Ma ütlen nii, sest ma tean, et ma olen ise ka olnud see inimene, kes kihutab arulagedalt küla vahel ja ei arva, et see kellegi asi peale minu on. Aga on.
Mind ajavad niii närvi need inimesed, kes hommikuti meie tänaval autodega kiirust ületavad. Nagu neetud kiirtee, ausõna. Kõnniteed ei ole, mul ei ole kuskile minna. Mis mul, lastel pole kuskile minna! Gregori sõidab mul rattaga küll üldiselt ilusti selja taga, aga see ei tee vähem hirmsaks, kui üks on otsustanud 30km/h asemel (mis meil siin Nõmme küla vahel enam-vähem igal pool ametlik norm on) nt 50km/h vastu kihutada. Ja ta ei vaevu isegi väikesr paunakest oma liikumistrajektoori sisse tegema, no et moe pärast kasvõi, nagu mööduks kellestki või nii. Kindlasti mitte. Ega väikelapsed üldiselt ratta seljas ongi ju sama stabiilsed ja konstantselt omal joonel nagu kõnniteekivid, kas pole?
Ja siis hakkad mõtlema, et pekki küll, kuhu sul kiire on, inimene. Umbes 300 meetrit on see lõik, kust kõige hullemad põrgulised vastu tulevad ja kui teha nüüd väike arvutus, siis 50km/h ja 30km/h vahe on 14 sekundit. 14 SEKUNDIT. Mida sa teed selle 14 sekundiga oma elus? Okei, 14 sekundit minu tänavalõigus ja 14 sekundit järgmises ja 6 järgmises ja. Kui foorid sulle armulised on, oled ehk tööle jõudes võitnud oma agressiivse sõidustiiliga tervelt 3 minutit. Mille arvelt? Minu ja kõigi teiste laste ja vanurite arvelt. Mul on sulle mõte - ära parem pane kella 4 korda edasi. Või jäta potil istudes pool ajalehte lugemata. Või pane hommikuks õhtul kohvipuru kannu valmis ja triigi pluus ära, Sest päriselt väga vastik on olla tee ääres see õnnetu ema kahe lapsega, üks ees, teine taga. Hoida kramplikult mõlemast kinni, sest kardan, et sa üleüldse mitte midagi oma mulli sees ei märka. Kui sa kiirusepiirangu märki ei näinud, äkki ei näe sa ka inimesi tee ääres??
Ja minna pole ju ka kusagile, tulen majast välja ja juba ongi kiirtee. Ega me kodu ostes osanud seda siin õieti ka vaadata. Kõik muud positiivsed emotsioonid tulevasest uuest kodus vallutasid mis iganes mõttepojakesedki, mis meil sellel teemal siis tekkida võisid. Aga nüüd on, kõnniteed ei ole, tee on (Nõmme kohta) võrdlemisi lai ja siis kõik hilinejad ja muidu kiired ja vihased valivadki selle teelõigu. Nii mõnigi kord tahaks neid saapaga visata või lihtsalt autost välja tõsta ja epistlit pidada. Aga noh, kus ma saan tervet maailma kontrollida ja õpetada.
Loomulikult ei ole kõik autojuhid sellised. On väga palju neid, kes leiavad aega oma kiires hommikus isegi hoog pea täitsa maha pidurdada ja mööduda mitte paarikümne cm kauguselt vaid lausa teiselt poolt teeäärest. Ja nii palju, kui ma nende tublide juhtide autosse kiikan, siis sealt paistab alati turvatool või 2. Või on need turvatoolid toonklaasi taga peidus. Sest ega sa enne tea, kui sa tead. Igatahes, hästi hea meel on, et selliseid inimesi leidub ka, kes märkavad ja hoolivad. Sest mul pole ju oma pudinatega tõesti kuskile minna, kodust ei saa ju välja muudmoodi, kui kodutänavat pidi. Ja ma ei taha elada maailmas, kus laps ei või rattaga lasteaias käia, sest autod vallutavad tee. Läbi pargi me kahjuks rattaga ei saa, sest Gregori sõidab veel abiratastega ka ju ja seal on päris palju männijuurikaid, nii et tal poole ajast väntab ta seal tühja, sest rattad on õhus.
Muidu on meil lasteaiatee ikkagi suht rahulik, enamus sellest kulgeb läbi männimetsa mööda väikest tänavat, kus on veel jalakäijatele eraldatud joonega nn kõnnitee. Vabaka äärde jõudes hakkan muidugi jälle kurjaks valvekoeraks ja hoian lisaks kärule ka rattast kinni. Foorid ju, miljon autot ka. Need foorid on seal veel nii tobedalt, et kunagi korraga üle tee ei saa, pead keskel ootama. Päris nõme ja kitsas on seal tegelikult oodata, kui mõlemal pool vuhisevad autod. Kuigi, Vabaduse pst fooridest on nii palju räägitud ja keegi kusagil on kindlasti adekvaatse selgituse ka andnud selle kohta, miks need on täiesti jaburalt sätitud. Nii jaburalt, et päris tihti on jalakäijal foor punane kui autosid sõitmas ei olegi ja kui liiklusvool hakkab kohale jõudma, läheb nendel foor nina eest punaseks ja jalakäija saab üle tee minna. Aga isegi, kui ühtegi autot ei ole mõlemast suunast näha, ei tee ma seda kunagi, et lipsaks üle tee. Isegi lasteta olles püüan seda meeles pidada, kuigi päris tobe on oodata seal kui ikka 2 kilomeetri kauguseltki näha, et kedagi tulemas pole. Mõtlen koguaeg, et mulle ei meeldi, kui minu lapsed näevad punase tulega üle jalutavaid inimesi ja mina pean siis lapsele seletama, et miks see onu sellist lolli asja tegi. Ja kui minu lapsed mind ei näe, näevad teised lapsed. Ja üldse, tulebki sisse harjutada endale see, et käitud alati liikluses nii, nagu õige on. Sest lapsed on ju täiega monkey see monkey do ja sa ei taha, et su 4-aastane ühel päeval ise punase foori taga otsustab, et nüüd on õige aeg üle tee minema hakata. Ta ei pruugi ohtu üldse õigesti hinnata osata.
Alles mõni aeg Nõmme mäest üles sõites nägin ju TERVET PEREKONDA - ema, isa, üks laps käe otsas ja teine süles, silkavad autode vahelt õhtuse tipptunni ajal (küll enamasti seisvad, aga mis siis!) üle tee. Kohas, kus foor on 50 meetri kaugusel. No mida sa oma lastele õpetad, mida küll.. aga noh, mis see minu asi on. Lihtsalt ma märkan selliseid asju nüüd, enne lapsi ei osanud.
Kunagi, umbes 5 aastat tagasi sõitsin tööle nagu ikka, mööda õueala, nagu meil tee sinna viib. Õueala kiirusega ma ei sõitnud, kunagi ei sõitnud vist siis. Ei kihutanud ka 70ga, aga tõenäoliselt mingi 40 võis olla küll. Sest mina ka mõtlesin, et äkki see 14 sekundit päästab ja keegi ei märkagi, et ma jälle 5 minutit hiljaks olen jäänud. Too päev kohale jõudes ja autost välja astudes ootas mind ees näost punane ja tulivihane tervisejooksul olev Meelis Atonen. Et tema lapsed mängivad siin ja mida ma endast õige mõtlen ja kas ma märki nägin jne jne. Kõik see klassika, mida ma täna ise lapsevanemana kümnele autojuhile päevas öelda tahaks. Loll ütles ta mulle lausa ka. Ja seda ma ju olingi. Eks ma sain aru küll, et olin paha olnud ja tõmbasin ikka korralikult tagasi end ka peale seda hommikut. Aga siiski otsisin endale lollakaid õigustusi, et mis lapsed need hommikul 8st sõiduteel küll mängivad ja ma ei sõitnud ju nii kiiresti ja mis poliitik see on, kes teisi lolliks sõimab ja nii. Aga täna tahan öelda, et I feel your pain, mister Atonen! Iga inimene peab saama koduväravast välja astuda ilma hirmuta, et ta alla aetakse.
Novot siis. Inimene õpib kogu elu. Tahaks küll olla maksimaalselt tark juba sündides, aga paraku tuleb uut infot juurde terve aeg. Ja kõige paremini õpime paraku ikka omaenda vigadest, rääkigu need teised mida tahavad. Nii lapsed kui täiskasvanud, kõigil käib ühtemoodi - õpeta ja kamanda kõrval palju tahes, mingid stsenaariumid on vaja ikkagi ise läbi mängida, et ahhaa-elamuseni jõuda.
Õhtuti on nii vara juba täitsa pime. Sellest on kahju, et ma Gregorit lasteaiast enne pimedat kätte ei saagi. Üks asi on, et pimedas jälle omad (liiklus-)hirmud. Sellega tegelikult vist väga hullu pole, sest rattal on ees ja taga tuled ja Gregori ise kannab helkurvesti ja tänavavalgustus on ju ka. Lihtsalt, tahaks oma lapse nägu päevavalges ka näha. Ta ise küsib ka iga päev, et miks ma talle nii hilja järgi lähen, et pime juba on. Aga noh, kohe varsti on jälle jaanipäev, nii et kannatame ära.
Ja muudest teemadest: kaal, vana vimkavend täna hommikul lollitas minuga. Astusin peale ja üsna mitu korda värelesid ees 2 numbrit - 66.0 ja 65.9, aga lõpuks jäi ette siiski 66.0. Nii kahju, oleks tahtnud hõisata, et kaalun juba 65 :) Igatahes, mott on jälle üleval, sest kaal jälle langeb. Lisaks enam-vähem korralikult toitumisele olen ma viimaste päevade jooksul üsna palju jala käinud. Lasteaeda 2x päevas edasi-tagasi nagunii, see teeb kokku juba päevas üle 4km ja eile käisime Holgeriga Kivimäele õunamahla viimas ja täna väikese ringiga Nõmme keskuses. Humanast sain muideks 3 euroga täiesti korraliku poolmantli. Tasuta sinna ja tasuta tagasi, kolmekas mantli eest - täiesti öko. Versus autoga poodi ja päris poest sajaeurone osta, mõtle milline kokkuhoid!
Kuidas teil kellakeeramine muidu läks? Meie elu läks sassi vaid üheks päevaks, juba teisel päeval peale kellakeeramist tõusid ja uinusid meie lapsed samadel aegadel, kui enne. Õnneks, ma ei tahaks küll pool 7 hommikuti ärgata. Sest ma vaprake uinun ju alles pool 2. Sellest pole midagi, et hommikul nagu zombi oled, oh ei. Ikka sama vana lugu, tikud silmade vahele ja hambad ristis elame üle. Sest oma aega on ju vaja, teate küll :)
No comments:
Post a Comment