sünnipäevatrall

On aeg! Meie pere suurte pidustuste aeg. Üks kahene on eilsest kolmene ja üks neljane saab homme 5.

Uskumatu, 5. Mitte, et aeg lendab ja blääblää, aga no nii asjalik laps! Ega ma muidu ei teakski päriselt, KUI asjalik ta on, aga läksime eelmisest nädalast ujumistrenni. Esimest korda. Ja ulme - võtsin ta lasteaiast peale, ta oli 4. Ja siis ta tuli peale trenni riietusruumist välja vähemalt 7-aastasena.

Täitsa imelik tegelikult, esimest korda ujuma minnes mõtlesin, et lähen aitan ta riidest lahti ja kamandan duši alla ja vaatan, et ta basseini ei kukuks jne jne, aga administraatoritädi arvas, et poisid peaks ikka poiste riietusruumis käima. Üksi!

Okei.. võtsin arvuti kaasa, et kohvikus samal ajal tööd teha, aga ütlen ausalt, et käed kergelt tudisesid otsas ja pea oli tühi. Minu laps üksi möllamas seal - kas ma olen rongaema?! Eriti kuna just eelmisel nädalal ujulas sattus kuidagi eriti palju kanaemasid kokku, kes õpetasid oma 7-8-aastaseid, et keris on kuum ja pead pestakse nii ja naa (kas nad päriselt pesevad tavaliselt ise oma 7-aastaste juukseid?!). Ja siis mõtled, et minu vaene kahene peab end ise pesema. Kas ma ootan oma lastelt liiga palju? Olen mingi füürerema ja minu püüd neid iseseisvaks õpetada paneb neid hoopis arvama, et ma ei armasta neid? Oehh need mõtted.

Ja siis see 4-aastane üksi suures ujulas. Lõpuks, kui kell juba enam-vähem oli (et mitte üliagar näida ja kellelegi jalgu jääda), palusin endale jalgade otsa sinised sussid ja läksin kontrollima, kas ta on kohale jõudnud. Oli. Plädistas rõõmsalt basseinis. Ja treener tundus meeldiv - sõbralik, asjalik. Okei. Süda rahul. Ja üldse, mida ma nii väga põengi. Käime tegelikult ju iga nädal ujumas, seega see värk seal ei ole talle võõras. Ta teab ju ometi, mida ja mis järjekorras teha.

Kui kell hakkas juba enam-vähem saama, kogunesid emad riietusruumi ukse taha lapsi ootama. Läbi ukse oli kuulda kõva kisa ja naeru, nii et asi ei tundunud väga paljutõotav. Teadsin, et meil on külalised kodus ootamas ja mõtlesin, et siia me jäämegi. Kuna tegemist on ikkagi poiste garderoobiga ja seal on ka suuremad lapsed sees, siis sisse ei saa minna, et korrale kutsuda. Ühesõnaga olin valmis veel pikalt teda ootama, kui avanes uks ja tuli välja üks kuuene ja siis hetke pärast uuesti ja tuli välja minu neljane!!! Teisena kogu grupist ja tal olid kõik riided õiges järjekorras seljas. Pärast rääkis ta veel, kuidas oli 2x meestega (suvaliste ujujate, mitte trennipoistega) saunas käinud. Ennast pesnud ilusti minnes ja tulles ja pesu oli vahetatud ja kõik oli täiesti nitsevoo. Anna lapsele võimalus ja sa näed! Mul oli nii hea ja uhke tunne, et ta kõigega nii hästi hakkama sai. Aga samas, miks ta poleks pidanud? Trenn meeldis talle väga ja tänast postitust alustangi jälle siin samas kohvikus. Aga täna ei muretse.

Sünnipäevi peame sel aastal (või siiski igal aastal vist) kolmes voorus. Vanaemad käivad meil õigel päeval, seega käisid eile ja tulevad homme. Ja laupäeval on meil suurem pidu mängutoas. Kutsutud on palju lapsi, aga pea kõik neist on ka sellised, keda lapsed ise nimetasid ja oma sõbraks peavad. Lugesin Facebookist nii koledat lugu, kuidas laps kutsus sünnipäevale 15 last ja tuli kohale vaid 1. Teised ei vaevunud isegi teatama. Julm, nagu niii julm! Minu süda tõmbub kokku selliste lugude peale. Ma ei tea, kas see on mul lapsepõlvest pärit mingi hirm või.. (ma ei mäleta küll väga oma sünnipäevi, ei tea kas sellepärast, et keegi ei tulnud? Või ma ei tea, kuidas meie ajal üldse peeti neid sünnipäevi, mängutubasid ju polnud). Igatahes, et vältida, et keegi ei tule ja muidugi ka, et arvestada söögi ja joogiga (35 last on ju midagi muud, kui 15 last), siis küsisin ise üle, kes tuleb ja kes mitte. Tüütu olen võib-olla, jaa. Aga G rühmakaaslasel oli hiljuti sünnipäev, kuhu ka näiteks pooled kutsutud ei jõudnud. Mis mõttega sa vaaritad ja näed vaeva ja siis selgub, et poleks nii palju tõmblema üldse pidanud.

Ja üldsegi, minu jaoks on see sünnipäevateema ikka igati püha (äkki on ikka lapsepõlvetrauma, tõepoolest), sest niisama oma suva järgi minema ei jäeta! No et ei viitsi tulla või vaja koristada või jumal teab, mida teha. Saan aru, et haigus, või puhkusereis või Tartu maraton. Aga mõned põhjused nagu pole mingid põhjused. Ma näen enda poiste pealt seda õhinat, millega nad oma nimekirju koostavad, kuidas nad loevad päevi peoni ja kuidas nad arvet peavad, kui keegi mulle jälle on vastanud, et kes tuleb ja kes ei saa. Kõik külalised on oodatud, sest see on a-list nende parimatest sõpradest. Sellepärast me ise ei jäta kunagi minemata, lihtsalt niisama. Reedel näiteks sõitsime lausa ööpraamiga maale, sest enne oli G sõbra sünnipäev. Kui keegi minu last kutsub, siis ta teda oma peole ka ootab. Ja sa iial ei tea, võib-olla ta kutsuski ainult 4 oma kõige südamelähedasemat sõpra!

Nii et jah. Ma ei saa aru sellest, kui inimesed ei teata ja ei tule. Elementaarne viisakus ju! Täiskasvanute sünnipäevi võetakse kuidagi tõsisemalt nagu, aga lapsed on ju ka ometi inimesed.

OK, paneme nüüd kähku ühe nari kokku - juba teise pooleteise kuu jooksul, vana viime maale. Üksteise peal magamine on väga ok lahendus, kui ruumi laialt pole.

Ja pärast jälle kooki küpsetama, on pidude aeg. Sünnipäev, vastlapäev, sünnipäev, sõbrapäev, sünnipäev. Pidu, pidu, pidu!