Poleks arvanud, et ma pean elamisega nii palju vaeva nägema. Miski ei tule lihtsalt. Teistel tundub tulevat. Kas on nii, või on see lihtsalt selline kuvand, mis inimesed endast jätavad? Mina ju ka jätan. (välja arvatud üksikud hetked, kui ma mingil teemal mõnes seltskonnas vinguma kukun), tundub ju pealtvaadates enamikule meie elu vist roosamannana. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Üks vana armas sõber ütles hiljuti mulle, et me näeme Priiduga välja nagu vastarmunud ja et me oleme tema lemmikpaar. Tulime too öö muidugi sõbra juubelilt ja eks ütleja oli ehk veidi napsu toel hingeline ka, aga tõesti - kui pidu, siis me tantsime, naerame, tantsime veel ja naerame jälle. Ja ongi äge ja särtsu ja vunki ja teineteise hindamist silmis.
Aga argipäevad on hoopis teisiti. Mul võib olla selle inimesega super tore ja ühised eesmärgid elus, aga igapäevamured matavad selle särtsu kõik suure raksuga enda alla. Kodu on sassis, pesud vajavad kuivama panemist, kappi panemist. Kass jooksis jälle õue ja ma kardan, et ta jääb auto alla või keegi õel naaber ajab tal juukselõikuriga külje paljaks. Lapsed ei taha hambaid pesta. G-le ei meeldi söök, mis ma tegin, H-le seega ka ja Priit vaataks üldse õhtusöögi asemel parema meelega Euroliigat telekast. Kes peaks lapsed vanni panema? Mina alles eile tegin seda, aga Priit orgunnib ju hommikuti lapsed riide, järelikult ikka mina. Aga ma tahan ju põrandad ära pesta, mis tundub olevat minu hobi ja eralõbu - keegi teine siin majas sellise teenuse toimimisest ei huvitu. (Ja see ei ole see postitus, et appi appi, mu mees ei aita mind. Aitab küll ja väga palju. Või noh, mis "aitab", teate küll seda lugu, kus üks mees räägib teisele, et tema ei aita oma naist, ta elab kodus sama palju kui naine ja teeb lihtsalt kodutöid omas kodus, ei mingit aitamist - see on tema töö ka.)
Ja lilled vajavad kastmist. Ja pesemas pead sa käima, ole, kui väsinud tahes. Ja laste riided tuleb homseks valmis panna. Kas õue lühikesed püksid või pikad? Mis ilmateade lubab, ega vihma ei tule? Kummal on mänguasjapäev, kummal rattapäev? Mis päev homme üldse on?? APPI, täna on teisipäev ja mul ei ole ikka veel neljapäevaseks tantsupeoks valgeid pluuse! Oehh. Et ma neid veepudeleid ei unustaks!
Mis kell on? Kell on öö, 23.58. Priit on diivanile tukkuma jäänud. Vot sulle mees+naine-aega. Aga ma teen hoolimata hilisest kellaajast valmis endale banana spliti ja telekast käima Grey anatoomia. Sest ma olen seda juba vähemalt 4 õhtut tahtnud vaadata, see on minu sari, minu maandus. Et hommikul aga jälle tõusta ei jaksaks. Aga kui mu elus on ainult töö, koristamine ja magamine, mis elu see siis veel on?
Aga jah, et see suhte hoidmine siis. Kodus ilmselgelt selleks kõigeks aega ei jagu. Tuleb võtta aega ja organiseerida lastehoid ja minna kodust ära. Kui sa just noaga endale seda juppi ei lõika, siis on see jupp vorsti küljes rahumeeli edasi. Nii kaua, kui vorst hallitama läheb ja prügikasti tuleb visata.
Üks tore päev, mis meil mõni aeg tagasi oli, oli näiteks Jazzkaare tasuta kontserdite päev (aitäh, Anu ja muu korraldajameeskond!), kus me võtsime kätte ja läksime Priiduga kahekesi rongiga Telliskivisse, käisime seal mööda kontserteid, söögikohti ja ekskursioone. Ilusti riides ja õnnelikud.
Ja nüüd, emadepäeva nädalavahetusel käisime Haapsalus, panime endale toa kinni Beguta külalismajja (KIIDAN! ilus, puhas, privaatne, hea asukoht) ja kolistasime seal terve päev ja õhtu mööda linna. Ma ju niiii armastan seda linna, seal on nii mõnus eriline hõng. Ilmadega vedas, oli soe ja suvine, nagu meil siin Eestimaal viimasel ajal ongi, kohvikud olid avatud ja melu oli piisavalt ja promenaad on.. üks ja ainus promenaad. Eurovisiooni vaatasime isegi ka Hermannuse majas, samal ajal jõime veini ja mängisime kaarte. Päeval enne seda käisime Viigi kohvikus, kus on ka väga mõnus atmosfäär ja pühapäeva hommikul sõime hommikusööki Müüriääre kohvikus, mis on mu uus lemmik nii söögi, kui teeninduse ja üldise oleku poolest.
Eelmisel nädalal me käisime veel kahekesi teatris ka. Priit sai töö poolt kutse Gurmeeteatri kriminaalsele õhtusöögile, tublimate ja tegijamate preemiaõhtu või nii. Söögid olid maitsvad ja vein muidugi ka, aga etendust ma ei soovitaks. Igav, etteaimatav ja kunstlikult teatraalne. Mõte muidugi iseenesest on hea, ühendada söök ja meelelahutus ja ma peaks tegelikult teid kõiki ikkagi ärgitama Balti jaama paviljoni külastama, sest väga kaudselt toob see meilegi leiva lauale. Aga ega meil oligi tegelikult ikkagi äge. Sätid end üles ja lähed sööd peenes lauas maitsvaid toite, taustal mängib keegi mingit komejanti. Parem ikka, kui pidžaamas Grey anatoomiat passida.
Kuna üldine rusikareegel on, et mees ja naine peaks ikka korra nädalas kahekesi midagi toredat ette võtma, siis on aeg jälle uut plaani hauduma hakata. Seekord on meil suht kuu lõpp ka rahakottides, nii et eks me peame pannustama rohkem õhtustele jalutuskäikudele, kui lapsed magavad. See on ka väga tore tegevus tegelikult - oleme jätnud ühe telefoni niiöelda beebimonitoriks voodi kõrvale, võtnud kõne teisele telefonile ja siis selle valjuhääldi peal tasku pannud, et ümbruskonnas ringi patseerida.
Täna ma lähen sõbrannaga kinno Raamatuklubi vaatama, see on meil juba ammu planeeritud. Ja neljapäeval lähen Yin-joogasse , mis on Nõmme hobipäevade raames tasuta. Minu enda tass peaks sellega küll täidetud saama, kui ma 2x nädalas midagi toredat ja iseendale saan teha. Aga ega sellega mul ongi üks igavene dilemma ja arusaamatus olnud, kuidas kõige sellega täpselt ikka olema peaks - minu tass, Priidu tass, meie ühine tass mehe ja naisena ja siis laste tass, mille me põhimõtteliselt oma tassidest täis valame. Aga millal või kuidas seda kõike jõudma peaks, nii et kõik rõõmsad on? Siin ma nüüd olen, ühelt poolt õnnelik, et saan kinno minna, teiselt poolt süümepiinades, et vaene Priit peab terve õhtu lastega üksi möllama (kuigi temal ei ole selle vastu midagi!). Ja siis tuleb ajakavasse mahutada veel Priidu oma aeg ja meie aeg ja loomulikult see aeg, mille sa jäägitult lastele pühendad, et nad tunneks, et sa armastad neid.. ma kannan ikka veel kotis seda hinnaliste hetkede raamatut, millest ammutan üürikestel vabadel hetkedel tarkusesõnu. Kuidas lapsi rohkem kaasata ja ise sealjuures mitte hulluks minna. Kuigi ma arvan, et ma olen selles kaasamises isegi liiga hea. Seepärast mul ongi nii palju tegemist koguaeg, et nad rohivad minuga peenart ja löövad mune omleti sisse. Kõik on igavene plägahunnik koguaeg ja muidugi on nad ka koristamisse kaasatud aga noh. Nad ju alles õpivad!
Aga igatahes, tulles postituse alguse juurde tagasi: miks ma ütlesin, et minu jaoks elamine raske on?Mul ei tule need asjad loomulikult. Ma pean kunstlikult sundima end kodust välja, nii üksi, kui Priiduga. Ja lapsekasvatamine samuti ei tule ilma punnitamata. Nii paljud ütlevad, et iiisi, kõik tuleb ju loomulikult. Puhtalt kõhutunde pealt ja kõik on rõõmsad. Aga mul on vaja juhendeid, sest mu oma mõistus ei võta. Nii palju ma olen oma elus juba õppinud, et abi küsimine ei ole häbiasi ja nii ma olengi korduvalt psühholoogidega konsulteerinud.
Eile viimati. Meil on väga hea klapp ja kontakt ühe toreda nõustaja Helgiga, kelle käest ma jõudu ja nõuandeid juba mitu korda ammutamas olen käinud. Ma olen seda tüüpi lapsevanem, kes iial ei jätaks näiteks lapse jõulupeole minemata (enne jätaks ära samaaegse tööintervjuu, kus pakutakse 3 tonni palka kätte ilus olemise eest). Kes otsib infot lapse arengut puudutava delikaatse teema kohta ja prindib õpetajatele välja, et laps metsa ei läheks. Kes organiseerib lasteaeda robootikaringi, sest talle tundub, et tema laps on robootikas andekas. Ma olen justkui olemas, hoian ja kaitsen ja olen oluline taustajõud, kes vaikselt suunab asju soovitud suunas. Aga on teemasid, millest ma ei saa üksi jagu. Ja mis ajavad mind hulluks. Tahan olla täiuslik ema (jajaaa, tean, et seda ei ole olemas!) ja tahan teha kõik õigesti, võimaldada oma lastele parim start elus, mis võimalik. Et keegi ei saaks aastate pärast öelda, et näe, muidu tore inimene, aga jube kiiks. Miks küll keegi ei märganud, oleks ta õigel ajal abi saanud..
Ja nüüd siis Helgiga eile elust-olust ja muredest rääkides jõudsime arusaamale, et G-l võib olla vabalt selektiivne mutism. Mis see täpsemalt on, võib igaüks endale googeldada, palju kulub. Mul on see juba tehtud, kõik artiklid edasi-tagasi läbi loetud ja spetsialistile 5.juuniks aeg kinni pandud. Esmalt kohtub temaga eripedagoog Rajaleidja keskuses, kes tuvastab probleemi olemasolu ja vajadusel suunab edasi Lastehaigla vaimse tervise keskusesse.
Mind nii painavad sellised asjad. Mu suurim hirm on, et laps saab endale kasvatamatu või halva lapse tiitli ja keegi enam läbi puude metsa ei näe. Lapse halva käitumise taga on alati mure, ta vajab abi ja väärib tähelepanu. Helgi ütles, et kui sellele nüüd jälile saada ja kõiki asjassepuutuvaid inimesi koolitada, siis ei pruugi midagi hullu veel lahti olla. Aga kui laps läheb kooli ja seal samuti keegi ei märka ja ei aita, siis ärevus aina süveneb ja lõpuks päädib see sellega, et su potentsiaal ei paista kuskile välja ja kuna sa nagunii midagi kunagi ei arva, siis keegi enam ei küsi ka.. ja nii jäädki üksi ja nii tekivad aina uued ja uued probleemid.
Tegelikult on mul lõppkokkuvõttes muidugi hea meel, et nad lasteaias kurdavad mulle neid asju. Kuigi teinekord on väga piinlik ja kurb seal seista, kuulata, kuidas sinu laps on ainus, kes ei vasta, ei tea ja koostööd ei tee. Aga ma ju tean, kes ta tegelikult on, see meie G. Maailma kõige targem laps, nutikas, uudishimulik ja heasüdamlik. Ta hoolitseb oma kassi ja oma venna eest ja joonistab emale erivärvi südameid koos oma seitsmetähelise nimega paberile. Ja arvutab kahekohaliste arvudega ja oskab lisaks liitmisele ja lahutamisele juba korrutamist ja jagamist ka. Ta äsja sai 5, muide. Ja hoolimata sellest, et ta lasteaias mitte sõnagi minu kohta ei rääkinud, kui emadepäeval küsiti, ta teab. Ta teab, kui vana ma olen ja teab isegi firmanime, kus ma töötan.
Kui nüüd aus olla ja nagunii südamepuistamiseks juba läks, siis mul on kohati tohutud süümepiinad ja läbikukkumise tunne, kardan, et meie perena oleme selle kuidagi põhjustanud (kuigi tõenäoliselt see nii ei ole). See vastutus väikeste inimeste ees sööb mind elusast peast. Natuke tunnen end nagu oleks alasti Eurovisiooni laval, aga pean selle tundega tööd tegema ja panen ka siia kirja 3 asja, mis sellistel läbipõlemisohus soccer-momidel, nagu ma ise, peaks aitama kergemini elada. Sest teate küll - sa ei tohi lasta sel juhtuda, sinu tass peab olema täis, et laps saaks sulle toetuda!
1. Kirjuta igal õhtul üles 3 asja, mille poolest oled hea ema/tegid hästi.
2. Täna oma lapsi ja meest. Igale neist ütle enne magamaminekut 1 asi, mille eest oled neile tänulik
3. Pane kirja asjad, mille üle mõelda või abi küsida. Ära mõtle üle ja ära sõnasta seda nii, et ma ei oska või ma ei saa, vaid ütle: ma tahan aru saada.. või ma tahan teada saada..
Okei. Tegelikult ongi nii, et ma pole täiuslik, aga ma olen olemas. Ja tegelen asjadega, mis vajavad tegelemist, eks. Mul hakkas tegelikult väga palju kergem, et sain oma mõtted siia oma avalikku päevikusse kirja pandud. Ja lõpetan nende kahe imelise inimese kauni loominguga sellest emadepäevast :)
Täna tuleb meie juurde üks noor tüdruk, kes hakkab loodetavasti meil väikese tasu eest aknaid, uksi ja liiste värvima. Tee, mis sa teed, aga remont enam kõige selle juures küll päevakavva ei mahu! Jõuab. Kui G ja H on piisavalt vanad, et pidevalt sõpradega väljas või üldse oma elu peal, küll me siis Priiduga iga õhtu nokitseme midagi ehitada. Praegu ei saa, praegu peab elama.
No comments:
Post a Comment