahavad midagi ikka koju kaasa võtta ka. Ja kui lisaks veel mingi väike kink teha, läheb see summa ühe lapse kohta liiga suureks. Pakkusin välja, et ehk võiks see kaasavõetav asi siis 1-2 eurone ilus glasuuritud piparkook olla, aga mul on vähe usku, et sellega kaasa tullakse. Nii et kahju. Asjad asjad asjad. Koguaeg peab midagi saama, igalt poolt. Ma pakun, et ma suudaks küll Gregorile kõva eeltöö teha, et ei tea, mis jõuluvana teile rühma kingiks toob ja mõtle, kui tore, kui te saaks mingi ägeda mängu mida koos mängida. Ja selle üheeurose piparkoogi üle tunneks ta ka raudselt rõõmu. (jaja, tegelikult on ta kindlasti esimene laps, kes pillima hakkab, kui näeb, et lasteaia jõuluvana ei toonudki vinget puldiautot :)) Lihtsalt ma tunnen, et meie lapsed on need, mis me ise nendest vormime. Praegu veel.

Sellised jõuluteemalised mõtted siis. Meisterdan siin õhtuti vanadest purkidest, pitsist, lipsukestest ja paelakestest küünlahoidjaid ja laternaid. Aliexpressist tellisin ägedad südamekujulised tulukesed, need pole muidugi ainult jõuludeks, aga siiski, valgus. Marineeritud kõrvits on keldris ootamas, koht jõulukuuse jaoks välja mõeldud. Homme lähen Prismasse ja ostan päkapiku jaoks sokid lastele. Appi, ma kõlan nagu poolemeelne, on 15. november. Aga see olen mina - kui mulle meeldib, siis väga meeldib. Ja jõulud mulle meeldivad. Õnneks Priit on kainema mõistusega ja ei luba mul jõulutulesid veel välja panna. Kuigi, üks küünlaga latern meil põleb küll köögiaknal pea iga õhtu:

Sel aastal on kodu juba meil ka enam-vähem, eelmine aasta oli väga kentsakas siia soojustusvillade ja pooleldi lõhutud seinte vahele jõuluehteid sättida. Aga nüüd on mul köök valmis, elutoas tapeet seinas ja vaid pisiasjad pooleli ja meil on ju isegi päris oma magamistuba, uksega. Las need jõulud tulevad siis.

Kahjuks õhtuse valgusega minu telefoniga väga head pilti teha ei saa, ma ütleks, et päriselt on ikkagi ilusam. Ja kui keegi tahab näha kardinaid või põrandaliiste, siis ta peab teiste inimste pilte vaatama, Aga sellest, mis aasta tagasi oli, on see ikka kõvasti etem, sest siis oli meil sein veel maha lõhkumata ja selles väikeses mahakistud tapeediga toas oli kogu me elamine - üks suur voodi ja 2 väikest. 

Lõpetuseks pilt minu tänasest leiust - käisin kelguga Holgeriga Maximas ostureisil (täiesti segastel asjaoludel) ja sattusin kullasoone otsa. Palju odavaid ilusaid tasse, kalleid ma ei raatsi veel osta, sest lapsed lõhuvad nagunii ära. Siin on mu lemmik:

:)