sünnipäevatrall

On aeg! Meie pere suurte pidustuste aeg. Üks kahene on eilsest kolmene ja üks neljane saab homme 5.

Uskumatu, 5. Mitte, et aeg lendab ja blääblää, aga no nii asjalik laps! Ega ma muidu ei teakski päriselt, KUI asjalik ta on, aga läksime eelmisest nädalast ujumistrenni. Esimest korda. Ja ulme - võtsin ta lasteaiast peale, ta oli 4. Ja siis ta tuli peale trenni riietusruumist välja vähemalt 7-aastasena.

Täitsa imelik tegelikult, esimest korda ujuma minnes mõtlesin, et lähen aitan ta riidest lahti ja kamandan duši alla ja vaatan, et ta basseini ei kukuks jne jne, aga administraatoritädi arvas, et poisid peaks ikka poiste riietusruumis käima. Üksi!

Okei.. võtsin arvuti kaasa, et kohvikus samal ajal tööd teha, aga ütlen ausalt, et käed kergelt tudisesid otsas ja pea oli tühi. Minu laps üksi möllamas seal - kas ma olen rongaema?! Eriti kuna just eelmisel nädalal ujulas sattus kuidagi eriti palju kanaemasid kokku, kes õpetasid oma 7-8-aastaseid, et keris on kuum ja pead pestakse nii ja naa (kas nad päriselt pesevad tavaliselt ise oma 7-aastaste juukseid?!). Ja siis mõtled, et minu vaene kahene peab end ise pesema. Kas ma ootan oma lastelt liiga palju? Olen mingi füürerema ja minu püüd neid iseseisvaks õpetada paneb neid hoopis arvama, et ma ei armasta neid? Oehh need mõtted.

Ja siis see 4-aastane üksi suures ujulas. Lõpuks, kui kell juba enam-vähem oli (et mitte üliagar näida ja kellelegi jalgu jääda), palusin endale jalgade otsa sinised sussid ja läksin kontrollima, kas ta on kohale jõudnud. Oli. Plädistas rõõmsalt basseinis. Ja treener tundus meeldiv - sõbralik, asjalik. Okei. Süda rahul. Ja üldse, mida ma nii väga põengi. Käime tegelikult ju iga nädal ujumas, seega see värk seal ei ole talle võõras. Ta teab ju ometi, mida ja mis järjekorras teha.

Kui kell hakkas juba enam-vähem saama, kogunesid emad riietusruumi ukse taha lapsi ootama. Läbi ukse oli kuulda kõva kisa ja naeru, nii et asi ei tundunud väga paljutõotav. Teadsin, et meil on külalised kodus ootamas ja mõtlesin, et siia me jäämegi. Kuna tegemist on ikkagi poiste garderoobiga ja seal on ka suuremad lapsed sees, siis sisse ei saa minna, et korrale kutsuda. Ühesõnaga olin valmis veel pikalt teda ootama, kui avanes uks ja tuli välja üks kuuene ja siis hetke pärast uuesti ja tuli välja minu neljane!!! Teisena kogu grupist ja tal olid kõik riided õiges järjekorras seljas. Pärast rääkis ta veel, kuidas oli 2x meestega (suvaliste ujujate, mitte trennipoistega) saunas käinud. Ennast pesnud ilusti minnes ja tulles ja pesu oli vahetatud ja kõik oli täiesti nitsevoo. Anna lapsele võimalus ja sa näed! Mul oli nii hea ja uhke tunne, et ta kõigega nii hästi hakkama sai. Aga samas, miks ta poleks pidanud? Trenn meeldis talle väga ja tänast postitust alustangi jälle siin samas kohvikus. Aga täna ei muretse.

Sünnipäevi peame sel aastal (või siiski igal aastal vist) kolmes voorus. Vanaemad käivad meil õigel päeval, seega käisid eile ja tulevad homme. Ja laupäeval on meil suurem pidu mängutoas. Kutsutud on palju lapsi, aga pea kõik neist on ka sellised, keda lapsed ise nimetasid ja oma sõbraks peavad. Lugesin Facebookist nii koledat lugu, kuidas laps kutsus sünnipäevale 15 last ja tuli kohale vaid 1. Teised ei vaevunud isegi teatama. Julm, nagu niii julm! Minu süda tõmbub kokku selliste lugude peale. Ma ei tea, kas see on mul lapsepõlvest pärit mingi hirm või.. (ma ei mäleta küll väga oma sünnipäevi, ei tea kas sellepärast, et keegi ei tulnud? Või ma ei tea, kuidas meie ajal üldse peeti neid sünnipäevi, mängutubasid ju polnud). Igatahes, et vältida, et keegi ei tule ja muidugi ka, et arvestada söögi ja joogiga (35 last on ju midagi muud, kui 15 last), siis küsisin ise üle, kes tuleb ja kes mitte. Tüütu olen võib-olla, jaa. Aga G rühmakaaslasel oli hiljuti sünnipäev, kuhu ka näiteks pooled kutsutud ei jõudnud. Mis mõttega sa vaaritad ja näed vaeva ja siis selgub, et poleks nii palju tõmblema üldse pidanud.

Ja üldsegi, minu jaoks on see sünnipäevateema ikka igati püha (äkki on ikka lapsepõlvetrauma, tõepoolest), sest niisama oma suva järgi minema ei jäeta! No et ei viitsi tulla või vaja koristada või jumal teab, mida teha. Saan aru, et haigus, või puhkusereis või Tartu maraton. Aga mõned põhjused nagu pole mingid põhjused. Ma näen enda poiste pealt seda õhinat, millega nad oma nimekirju koostavad, kuidas nad loevad päevi peoni ja kuidas nad arvet peavad, kui keegi mulle jälle on vastanud, et kes tuleb ja kes ei saa. Kõik külalised on oodatud, sest see on a-list nende parimatest sõpradest. Sellepärast me ise ei jäta kunagi minemata, lihtsalt niisama. Reedel näiteks sõitsime lausa ööpraamiga maale, sest enne oli G sõbra sünnipäev. Kui keegi minu last kutsub, siis ta teda oma peole ka ootab. Ja sa iial ei tea, võib-olla ta kutsuski ainult 4 oma kõige südamelähedasemat sõpra!

Nii et jah. Ma ei saa aru sellest, kui inimesed ei teata ja ei tule. Elementaarne viisakus ju! Täiskasvanute sünnipäevi võetakse kuidagi tõsisemalt nagu, aga lapsed on ju ka ometi inimesed.

OK, paneme nüüd kähku ühe nari kokku - juba teise pooleteise kuu jooksul, vana viime maale. Üksteise peal magamine on väga ok lahendus, kui ruumi laialt pole.

Ja pärast jälle kooki küpsetama, on pidude aeg. Sünnipäev, vastlapäev, sünnipäev, sõbrapäev, sünnipäev. Pidu, pidu, pidu!

5 minutit rasedust ja 10 sekundit dementsust laupäeva pärastlõunal

Oookei.. kõrgem pilotaaž!

Sain just kõne Luminori pangast. Minu kodupangast siis. Et keegi olevat leidnud Rocca al Mare keskusest minu pangakaardi ja turvamees tõi selle panka.

Hästi ju, olen seda terve tänase hommiku otsinud ja pidasin juba plaani helistada ja kaart sulgeda. Kahju oli, sest täna on palgapäev, aga kuna ma olen nagunii nüüd enamjaolt e-poodlemise guru, siis tegelikult suva - ID kaart on alles ju. Ehk siis mis seal ikka, inimestel ikka asjad kaovad, selleks ei pea üldse minu moodi tuulepea olema. Ikka kukuvad asjad maha, kui sada ostukotti käes, juhtub.

Aga imelikuks teeb kogu selle loo selline fakt, et mul tuli meelde, et ma teadsin seda. Kummalisel kombel hakkas pangast tulnud kõne ajal peas lahti rulluma ja teadvusesse tulema selline pisiasi, et laupäeval Rocca eskalaatoriga üles katuseparklasse sõites ma kuulsin seda teadet. Leitud on kellegi pangakaart, kelle nimi tundus olevat minu omale sarnane. Ma kiirustasin ära, sest olin lubatud tunni asemel kogemata poes olnud 3 tundi ja Priit juba helistas, et ta peab hakkama varsti saalihokit vaatama minema. Nii ma siis läksin, omades mõtetes ka ja kuigi mu poolteadvus kuulis seda, et mu pangakaart on leitud, see ei tundunud üldse reaalne, et see üldse kadunud on ja nii ma selle teate tähelepanuta jätsingi :D Ühesõnaga, mu aju otsustas selekteerida - kuulen küll, et leitud on minu pangakaart, aga ei ole usutav. Järelikult mingi jura ja ära pööra üldse tähelepanu. No johhaidii noh. Palun andke häid nippe, kuidas dementsust ennetada ja leevendada.

Kolme tunniga sain muidugi päris palju väärt kraami sealt allahindluste ajal. Endale paar pluusi ja ühe kleidi ja Priidule püksirihma ja lastele väga palju riideid (ma ise olen väga uhke, et AINULT lastele ei ostnud). Kõik oli -70% ja nii, lausa lust oli osta - kõik hinnad olid nii väiksed.

Change poes sain korraks ka imelise võimaluse olla keegi, kes ma ei ole ja seda sõna otseses mõttes. Läksin otsejoones sinna -70 sektsiooni ja nägin seal nunnut pidžaamat endale: täpiline kassi pildiga maika ja roosad lühikesed püksid. Müüja oli minu juures ilusti viisakamalt abistamas isegi enne, kui ma olin jõudnud üldse aru saada, mis eesmärgil ma seal poes olen. Mina siis ütlen, et näe, L suurus kahjuks, ma kohe varsti kavatsen M-iks saada. Tädi kohe elavnes selle peale silmnähtavalt ja ütles rõõmsalt sädistades: " emmeks, kui tore! Meil siin ongi just parajasti sellised vinged komplektid, vaata see ja see. Kas meeldib?" Mina esimese hooga muidugi aru ei saanud, mida ta täpselt ütles. Tundus küll veidi kentsakas, et tädi mu kaalulangetusplaani peale nii elevile läks, aga et viisakas olla, siis vaatasin teeseldud huviga tema pakutavaid komplekte, kuigi mulle nende värvid üldse ei istunud. Ta ise oli nii elevil ju, see oli minust ainuilt viisakas, eks. Seda et ta mind tulevaseks emmeks peab, sain aru alles siis, kui ta näitas mulle neid spets imetamiseks mõeldud kihte seal maika sees ja seletas kuidas tiss lihtsalt välja ja sisse käib. Aga kuna tema oli minu tulevasest beebist nii vaimustuses, siis minul ei olnud küll südant talle öelda, et me üksteisest mööda rääkisime. Kuulasin ta argumendid ilusti ära (tundus tõesti äge - see imetamisevärk ja pehme värvel pükstel), tegin ohhoo ja ahhaa ja natuke kõiketeadja nägu ka (ikkagi kolmas laps ju) ja võtsin ikkagi selle rinnapolstriteta tavainimese pidžaama. Põhjuseks tõin, et värv ei meeldinud teistel. Mitte selle, et ma rase ei ole ja tegelikult selliseid tooteid ei vaja. Hea, et ma tädile juba oma fiktiivse pop-up kõhubeebi sünnitähtaega ei teatanud - tundsin ennast küll ühel hetkel päris rasedana seal. Maksin kogu nalja eest 6.70 ja sain kaasa head soovid beebiootuse ajaks. Priit ütleb muidugi, et see pidi vanatüdruku pidžaama olema, kassiga, nii et ma ei teagi, kui õnnestunud ost see üldse oligi.


Koju jõudes ootas mind ees selline pilt:

Seeriast: kümme põhjust, miks minu lastel on kõige vingem isa. Järgmine juba töös olev projekt on tal muideks 3x3m liuväli, kus lapsed kukkumist saavad harjutada. 

Eks ma söön nüüd ära ja siis lähen käin korra omad-vitsad-peksavad-tripil Roccas. 

money makes the world go round

See postitus tuleb jälle rahast. Aga mitte sellest, kuidas mul kuu lõpus alati näpud põhjas on, vaid et kui osav ma olen raha säästmises. Okei, see ei tundunud mulle endale ka usutav. Aga tegelikult olen võtnud kasutusele palju uusi meetmeid (mida esimene maailm juba ammu kasutab) ja olen ise väga elevil - sest esimese kolme päeva peale võib öelda, et kõik toimib!

Kõik algas sellest, kui olin haigete lastega kodus ja Priidu sünnipäev tulekul oli. Kuidas ma lipsan salaja poodi, kui lastega koos päeval ei saa ja ainuke lapsehoidja sul ongi sünnipäevapoiss ise? Üllatuse tegemiseks äärmiselt niru pinnas. Tookord sain oma küpsisetordimaterjali küll kuidagiviisi toodud ja teatripiletid ostsin nagunii netist, aga netipoe kasutamise võimalus hakkas mul seal kusagil kuklas tiksuma. Loomulikult teadsin ma enne ka, et on olemas e-poed ja olin enne ka neid pisteliselt kasutanud, lihtsalt proovi mõttes. Aga alati oli sada põhjust, miks ma ei saa ja miks on parem ise oma käekestega kogu kraam lettidelt kokku haarata.

Aga siis. Ühel päeval (mitte nii väga ammu), mõtlesin ma, et AITAB! Vabandustest aitab. Kõige suhtes - ei ole mingit manjaanat. On siin ja praegu ja kohe, nüüd hakkadki pihta. Viimane kord, kui teile lubasin, et võtan tervislikult toitumise uuesti ette.. kas ma võtsin? Kind of. Tegin Orgu toitu, väikeste mööndustega. Iga roog oli mööndustega. Hakkliha on vähe kodus, panen rohkem riisi. Orgu näeb ette 1sl majoneesi toidu kohta, ma panen 3. Iga päev oli mingi põhjus/võimalus/vabandus - OK, täna veel jätan õhtusöögi vahele, no ei ole ju aega. Täna veel söön lõunaks Selveri saiakesi, homsest ärkan varem ja kokkan söögi ette. No ei toimi see "homme"- süsteem, ei toimi.

Ja mis veel ei toimi - kui sa valid liigselt menüüst mida võtta, mida jätta. Ikka kujunevad mingid oma lemmikud, mida on lihtne teha ja mille koostisained on sul tavaliselt kodus olemas ja siis ongi oht, et sa sööd üks hetk ühekülgsemalt, kui sa enne seda tegid. Tuleb valida ka eksootilisemaid roogasid ja neid, mida sa nime järgi võib-olla üldse ei valiks. Ma olen ju seda ühe korra enne teinud, ma tean, et see töötab. Kui korralikult järgida, siis töötab. Lihtsalt need neetud rohud rikkusid kõik. Minu modifitseeritud menüüga saab kaalu säilitada, aga et langetada, tuleb ikkagi panustada.

Ja veel. VESI. Joo vett, see paneb su kehas kõik liikuma, nii nagu peab.

Ühesõnaga, ühel ilusal päeval, 4 päeva tagasi ma taipasin, et võti on siin kohe minu nina ees - nagu ikka kipub olema. Mul on kõik võimalused olemas, lihtsalt tuleb ise tahta. Mul on äpp, mis koostab 7 päeva menüü TERVELE PERELE ja ütleb, milliseid asju ja koguseid ma selleks vajan. Lisaks on meil netipoed, kust hea tahtmise korral saad välja raalida kõik kõige vingemad pakkumised. Tahtmist peab olema. Ja aega.

Aga aeg tuleb võtta! Niisiis võtsin ma endale aega, koostasin nädalamenüü, kus arvestasin sellega, et lapsed söövad lasteaias ja Priit lõunat väljas. Menüü kõrvale võtsin 2-3 netipoodi. Mitte et senti pooleks lüüa, vaid et kui Selveris on ikka riivjuustu kilohind 4 millegagi ja nõudepesumasinatabletid 3 EUR soodukas, siis on see juba piisav argument, et sinna tellimus teha ja lasta endale kaubad kokku panna.

Muidugi, kõik netipoed on ka omajagu erinevad ja väikeste nüanssidega.

Maxima eeliseks näiteks võib pidada seda, et kättetoimetuse saab enamasti väga kiirelt - juba samal päeval. Ja tasuta, kui tellid 49.99 eest. Mida sa tõenäoliselt ju teed, kui tellid nädalaks süüa. Aga ka vähema summa eest saad kohati kauba koju päris soodsalt (erinevad ajavahemikud maksavad erinevalt - tõenäoliselt vedude arvu järgi vms muutub see neil) - näiteks 0.99. Ma pead ei anna, aga ise saab vist oma tellitud kaubale minna järgi ainult kuskile Lasnamäe Maximasse.

Prismas jälle vastupidi, pead miski 3-4 päeva ette oma kauba tellima. Saad ka ise järgi minna, mis on tasuta, ja kulleri saad enda koju tasuta alates 40 eurost. Alla selle maksab 4 eurot vedu. Ausalt, kasutan mina Prismat selliselt, et teen netis ära ostunimekirja ja siis lähen reaalselt poodi. Kuna ma tunnen seda poodi nii hästi, siis pole mingi probleem kõik kaubad kiirelt kokku panna. Ja noh, saan selle oma väljas tuulutamise küsimuse ka hoobilt lahendatud.

Selveris saad samamoodi lasta endale kaubad kokku panna ja ise järgi minna (nt Järvele) ja saad lasta ka koju tuua. Kulleritasu alla 39.99 eur tellimustele on seal 4.50. Eelis Prisma ees on see, et nt praegu veel (kella poole 4 paiku) saaksid kaubad kätte veel täna õhtul alates 20.00 ja kohaletoimetus võiks toimuda homme õhtupoolikul. Aga Maxima on selle suhtes ikka konkurentsitult kõige kiirem.

Ahjaa, üks kiire pood on veel, uus FreshGo. Nende miinuseks on minu silmis see, et pole suuri punaseid soodushindu - mulle tohutult meeldib vaadata, palju ma tavahinnaga võrreldes säästan. Aga. Valik on neil super! Tavalisest leivast-saiast värske turukauba, mahetoodangu ja Stockmanni kraamini. Ma ei tea, kaua see neil kehtib, aga hetkel saad kasutades sooduskoodi UUSKODUPOOD 7 eurot allahindlust tellimuselt. Nii et mina sain tasuta hunniku Stockmanni (päris) veisehakkliha põhimõtteliselt tasuta. Kohaletoimetus on seal samamoodi alates 40 eurost tasuta, alla selle 2.90.

Konsumi e-poodi on minu meelest kuidagi ebamugav kasutada, aga võib-olla ma teen tulevikus sedagi, sest seal saab juba alates 25 EUR tellimusest kauba koju.

Niisiis, tellisin enamus meie pere nädala kaubast e-poodidest koos kohaletoimetusega ja kuna meil nagunii oli Mustamäele asja, siis hüppasin läbi ka Rimist, kus mul oli kasutamata veel 6 EUR sooduskupong, mille ükskord Gregoriga suurema ostu ajal saime. Rimil e-poodi kahjuks ei ole, millest on kahju, sest seal on päris head pakkumised vahel.

Ühesõnaga, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan, on see, et ostsin ca 125 euroga kogu meie 4-liikmelise pere nädala toidukraami ja esmatarbekaubad. Minu meelest on seda pigem vähe, eriti kui mulle püütakse pidevalt selgeks teha, et väga kallis on süüa nii, nagu Orgu seda tahab. Äpis saad muidugi ka valida, kas tahad odavamaid roogi või kallimaid ja mina sel nädalal ausalt öeldes ikka priiskasin - nii mõnedki toidukorrad olid €€€-märgistusega, mis tähendab, et need on suurema maksumusega, kui enamik asju sealt menüüst. Tahtsin lihtsalt seekord selle vaheldusrikkuse tõeliselt proovile panna ja süüa ka enda jaoks natuke erilisemalt ja põnevamaid asju.

Vähe on seda ka selles mõttes, et selle 125 euro hulgas on näiteks ka hambapasta, klaasipesuvedelik autole, kassiliiv jm esmatarbekaubad. Nojaa, lapsed meil muidugi söövad lasteaias tasuta ja Priidu lõunasöök maksab kusagil 20 eurot nädalas, nii et need summad võiks siia juurde põhimõtteliselt arvutada. Aga siiski. Ma ise ka üllatusin, kui soodne on e-poodlemine. Loomulikult võtan ma mõned asjad ette ära, kui kuskil soodukat näen, aga nii saavad tõesti nimekirja vaid need asjad mida vaja on, mitte need, mille keegi sulle vahekäiku suurte kollaste siltidega jalgu on pannud - koperda otsa ja osta ära.

Lisaks avastasin ma eile, et ka näiteks Jyskist saad esimese, üle 35 EUR netiostu puhul -7 EUR allahindlust. Loomulikult kasutasin ma ka selle ära, ostsin 3 uut patja. Padjad olid meil muidugi juba nässud ka (ei julge mõeldagi, mis aastast seal sees elavad tolmulestad võivad pärit olla), aga tegelikult on nii, et see padi, mille me lastega Priidule isadepäevaks kinkisime, on lihtsalt NII HEA padi, et see satub pidevalt "kogemata" öösel minu pea alla.

Ja voodipesu tellisin ka, kõikidesse meie vooditesse ühe komplekti. Sellisest kohast, nagu Votex House - Eesti oma bränd (toodavad Viljandis) ja kvaliteeti kiidetakse taevani. Võrreldes teiste pakutavatega on ka hinnad seal täitsa head ja väga heal tasemel teenindus ka! Küsisin palju lisainfot ja nõu, nad vastasid kõigele kohe ja kiiresti. Ei ole veel kätte saanud, aga juba olen oma ostuga rahul.

Lastel on meil nüüd mõnda aega juba täis mõõtmetes narivoodi (kuhu Holger küll saaks ruumi poolest pool oma rühma ritta magama panna:)) ja see lausa karjub ilusa voodipesu järgi. Küsisin nende käest ka nõu, nagu ikka ja valituks sai see:

Piisavalt poistekas ja ilmselgelt lastekas, aga mitte mingi titekas! Ei mingeid mõmmisid ja muid nunnudusi, neid on meil mänguasjakastides juba piisavalt.

Aga kehakaalu juurde tagasi tulles.. need paar päeva, kui ma olen ultratõsiselt Orgu programmi teinud ja vett joonud ja muidu positiivselt mõelnud, kukkus kaal kolinal lausa 1,5kg. Uskumatu, aga nii see on - igal hommikul tulevad kaalule järjest väiksemad numbrid. Ja ausalt, ei ole ma millestki ilma jäänud. Saiakestele panen kenasti vastu (lapsed said ükspäev porgandipirukaid) ja toidukorrad vahele ei jää ja juurde ei tule. KÕIK, KÕIK, KÕIK on su peas kinni. Eilse õhtu lõpetasin näiteks teleka ees vahepalaks mõeldud tervisliku banana splitiga ja mõtisklesin pikalt selle üle, kuidas kaotavad hoopis kõik teised, kes seda magustoitu praegu süüa ei saa. Ja ma tõusengi 6.45 ja teen süüa. Mis siis? Mõned tõusevad üldse kell 5! Suhtumise küsimus.

Ära otsi vabandusi, võta kätte ja tee ära.