asjade maailmast ja matemaatikast

Taaskasutus on äge. Nagu olen ennegi öelnud - ma ei suuda lasta asju sööti, sest see on nii mõttetu. Ikka leidub keegi, kes just sisse kasvas, kui minu omad välja kasvasid. Ja uus omanik ei pea tingimata olema vaene, lihtsalt ongi normaalne, et asjad liiguvad käest kätte ja kellegi vana on kellegi uus. Teadagi, peab siis vähem tootma ja saame kõik tibusammudega loodust säästa ja maailma päästa.

Ma näiteks ostsin üleeile 5 euroga 2 valget pluusi oma põnnidele. Ma võiksin minna ka poodi ja osta 15 EUR/tükk, aga ma ei lähe. Sest valget pluusi ei kasuta sa teab mis tihti ka tõenäoliselt on nad järgmise valgepluusipeo ajaks juba mõlemad suurusest välja kasvanud.

Miks neil üldse valgeid pluuse oli vaja? Täna on neil lasteaias EV 100 raames vinge üritus, kus Tallinna lasteaiad hakkavad üheagselt ühe ja sama kava järgi tantsima, aga mitte kuskil koos, vaid kõik oma õuel. Ja siis droon võtab selle kõik üles - pärast pidavat sotsiaalmeediasse ka video tulema. Tundub väga äge.

Lapsed valmistusid igatahes õhinal ja mina ka. Pluusidest juba rääkisin ja siis tuli mul eile õhtul kusagil 23.15 paiku paanika - oli ju et valged pluusid ja.. RAHVUSLIKUD ELEMENDID pidid ka olema. Mõtle Raili, mõtle. Aga selge on see, et kell 23.15 ei vaata mulle kodust vastu ei sõlgesid ega rahvusliku mustriga paelu. Kuidas see neljapäev nüüd jälle nii ruttu kohale jõudis.. mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks võtsin sinise paela, mida mul kodus lademetes on (miks??) ja tegin sellest mõlemale lapsele lipsu, pärast lasteaeda saan ehk pildi ka panna. Harutasin lahti 2 kikilipsu kummi lipsu küljest ja installisin need kummid enda tehtud lipsukeste külge. Täitsa ilus jäi, minu meelest - ei ole küll rahvuslik muster, aga kui Eesti lipu sinine ei ole rahvuslik, siis mina ei tea, mis rahvuslik on. G oli igatahes hommikul nii rõõmus, et ta näeb välja nagu eesti lipp - sinine lips ja püksid, valge pluus ja mustad tossud. Nii et nendel tuleb igatahes tore päev.

Mul ka - täna viin taaskasutusse lõpuks ometi selle pagassitäie riideid ja muid asju, mida Priit nii mitmeid kordi on edasi-tagasi tassinud. Alati olen otsustavust täis, et nüüd leian mõne koha, kuhu need visata ja siis tuleb jälle maalesõit vahele, asjad pagassist välja ja nii algab jälle uus ring. Viimased ei-tea-mitu kuud on nad olnud mul kottidesse pakitult magamistoas, seda siis viimasest suurpuhastusest alates. Seal on mänge, raamatuid, riideid lastele, riideid ja jalanõusid täiskasvanutele, üks lamp, ehteid, aksessuuaare, veel riideid ja veel lasteasju. Osad täitsa uued, osad kasutatud. Praegu tuli just meelde, et unustasin kaasa panna beebikiige, aga noh, eks see jääb siis kellelegi teisele.

Mina viin oma asjad täna sinna, kus ikka, puuetega laste ja perede toetuseks. Kes tahab ka osaleda, siis sellega on natuke kiire, kogumine lõppeb ära juba laupäeval. Facebooki event on siin: Asjade kogumine puuetega laste ja perede toetuseks. Mina kogun juba aastaid oma asjad neile, sest
a) asjad jõuavad otse neile, kes neid vajavad
b) sihtgrupp on väga lai - lapsed, mehed, naised, miks mitte ka koduloomad, hügieenitarbed ja kodusisustus
c) asjad jagatakse edasi TASUTA. Ma ei seedi seda mõtet et ma panen oma kotitäie riideid kuskile konteinerisse ja siis need võetakse sealt välja ja inimene peab minema ja ostma endale selle asja Humanast või Taaskasutuskeskusest. Pole see point nagu, mida mina taotlen. Puuetega laste ja perede toetuseks on igal aastal tasuta asjade laat, kus nad saavad siis ilma rahata endale kõik vajamineva lihtsalt võtta.

Nii et jah, täna lähen laadin lõuna ajal oma auto tühjaks. Ma olen üldse põhimõtteliselt loobunud asjade müümisest - müümine on väga keeruline ja ajamahukas, kui tegu ei ole just kõrge väärtusega asjadega, nagu korralikud talvekombed või titekäru.

Isegi tasuta anda on kohati piisavalt keeruline. Näiteks on mul praegu nõmmekate taakasutuse grupis üleval G ilusti valgeks vahatatud voodi (küll vajab paari kruvi, et põhjalippe taas kinnitada) ja H lükkesangaga titeka-ratas - Smoby tuntud kvaliteet, ainult, et tagumine plastmasskorv, mis mõeldud tähtsate asjade vedamiseks, on patsaanide käes kuidagi kergelt pragunenud. Täiesti liimitav/kleebitav, ma arvan. Novott siis. Ja need asjad on mul üleval juba pühapäevast, kui Priit garaaži tühjaks sorteeris ja hästi kummaline on see, et huvilisi on, aga asjad on mul ikka veel alles! Kirjutavad mulle postkasti, et nemad tahavad, lepime kokku, millal järgi tuleb ja siis kaob see inimene lihtsalt ära. Ta ei tule! Voodiga on mul olnud seda 1 korra, rattaga lausa 2. Täna jätsin ratta hoovi nii, et soovija saab selle oma jalutuskäigu ajal kaasa haarata. Loodan siiralt, et õhtul, kui lähen, seda ratast seal enam ei ole.

Ma ei tea, mis mood see selline on. Jõuame vist taas sinna, kuidas internet teeb meid mõtlematuteks loomadeks, inimlikkus kaob. Inimesed krabavad tasuta asju kokku, mõtlemata, kas neil tegelikult ka neid vaja on. Nii lihtne on ju facebookis kellelegi midagi öelda, kui tahad, ja kui ei taha, võid vabalt suu kinni panna ja haihtuda.

Nõme selle juures on muidugi see, kui me oleme leppinud kokku, et ma olen kodus sel kellaajal, siis ma ju tegelikult ka ootan sind. Kui müüd midagi ütleme 60 EURiga, siis on see täiesti okei 6 õhtut jutti seda näitamas käia, sest lõpuks saad ju suure preemia selle tegevuse eest. Aga tasuta asjade pärast niiviisi 6 korda kokku leppida ja 6 korda aru saada, et sind on jälle üle lastud - no kuulge. Elementaarne viisakus on selle nimi! Aga tänapäeval ei pea vist seda olema, sest põhimõtteliselt oled sa hoolimata oma pisikesest profiilipildist täiesti inkogniito. Internet kannatab kõike, tühje lubadusi eriti.

Ja siis tekkis nõmmekate gruppi üsna vahetult peale minu postitusi huvitav arutelu - et miks inimesed soovivad tasuta asjade vastu konkreetseid asju. Olgu öeldud, et mina tegelikult ei soovi midagi oma tasuta asjade vastu, küll aga oli mul kuulutuses mainitud, et JUHUL, KUI inimene soovib midagi tuua, siis jumalapärast palun mitte maiustusi, marjad või puuviljad on OK. Sest elu näitab, et ikka midagi tuuakse, tavaliselt šokolaad või kommikarp ja ma ei soovi oma koju tellida rohkem šokolaadi ja komme, kui sinna nagunii loomulikul moel tekib. Normaalne soov ju? Et pole vaja midagi, aga kui su süda tunneb, et on siiski vaja, siis haara laualt kasvõi kimp banaane.

Aga mõne inimese soovid on muidugi jaburad. Paned kuulutuse, et tahad ära anda kergkäru, TASUTA. Ja vastusooviks soovid suurt pakki Pampersi Jumbo pack püksmähkmeid nr 4. Okei. Milline on võimalus, et kellelgi täpselt need samad mähkmed on koju vedelema jäänud? Ja mis mõttes TASUTA, tead ju väga hästi, et see pakk maksab poes 16.99. Pane siis, et käru hind on 16.99 ja mine too ise endale need mähkmed poest. Ju?

Ja üks asi, millest tahtsin veel rääkida - jälle see matemaatika. Olen tuhlanud internetis, aga midagi head ei leia. Kes teab, kuidas saab kaasa aidata, kui laps on matemaatikas andekas? Sest ma arvan, et G täiega on ja ilmselt see on üks nendest asjadest, millega tuleks tegeleda, et see andekus tal kaotsi ei läheks. Lasteaias juba robootika on, aga kas mingeid matemaatika ringe või ma ei tea mida on olemas sellistele 5-aastastele? Eks me ise loomulikult arvutame temaga kaasa ja teeme mängulist matemaatikat, aga noh. Me ei ole ju professionaalid. Võib-olla peaks mingi matemaatika õpetaja leidma, kes tahaks temaga eraldi lõbusat matemaatikat teha. Talle meeldib väga see eduelamus, mida talle pakub see, kui tema arvutused on õiged. See on hoopis teistmoodi rõõm, mis sealt tuleb.

Võimalik, et need lasteaia normid on ajast ja arust ja see polegi nii eriline, aga suu vajub igatahes maani lahti, kui ta hommikul tuleb su juurde ja teatab, et ta nüüd mõtles natuke hambapesu ajal ja 10+9+8+7+6+5+4+3+2+1=55. Et algul oli natuke raske, aga kui juba 5 juurde jõudis, läks nii lihtsaks. Kirjade järgi on eeldatav tulemus kooli minekuks, et laps oskab 5 piires lahutada ja liita... eile mänguväljakule tõuksitades teatas ta ka mulle, et emme on issist 3 aastat noorem. Kuidas ta teab? 37-34 on ju 3 ometi! Ja et ta ise on issist 32 aastat noorem. Ma arvan, et see on päris hea arvutamine 5-se kohta?

Nii et igatahes, midagi tahaksin ma selle huviga pihta hakata. Jalgpallis ta käia ei tahtnud, ujumine muutus ka mingist hetkest vastumeelseks, ütles, et liiga raske. Kuigi, ma käisin ta trenni ükskord otsast lõpuni vaatamas ja arvan samuti nagu õpetaja, et ta oli mega tubli - esiteks kõige noorem ja teiseks oli ta trennis käinud alles 5-6 korda, kui juba ujus ja tegi kõike seda mida teised ja aru ei saanud, et alla jääks. Aga eks see on ta enda mingi sisemine saavutusvajadus, täiuslikult kõike teha ja eks me saame siin ka lapsevanematene suurt tööd teha sellega - ei pea olema täiuslik, kui sa juba proovid ja oma parima teed, siis ongi hästi. Eks sügisel vaatame uuesti, mis sellega saab. Me käime väga palju jala ja rattaga sõitmas ka, nii et füüsiliselt kängu ei tohiks ta jääda hoolimata sellest, et tal ühtki struktureeritud trenni ei ole. Jõuab!

Ma olen tegelikult hinges vägagi Montessori pedagoogika järgija (kuigi see alati taustsüsteemi tõttu 100% ei õnnestu), mis ütleb, et oluline on lapse individuaalsus, sundida ja lapse eest otsustada ei tohi. Mina austan oma last ja minu ülesanne on lapse eneseteostusele kaasa aidata ja teda toetada. Me saame talle luua ainult võimalusi, valikud teeb tema ise.

Sellised lood siis täna. Minge andke oma üleliigsed asjad ära Kotzebue 2. Teeb tuju heaks, ma luban!

:)

elamise vaev

hei, sõbrad.

Poleks arvanud, et ma pean elamisega nii palju vaeva nägema. Miski ei tule lihtsalt. Teistel tundub tulevat. Kas on nii, või on see lihtsalt selline kuvand, mis inimesed endast jätavad? Mina ju ka jätan. (välja arvatud üksikud hetked, kui ma mingil teemal mõnes seltskonnas vinguma kukun), tundub ju pealtvaadates enamikule meie elu vist roosamannana. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Üks vana armas sõber ütles hiljuti mulle, et me näeme Priiduga välja nagu vastarmunud ja et me oleme tema lemmikpaar. Tulime too öö muidugi sõbra juubelilt ja eks ütleja oli ehk veidi napsu toel hingeline ka, aga tõesti - kui pidu, siis me tantsime, naerame, tantsime veel ja naerame jälle. Ja ongi äge ja särtsu ja vunki ja teineteise hindamist silmis.

Aga argipäevad on hoopis teisiti. Mul võib olla selle inimesega super tore ja ühised eesmärgid elus, aga igapäevamured matavad selle särtsu kõik suure raksuga enda alla. Kodu on sassis, pesud vajavad kuivama panemist, kappi panemist. Kass jooksis jälle õue ja ma kardan, et ta jääb auto alla või keegi õel naaber ajab tal juukselõikuriga külje paljaks. Lapsed ei taha hambaid pesta. G-le ei meeldi söök, mis ma tegin, H-le seega ka ja Priit vaataks üldse õhtusöögi asemel parema meelega Euroliigat telekast. Kes peaks lapsed vanni panema? Mina alles eile tegin seda, aga Priit orgunnib ju hommikuti lapsed riide, järelikult ikka mina. Aga ma tahan ju põrandad ära pesta, mis tundub olevat minu hobi ja eralõbu - keegi teine siin majas sellise teenuse toimimisest ei huvitu. (Ja see ei ole see postitus, et appi appi, mu mees ei aita mind. Aitab küll ja väga palju. Või noh, mis "aitab", teate küll seda lugu, kus üks mees räägib teisele, et tema ei aita oma naist, ta elab kodus sama palju kui naine ja teeb lihtsalt kodutöid omas kodus, ei mingit aitamist - see on tema töö ka.)

Ja lilled vajavad kastmist. Ja pesemas pead sa käima, ole, kui väsinud tahes. Ja laste riided tuleb homseks valmis panna. Kas õue lühikesed püksid või pikad? Mis ilmateade lubab, ega vihma ei tule? Kummal on mänguasjapäev, kummal rattapäev? Mis päev homme üldse on?? APPI, täna on teisipäev ja mul ei ole ikka veel neljapäevaseks tantsupeoks valgeid pluuse! Oehh. Et ma neid veepudeleid ei unustaks!

Mis kell on? Kell on öö, 23.58. Priit on diivanile tukkuma jäänud. Vot sulle mees+naine-aega. Aga ma teen hoolimata hilisest kellaajast valmis endale banana spliti ja telekast käima Grey anatoomia. Sest ma olen seda juba vähemalt 4 õhtut tahtnud vaadata, see on minu sari, minu maandus. Et hommikul aga jälle tõusta ei jaksaks. Aga kui mu elus on ainult töö, koristamine ja magamine, mis elu see siis veel on?

Aga jah, et see suhte hoidmine siis. Kodus ilmselgelt selleks kõigeks aega ei jagu. Tuleb võtta aega ja organiseerida lastehoid ja minna kodust ära. Kui sa just noaga endale seda juppi ei lõika, siis on see jupp vorsti küljes rahumeeli edasi. Nii kaua, kui vorst hallitama läheb ja prügikasti tuleb visata.

Üks tore päev, mis meil mõni aeg tagasi oli, oli näiteks Jazzkaare tasuta kontserdite päev (aitäh, Anu ja muu korraldajameeskond!), kus me võtsime kätte ja läksime Priiduga kahekesi rongiga Telliskivisse, käisime seal mööda kontserteid, söögikohti ja ekskursioone. Ilusti riides ja õnnelikud.

Ja nüüd, emadepäeva nädalavahetusel käisime Haapsalus, panime endale toa kinni Beguta külalismajja (KIIDAN! ilus, puhas, privaatne, hea asukoht) ja kolistasime seal terve päev ja õhtu mööda linna. Ma ju niiii armastan seda linna, seal on nii mõnus eriline hõng. Ilmadega vedas, oli soe ja suvine, nagu meil siin Eestimaal viimasel ajal ongi, kohvikud olid avatud ja melu oli piisavalt ja promenaad on.. üks ja ainus promenaad. Eurovisiooni vaatasime isegi ka Hermannuse majas, samal ajal jõime veini ja mängisime kaarte. Päeval enne seda käisime Viigi kohvikus, kus on ka väga mõnus atmosfäär ja pühapäeva hommikul sõime hommikusööki Müüriääre kohvikus, mis on mu uus lemmik nii söögi, kui teeninduse ja üldise oleku poolest.

Ja kui sa siis oma ümbermaailmatripilt tagasi tuled, siis taipad, et sa ei ole ära olnud 24 tundigi, aga oled nii palju teinud ja näinud ja HINGANUD. Lapsed on maailma ägedad ja nendega koos on ka ju väga vinge nt Harku metsarada sõita või bussiga turuautomaadist pakki tuua või Dobblet mängida, aga ainult Priiduga olles, peab ütlema, on pinget ikka kõvasti vähem. Ei pea vaatama, et ta ei kukuks vette või teele ei jookseks või piisavalt paksult riides oleks.

Eelmisel nädalal me käisime veel kahekesi teatris ka. Priit sai töö poolt kutse Gurmeeteatri kriminaalsele õhtusöögile, tublimate ja tegijamate preemiaõhtu või nii. Söögid olid maitsvad ja vein muidugi ka, aga etendust ma ei soovitaks. Igav, etteaimatav ja kunstlikult teatraalne. Mõte muidugi iseenesest on hea, ühendada söök ja meelelahutus ja ma peaks tegelikult teid kõiki ikkagi ärgitama Balti jaama paviljoni külastama, sest väga kaudselt toob see meilegi leiva lauale. Aga ega meil oligi tegelikult ikkagi äge. Sätid end üles ja lähed sööd peenes lauas maitsvaid toite, taustal mängib keegi mingit komejanti. Parem ikka, kui pidžaamas Grey anatoomiat passida.

Kuna üldine rusikareegel on, et mees ja naine peaks ikka korra nädalas kahekesi midagi toredat ette võtma, siis on aeg jälle uut plaani hauduma hakata. Seekord on meil suht kuu lõpp ka rahakottides, nii et eks me peame pannustama rohkem õhtustele jalutuskäikudele, kui lapsed magavad. See on ka väga tore tegevus tegelikult - oleme jätnud ühe telefoni niiöelda beebimonitoriks voodi kõrvale, võtnud kõne teisele telefonile ja siis selle valjuhääldi peal tasku pannud, et ümbruskonnas ringi patseerida.

Täna ma lähen sõbrannaga kinno Raamatuklubi vaatama, see on meil juba ammu planeeritud. Ja neljapäeval lähen Yin-joogasse , mis on Nõmme hobipäevade raames tasuta. Minu enda tass peaks sellega küll täidetud saama, kui ma 2x nädalas midagi toredat ja iseendale saan teha. Aga ega sellega mul ongi üks igavene dilemma ja arusaamatus olnud, kuidas kõige sellega täpselt ikka olema peaks - minu tass, Priidu tass, meie ühine tass mehe ja naisena ja siis laste tass, mille me põhimõtteliselt oma tassidest täis valame. Aga millal või kuidas seda kõike jõudma peaks, nii et kõik rõõmsad on? Siin ma nüüd olen, ühelt poolt õnnelik, et saan kinno minna, teiselt poolt süümepiinades, et vaene Priit peab terve õhtu lastega üksi möllama (kuigi temal ei ole selle vastu midagi!). Ja siis tuleb ajakavasse mahutada veel Priidu oma aeg ja meie aeg ja loomulikult see aeg, mille sa jäägitult lastele pühendad, et nad tunneks, et sa armastad neid.. ma kannan ikka veel kotis seda hinnaliste hetkede raamatut, millest ammutan üürikestel vabadel hetkedel tarkusesõnu. Kuidas lapsi rohkem kaasata ja ise sealjuures mitte hulluks minna. Kuigi ma arvan, et ma olen selles kaasamises isegi liiga hea. Seepärast mul ongi nii palju tegemist koguaeg, et nad rohivad minuga peenart ja löövad mune omleti sisse. Kõik on igavene plägahunnik koguaeg ja muidugi on nad ka koristamisse kaasatud aga noh. Nad ju alles õpivad!

Aga igatahes, tulles postituse alguse juurde tagasi: miks ma ütlesin, et minu jaoks elamine raske on?Mul ei tule need asjad loomulikult. Ma pean kunstlikult sundima end kodust välja, nii üksi, kui Priiduga. Ja lapsekasvatamine samuti ei tule ilma punnitamata. Nii paljud ütlevad, et iiisi, kõik tuleb ju loomulikult. Puhtalt kõhutunde pealt ja kõik on rõõmsad. Aga mul on vaja juhendeid, sest mu oma mõistus ei võta. Nii palju ma olen oma elus juba õppinud, et abi küsimine ei ole häbiasi ja nii ma olengi korduvalt psühholoogidega konsulteerinud.

Eile viimati. Meil on väga hea klapp ja kontakt ühe toreda nõustaja Helgiga, kelle käest ma jõudu ja nõuandeid juba mitu korda ammutamas olen käinud. Ma olen seda tüüpi lapsevanem, kes iial ei jätaks näiteks lapse jõulupeole minemata (enne jätaks ära samaaegse tööintervjuu, kus pakutakse 3 tonni palka kätte ilus olemise eest). Kes otsib infot lapse arengut puudutava delikaatse teema kohta ja prindib õpetajatele välja, et laps metsa ei läheks. Kes organiseerib lasteaeda robootikaringi, sest talle tundub, et tema laps on robootikas andekas. Ma olen justkui olemas, hoian ja kaitsen ja olen oluline taustajõud, kes vaikselt suunab asju soovitud suunas. Aga on teemasid, millest ma ei saa üksi jagu. Ja mis ajavad mind hulluks. Tahan olla täiuslik ema (jajaaa, tean, et seda ei ole olemas!) ja tahan teha kõik õigesti, võimaldada oma lastele parim start elus, mis võimalik. Et keegi ei saaks aastate pärast öelda, et näe, muidu tore inimene, aga jube kiiks. Miks küll keegi ei märganud, oleks ta õigel ajal abi saanud..

Ja nüüd siis Helgiga eile elust-olust ja muredest rääkides jõudsime arusaamale, et G-l võib olla vabalt selektiivne mutism. Mis see täpsemalt on, võib igaüks endale googeldada, palju kulub. Mul on see juba tehtud, kõik artiklid edasi-tagasi läbi loetud ja spetsialistile 5.juuniks aeg kinni pandud. Esmalt kohtub temaga eripedagoog Rajaleidja keskuses, kes tuvastab probleemi olemasolu ja vajadusel suunab edasi Lastehaigla vaimse tervise keskusesse.

Mind nii painavad sellised asjad. Mu suurim hirm on, et laps saab endale kasvatamatu või halva lapse tiitli ja keegi enam läbi puude metsa ei näe. Lapse halva käitumise taga on alati mure, ta vajab abi ja väärib tähelepanu. Helgi ütles, et kui sellele nüüd jälile saada ja kõiki asjassepuutuvaid inimesi koolitada, siis ei pruugi midagi hullu veel lahti olla. Aga kui laps läheb kooli ja seal samuti keegi ei märka ja ei aita, siis ärevus aina süveneb ja lõpuks päädib see sellega, et su potentsiaal ei paista kuskile välja ja kuna sa nagunii midagi kunagi ei arva, siis keegi enam ei küsi ka.. ja nii jäädki üksi ja nii tekivad aina uued ja uued probleemid.

Tegelikult on mul lõppkokkuvõttes muidugi hea meel, et nad lasteaias kurdavad mulle neid asju. Kuigi teinekord on väga piinlik ja kurb seal seista, kuulata, kuidas sinu laps on ainus, kes ei vasta, ei tea ja koostööd ei tee. Aga ma ju tean, kes ta tegelikult on, see meie G. Maailma kõige targem laps, nutikas, uudishimulik ja heasüdamlik. Ta hoolitseb oma kassi ja oma venna eest ja joonistab emale erivärvi südameid koos oma seitsmetähelise nimega paberile. Ja arvutab kahekohaliste arvudega ja oskab lisaks liitmisele ja lahutamisele juba korrutamist ja jagamist ka. Ta äsja sai 5, muide. Ja hoolimata sellest, et ta lasteaias mitte sõnagi minu kohta ei rääkinud, kui emadepäeval küsiti, ta teab. Ta teab, kui vana ma olen ja teab isegi firmanime, kus ma töötan.

Kui nüüd aus olla ja nagunii südamepuistamiseks juba läks, siis mul on kohati tohutud süümepiinad ja läbikukkumise tunne, kardan, et meie perena oleme selle kuidagi põhjustanud (kuigi tõenäoliselt see nii ei ole). See vastutus väikeste inimeste ees sööb mind elusast peast. Natuke tunnen end nagu oleks alasti Eurovisiooni laval, aga pean selle tundega tööd tegema ja panen ka siia kirja 3 asja, mis sellistel läbipõlemisohus soccer-momidel, nagu ma ise, peaks aitama kergemini elada. Sest teate küll - sa ei tohi lasta sel juhtuda, sinu tass peab olema täis, et laps saaks sulle toetuda!

1. Kirjuta igal õhtul üles 3 asja, mille poolest oled hea ema/tegid hästi.
2. Täna oma lapsi ja meest. Igale neist ütle enne magamaminekut 1 asi, mille eest oled neile tänulik
3. Pane kirja asjad, mille üle mõelda või abi küsida. Ära mõtle üle ja ära sõnasta seda nii, et ma ei oska või ma ei saa, vaid ütle: ma tahan aru saada.. või ma tahan teada saada..

Okei. Tegelikult ongi nii, et ma pole täiuslik, aga ma olen olemas. Ja tegelen asjadega, mis vajavad tegelemist, eks. Mul hakkas tegelikult väga palju kergem, et sain oma mõtted siia oma avalikku päevikusse kirja pandud. Ja lõpetan nende kahe imelise inimese kauni loominguga sellest emadepäevast :)

Täna tuleb meie juurde üks noor tüdruk, kes hakkab loodetavasti meil väikese tasu eest aknaid, uksi ja liiste värvima. Tee, mis sa teed, aga remont enam kõige selle juures küll päevakavva ei mahu! Jõuab. Kui G ja H on piisavalt vanad, et pidevalt sõpradega väljas või üldse oma elu peal, küll me siis Priiduga iga õhtu nokitseme midagi ehitada. Praegu ei saa, praegu peab elama.