Sain just kõne Luminori pangast. Minu kodupangast siis. Et keegi olevat leidnud Rocca al Mare keskusest minu pangakaardi ja turvamees tõi selle panka.
Hästi ju, olen seda terve tänase hommiku otsinud ja pidasin juba plaani helistada ja kaart sulgeda. Kahju oli, sest täna on palgapäev, aga kuna ma olen nagunii nüüd enamjaolt e-poodlemise guru, siis tegelikult suva - ID kaart on alles ju. Ehk siis mis seal ikka, inimestel ikka asjad kaovad, selleks ei pea üldse minu moodi tuulepea olema. Ikka kukuvad asjad maha, kui sada ostukotti käes, juhtub.
Aga imelikuks teeb kogu selle loo selline fakt, et mul tuli meelde, et ma teadsin seda. Kummalisel kombel hakkas pangast tulnud kõne ajal peas lahti rulluma ja teadvusesse tulema selline pisiasi, et laupäeval Rocca eskalaatoriga üles katuseparklasse sõites ma kuulsin seda teadet. Leitud on kellegi pangakaart, kelle nimi tundus olevat minu omale sarnane. Ma kiirustasin ära, sest olin lubatud tunni asemel kogemata poes olnud 3 tundi ja Priit juba helistas, et ta peab hakkama varsti saalihokit vaatama minema. Nii ma siis läksin, omades mõtetes ka ja kuigi mu poolteadvus kuulis seda, et mu pangakaart on leitud, see ei tundunud üldse reaalne, et see üldse kadunud on ja nii ma selle teate tähelepanuta jätsingi :D Ühesõnaga, mu aju otsustas selekteerida - kuulen küll, et leitud on minu pangakaart, aga ei ole usutav. Järelikult mingi jura ja ära pööra üldse tähelepanu. No johhaidii noh. Palun andke häid nippe, kuidas dementsust ennetada ja leevendada.
Kolme tunniga sain muidugi päris palju väärt kraami sealt allahindluste ajal. Endale paar pluusi ja ühe kleidi ja Priidule püksirihma ja lastele väga palju riideid (ma ise olen väga uhke, et AINULT lastele ei ostnud). Kõik oli -70% ja nii, lausa lust oli osta - kõik hinnad olid nii väiksed.
Change poes sain korraks ka imelise võimaluse olla keegi, kes ma ei ole ja seda sõna otseses mõttes. Läksin otsejoones sinna -70 sektsiooni ja nägin seal nunnut pidžaamat endale: täpiline kassi pildiga maika ja roosad lühikesed püksid. Müüja oli minu juures ilusti viisakamalt abistamas isegi enne, kui ma olin jõudnud üldse aru saada, mis eesmärgil ma seal poes olen. Mina siis ütlen, et näe, L suurus kahjuks, ma kohe varsti kavatsen M-iks saada. Tädi kohe elavnes selle peale silmnähtavalt ja ütles rõõmsalt sädistades: " emmeks, kui tore! Meil siin ongi just parajasti sellised vinged komplektid, vaata see ja see. Kas meeldib?" Mina esimese hooga muidugi aru ei saanud, mida ta täpselt ütles. Tundus küll veidi kentsakas, et tädi mu kaalulangetusplaani peale nii elevile läks, aga et viisakas olla, siis vaatasin teeseldud huviga tema pakutavaid komplekte, kuigi mulle nende värvid üldse ei istunud. Ta ise oli nii elevil ju, see oli minust ainuilt viisakas, eks. Seda et ta mind tulevaseks emmeks peab, sain aru alles siis, kui ta näitas mulle neid spets imetamiseks mõeldud kihte seal maika sees ja seletas kuidas tiss lihtsalt välja ja sisse käib. Aga kuna tema oli minu tulevasest beebist nii vaimustuses, siis minul ei olnud küll südant talle öelda, et me üksteisest mööda rääkisime. Kuulasin ta argumendid ilusti ära (tundus tõesti äge - see imetamisevärk ja pehme värvel pükstel), tegin ohhoo ja ahhaa ja natuke kõiketeadja nägu ka (ikkagi kolmas laps ju) ja võtsin ikkagi selle rinnapolstriteta tavainimese pidžaama. Põhjuseks tõin, et värv ei meeldinud teistel. Mitte selle, et ma rase ei ole ja tegelikult selliseid tooteid ei vaja. Hea, et ma tädile juba oma fiktiivse pop-up kõhubeebi sünnitähtaega ei teatanud - tundsin ennast küll ühel hetkel päris rasedana seal. Maksin kogu nalja eest 6.70 ja sain kaasa head soovid beebiootuse ajaks. Priit ütleb muidugi, et see pidi vanatüdruku pidžaama olema, kassiga, nii et ma ei teagi, kui õnnestunud ost see üldse oligi.
Koju jõudes ootas mind ees selline pilt:
Seeriast: kümme põhjust, miks minu lastel on kõige vingem isa. Järgmine juba töös olev projekt on tal muideks 3x3m liuväli, kus lapsed kukkumist saavad harjutada.
Eks ma söön nüüd ära ja siis lähen käin korra omad-vitsad-peksavad-tripil Roccas.
No comments:
Post a Comment