asjade maailmast ja matemaatikast

Taaskasutus on äge. Nagu olen ennegi öelnud - ma ei suuda lasta asju sööti, sest see on nii mõttetu. Ikka leidub keegi, kes just sisse kasvas, kui minu omad välja kasvasid. Ja uus omanik ei pea tingimata olema vaene, lihtsalt ongi normaalne, et asjad liiguvad käest kätte ja kellegi vana on kellegi uus. Teadagi, peab siis vähem tootma ja saame kõik tibusammudega loodust säästa ja maailma päästa.

Ma näiteks ostsin üleeile 5 euroga 2 valget pluusi oma põnnidele. Ma võiksin minna ka poodi ja osta 15 EUR/tükk, aga ma ei lähe. Sest valget pluusi ei kasuta sa teab mis tihti ka tõenäoliselt on nad järgmise valgepluusipeo ajaks juba mõlemad suurusest välja kasvanud.

Miks neil üldse valgeid pluuse oli vaja? Täna on neil lasteaias EV 100 raames vinge üritus, kus Tallinna lasteaiad hakkavad üheagselt ühe ja sama kava järgi tantsima, aga mitte kuskil koos, vaid kõik oma õuel. Ja siis droon võtab selle kõik üles - pärast pidavat sotsiaalmeediasse ka video tulema. Tundub väga äge.

Lapsed valmistusid igatahes õhinal ja mina ka. Pluusidest juba rääkisin ja siis tuli mul eile õhtul kusagil 23.15 paiku paanika - oli ju et valged pluusid ja.. RAHVUSLIKUD ELEMENDID pidid ka olema. Mõtle Raili, mõtle. Aga selge on see, et kell 23.15 ei vaata mulle kodust vastu ei sõlgesid ega rahvusliku mustriga paelu. Kuidas see neljapäev nüüd jälle nii ruttu kohale jõudis.. mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks võtsin sinise paela, mida mul kodus lademetes on (miks??) ja tegin sellest mõlemale lapsele lipsu, pärast lasteaeda saan ehk pildi ka panna. Harutasin lahti 2 kikilipsu kummi lipsu küljest ja installisin need kummid enda tehtud lipsukeste külge. Täitsa ilus jäi, minu meelest - ei ole küll rahvuslik muster, aga kui Eesti lipu sinine ei ole rahvuslik, siis mina ei tea, mis rahvuslik on. G oli igatahes hommikul nii rõõmus, et ta näeb välja nagu eesti lipp - sinine lips ja püksid, valge pluus ja mustad tossud. Nii et nendel tuleb igatahes tore päev.

Mul ka - täna viin taaskasutusse lõpuks ometi selle pagassitäie riideid ja muid asju, mida Priit nii mitmeid kordi on edasi-tagasi tassinud. Alati olen otsustavust täis, et nüüd leian mõne koha, kuhu need visata ja siis tuleb jälle maalesõit vahele, asjad pagassist välja ja nii algab jälle uus ring. Viimased ei-tea-mitu kuud on nad olnud mul kottidesse pakitult magamistoas, seda siis viimasest suurpuhastusest alates. Seal on mänge, raamatuid, riideid lastele, riideid ja jalanõusid täiskasvanutele, üks lamp, ehteid, aksessuuaare, veel riideid ja veel lasteasju. Osad täitsa uued, osad kasutatud. Praegu tuli just meelde, et unustasin kaasa panna beebikiige, aga noh, eks see jääb siis kellelegi teisele.

Mina viin oma asjad täna sinna, kus ikka, puuetega laste ja perede toetuseks. Kes tahab ka osaleda, siis sellega on natuke kiire, kogumine lõppeb ära juba laupäeval. Facebooki event on siin: Asjade kogumine puuetega laste ja perede toetuseks. Mina kogun juba aastaid oma asjad neile, sest
a) asjad jõuavad otse neile, kes neid vajavad
b) sihtgrupp on väga lai - lapsed, mehed, naised, miks mitte ka koduloomad, hügieenitarbed ja kodusisustus
c) asjad jagatakse edasi TASUTA. Ma ei seedi seda mõtet et ma panen oma kotitäie riideid kuskile konteinerisse ja siis need võetakse sealt välja ja inimene peab minema ja ostma endale selle asja Humanast või Taaskasutuskeskusest. Pole see point nagu, mida mina taotlen. Puuetega laste ja perede toetuseks on igal aastal tasuta asjade laat, kus nad saavad siis ilma rahata endale kõik vajamineva lihtsalt võtta.

Nii et jah, täna lähen laadin lõuna ajal oma auto tühjaks. Ma olen üldse põhimõtteliselt loobunud asjade müümisest - müümine on väga keeruline ja ajamahukas, kui tegu ei ole just kõrge väärtusega asjadega, nagu korralikud talvekombed või titekäru.

Isegi tasuta anda on kohati piisavalt keeruline. Näiteks on mul praegu nõmmekate taakasutuse grupis üleval G ilusti valgeks vahatatud voodi (küll vajab paari kruvi, et põhjalippe taas kinnitada) ja H lükkesangaga titeka-ratas - Smoby tuntud kvaliteet, ainult, et tagumine plastmasskorv, mis mõeldud tähtsate asjade vedamiseks, on patsaanide käes kuidagi kergelt pragunenud. Täiesti liimitav/kleebitav, ma arvan. Novott siis. Ja need asjad on mul üleval juba pühapäevast, kui Priit garaaži tühjaks sorteeris ja hästi kummaline on see, et huvilisi on, aga asjad on mul ikka veel alles! Kirjutavad mulle postkasti, et nemad tahavad, lepime kokku, millal järgi tuleb ja siis kaob see inimene lihtsalt ära. Ta ei tule! Voodiga on mul olnud seda 1 korra, rattaga lausa 2. Täna jätsin ratta hoovi nii, et soovija saab selle oma jalutuskäigu ajal kaasa haarata. Loodan siiralt, et õhtul, kui lähen, seda ratast seal enam ei ole.

Ma ei tea, mis mood see selline on. Jõuame vist taas sinna, kuidas internet teeb meid mõtlematuteks loomadeks, inimlikkus kaob. Inimesed krabavad tasuta asju kokku, mõtlemata, kas neil tegelikult ka neid vaja on. Nii lihtne on ju facebookis kellelegi midagi öelda, kui tahad, ja kui ei taha, võid vabalt suu kinni panna ja haihtuda.

Nõme selle juures on muidugi see, kui me oleme leppinud kokku, et ma olen kodus sel kellaajal, siis ma ju tegelikult ka ootan sind. Kui müüd midagi ütleme 60 EURiga, siis on see täiesti okei 6 õhtut jutti seda näitamas käia, sest lõpuks saad ju suure preemia selle tegevuse eest. Aga tasuta asjade pärast niiviisi 6 korda kokku leppida ja 6 korda aru saada, et sind on jälle üle lastud - no kuulge. Elementaarne viisakus on selle nimi! Aga tänapäeval ei pea vist seda olema, sest põhimõtteliselt oled sa hoolimata oma pisikesest profiilipildist täiesti inkogniito. Internet kannatab kõike, tühje lubadusi eriti.

Ja siis tekkis nõmmekate gruppi üsna vahetult peale minu postitusi huvitav arutelu - et miks inimesed soovivad tasuta asjade vastu konkreetseid asju. Olgu öeldud, et mina tegelikult ei soovi midagi oma tasuta asjade vastu, küll aga oli mul kuulutuses mainitud, et JUHUL, KUI inimene soovib midagi tuua, siis jumalapärast palun mitte maiustusi, marjad või puuviljad on OK. Sest elu näitab, et ikka midagi tuuakse, tavaliselt šokolaad või kommikarp ja ma ei soovi oma koju tellida rohkem šokolaadi ja komme, kui sinna nagunii loomulikul moel tekib. Normaalne soov ju? Et pole vaja midagi, aga kui su süda tunneb, et on siiski vaja, siis haara laualt kasvõi kimp banaane.

Aga mõne inimese soovid on muidugi jaburad. Paned kuulutuse, et tahad ära anda kergkäru, TASUTA. Ja vastusooviks soovid suurt pakki Pampersi Jumbo pack püksmähkmeid nr 4. Okei. Milline on võimalus, et kellelgi täpselt need samad mähkmed on koju vedelema jäänud? Ja mis mõttes TASUTA, tead ju väga hästi, et see pakk maksab poes 16.99. Pane siis, et käru hind on 16.99 ja mine too ise endale need mähkmed poest. Ju?

Ja üks asi, millest tahtsin veel rääkida - jälle see matemaatika. Olen tuhlanud internetis, aga midagi head ei leia. Kes teab, kuidas saab kaasa aidata, kui laps on matemaatikas andekas? Sest ma arvan, et G täiega on ja ilmselt see on üks nendest asjadest, millega tuleks tegeleda, et see andekus tal kaotsi ei läheks. Lasteaias juba robootika on, aga kas mingeid matemaatika ringe või ma ei tea mida on olemas sellistele 5-aastastele? Eks me ise loomulikult arvutame temaga kaasa ja teeme mängulist matemaatikat, aga noh. Me ei ole ju professionaalid. Võib-olla peaks mingi matemaatika õpetaja leidma, kes tahaks temaga eraldi lõbusat matemaatikat teha. Talle meeldib väga see eduelamus, mida talle pakub see, kui tema arvutused on õiged. See on hoopis teistmoodi rõõm, mis sealt tuleb.

Võimalik, et need lasteaia normid on ajast ja arust ja see polegi nii eriline, aga suu vajub igatahes maani lahti, kui ta hommikul tuleb su juurde ja teatab, et ta nüüd mõtles natuke hambapesu ajal ja 10+9+8+7+6+5+4+3+2+1=55. Et algul oli natuke raske, aga kui juba 5 juurde jõudis, läks nii lihtsaks. Kirjade järgi on eeldatav tulemus kooli minekuks, et laps oskab 5 piires lahutada ja liita... eile mänguväljakule tõuksitades teatas ta ka mulle, et emme on issist 3 aastat noorem. Kuidas ta teab? 37-34 on ju 3 ometi! Ja et ta ise on issist 32 aastat noorem. Ma arvan, et see on päris hea arvutamine 5-se kohta?

Nii et igatahes, midagi tahaksin ma selle huviga pihta hakata. Jalgpallis ta käia ei tahtnud, ujumine muutus ka mingist hetkest vastumeelseks, ütles, et liiga raske. Kuigi, ma käisin ta trenni ükskord otsast lõpuni vaatamas ja arvan samuti nagu õpetaja, et ta oli mega tubli - esiteks kõige noorem ja teiseks oli ta trennis käinud alles 5-6 korda, kui juba ujus ja tegi kõike seda mida teised ja aru ei saanud, et alla jääks. Aga eks see on ta enda mingi sisemine saavutusvajadus, täiuslikult kõike teha ja eks me saame siin ka lapsevanematene suurt tööd teha sellega - ei pea olema täiuslik, kui sa juba proovid ja oma parima teed, siis ongi hästi. Eks sügisel vaatame uuesti, mis sellega saab. Me käime väga palju jala ja rattaga sõitmas ka, nii et füüsiliselt kängu ei tohiks ta jääda hoolimata sellest, et tal ühtki struktureeritud trenni ei ole. Jõuab!

Ma olen tegelikult hinges vägagi Montessori pedagoogika järgija (kuigi see alati taustsüsteemi tõttu 100% ei õnnestu), mis ütleb, et oluline on lapse individuaalsus, sundida ja lapse eest otsustada ei tohi. Mina austan oma last ja minu ülesanne on lapse eneseteostusele kaasa aidata ja teda toetada. Me saame talle luua ainult võimalusi, valikud teeb tema ise.

Sellised lood siis täna. Minge andke oma üleliigsed asjad ära Kotzebue 2. Teeb tuju heaks, ma luban!

:)