Palju õnne sünnipäevaks vol 2

Palju õnne mulle, tõesti. Mul on nii vedanud, minu ümber on palju tohutult armsaid inimesi. Ma vaatan oma uut lillekollektsiooni ja mõtlen, et ma ei ole ju ära teeninud nii palju lilli ja nii palju toredaid inimesi. Aitäh!!! Südamest!



Algas see kõik juba hommikul vara, kui Priit poistega mulle voodisse sadas. Nad on superägedad, Gregori saab juba aru küll, mis on sünnipäev ja et kedagi õnnitledes ollakse ülevoolavalt rõõmus. Holger on nagunii koguaeg ülevoolavalt rõõmus ja nii nad tulidki, lilled ja kingid käes. Priit oli kaval, eelmine päev ütles mulle juba varakult, et tuleb hilisema rongiga, no et me vastu ei läheks. Ise tuli tegelikult ikkagi varem, nii et me oodata ei osanud ja peitis oma lilled ja kingid keldrisse.

Lisaks kinkidele, mis olid 2 väga ägedat sisustusteemalist raamatut, oli kaasas ka kaart, mille Priit palus mul valju häälega ette lugeda. Ma ei suutnud, sest see kõik oli lihtsalt liiga armas ja nutt tuli peale. Naljakas ikka, et nutetakse ühtemoodi nii kurbusest kui rõõmust. Ilmselgelt ei hakka ma kogu kirja teile siia kopeerima, aga võin öelda, et see sisaldas lausejuppe nagu "kõige armsam inimene maailmas" ja "iga sekundit veeta ainult sinuga". No kuidas sa siis ei nuta!

Gregoriga lasteaeda minnes mõtlesin, et kui mu sünnipäev lõppekski siin praegu ja kohe, oleks see ikka kõige ägedam sünnipäev üldse. Aga loomulikult ei saanud see päev sellega veel läbi, oh ei.

Läksin Holgeriga proovimise mõttes muusikatundi ühte mängutuppa Pääskülas. Gregorit ma ju arendasin söögi alla ja söögi peale, vaene Holger peab ise arenema nii kuidas oskab. Õnneks ta oskab väga hästi, aga ikkagi. Juba seltskonna mõttes nii mulle kui talle. Muusikatunnis oli ta nagu kala vees, täiesti tema teema. Laulis, tantsis, plaksutas ja jutustas, täiega hoos noh. Gregori sellistes kohtades vahtis lihtsalt suu ammuli, mida teised teevad, samal ajal, kui mina tema kätega opereerisin ja kõike rõõmsalt kaasa tegin. Muidugi, Priidu rahustuseks peab ütlema, et Holgeril on seda kossumehe geeni ikka ka. Seal olid mingid pallid ilusti silma alt ära panemata ja Holger mul eksis sinna ikka üsna mitmel korral.

Muusikatunni lõppedes oli mul üsna mitu vastamata kõnet ja üks nendest oli ema, kes oli tegelikult oma õnnitlused juba ära teinud ja öelnud et astub laupäeval läbi. Aga nüüd oli tal lihtsalt vaja teada, kas olen kodus. Lihtsalt niisama, no et mis teen või nii. Jajaa :)

Natukese aja pärast ilmuski ta ukse taha, tõi head ja paremat, pesi nõud ära, mängis Holgeriga, jõi minuga teed ja sõime kooki ja varsti saatsimegi ta juba bussi peale, et ta saaks tööle minna.

Koju tagasi minnes panin Holgeri magama ja peale seda vastasin köögikapi peal istudes mõnele kõnele, kui nägin aknast täditütre autot. Mine pekki kui äge, täielik üllatus!!! Esimese asjana ütles ta mulle muidugi, et ta käsi südamel ei tulnud, sest ma blogis käskisin ja et tal oli nagunii plaanis. Ja ma usun teda ka :) siis ilmus üks sõbranna (küll mitte nii üllatuslikult, aga ega mul vähem hea meel ei olnud). Nii tore on istuda oma sünnipäeval, kohvitada ja kooki süüa, just nende kõige omamatega.

Tüdrukud sättisid end juba minema, kui tuli mu vana korterikaaslane ca 10 aasta tagusest ajast. Me vahel ikka nalja pärast räägime, et vana elukaaslane,  aga tegelikult pole see midagi sellist. Nagu vend. Ja jälle, siiras rõõm, ükskõik, millal näha, eriti veel sünnipäeval.

Gregorile lasteaeda järele minnes sain jälle üllatuse osaliseks. Mu vanem poeg oli mulle sünnipäevaks korjanud kimbu vahtralehti ja lisaks kinkis ta veel mõned kivid ja tammetõrud. No on armas, noh!

Õhtul tuli veel üks perekond, sõbrad meil ja ämm. Ma pean ütlema, et nautisin Proseccot, nagu ma polnud aastaid juba nautinud.

Täiega minu päev. See on mõneti ju lapselik, mõelda, et sünnipäev peab olema nii väga eriline päev, aga 365 päeva on aastas ja vähemalt üks neist võiks ju eriline olla. Minu jaoks oli selline positiivne ja energiat andev, nii hea on teada, et sul on inimesed, kes sust hoolivad.

Täna hommikul käis veel see kellavärgisõbranna, istusime nagu vanadel headel aegadel, ainult, et 2 last turnisid me otsas. Pole lugu, tehtav! Sõbrannat ära saates leidsin postkastist kaardi oma Hiiumaa tädidelt. Kui armsad nemad veel on!

Õhtul nüüd tulid alt naabrid veel lillega, kahjuks panime täpselt lapsi magama ja nad istuma jääda ei saanud, aga jällegi, ülimalt armas, et nad meeles pidasid. Pidustused kestavad veel, homme tuleb vend oma perega.

Ohhh. Nii palju toredaid inimesi mu ümber. Lisaks neile, kes kohale ilmusid, on ju need, kes SMS-i saatsid, facebooki teate jätsid või helistasid. Ma ikka koguaeg mõtlen, et millega ma need inimesed ära teenisin..

Soovin, et kõigi teie sünnipäevad on ka vähemalt sama toredad!

Palju õnne sünnipäevaks, Raili!

Mu sünnipäev on tegelikult homme. Lihtsalt väike mitte väga delikaatne meeldetuletus, et te ei unustaks. Oh, oodake. Nagunii te ei unusta, meil on ju Facebook!

Ma ei saa tegelikult üldsegi aru nendest inimestest, kes oma sünnipäeva facebookist eemaldavad ja siis päev hiljem kibestunult oma seinal teatavad, et aitäh selle "massilise õnnesoovitulva" eest. No dooh! Ma loodan, et su ema ja õde ikka teavad ilma facebookita ka, kui ei tea, siis kehvad lood teil perekonnas. Aga need ülejäänud, mitte kõige lähedasemad... No mind küll ei sega, kui Facebook neid natuke aitab. Ma ei eelda, et mu noarootsi klassiõde 15-aasta tagusest ajast teab elulõpuni, et Kääramees Railil oli ju 7ndal septembril sünnipäev. Aga hea meel on küll, kui ta facebookiski õnne soovib. Päriselt.

Need õnnesoovid sünnipäeval, lisaks facebookile siis ka telefoni teel ja näost näkku, on tegelikult minu jaoks parim osa sünnipäevast. Ülejäänud mudru mulle üldse ei meeldi. Ei, ärge saage valesti aru, ma armastan oma inimesi ja mulle meeldib nendega olla, lihtsalt et.. Ma ei taha tõmmelda! Mulle ei meeldi üldse, et ma peaksin midagi küpsetama. Koristama. Need pestud riiete kuhjad lõpuks kokku korjama. Juuksed ära värvima. Vanasti oli see töö juurde viimise värk veel ka. Käid eelneval õhtul mööda poode oma hullu nimekirjaga ja higistad, mõtled, mis külalistele meeldiks ja et keegi ei tunneks, et ta tõi rohkem, kui ta vastu saab. Mõni kindlasti naudib kõike seda möllu, aga mitte mina. Aga paratamatult, kui sinul on sünnipäev, siis kõik vaatavad just sulle otsa, et mida me sööme ja mis programmis on. 

Ja siis saabub sünnipäev. Žongleerid laste ja telefoniga lakkamatult kogu päeva ja (mulle päriselt, päriselt ka ikkagi meeldib, et helistatakse, mitte selles ei ole asi, AGA..) kogu see aeg pead sa ühtlasi kraamimima ka oma kodu, segama singijuustupudi, koogitainast ja morssi. Kui tore, tegus päev!

Võiks olla nii, nagu naistepäeval on, et täna on minu päev ja mina olen proua. Lähedased küll teavad, et mulle meeldivad teiste sünnipäevad kordades rohkem kui enda omad, toovad ise koogi ka võib-olla veel midagi, aga nalja teete, ikka ma ju panen ise midagi lauale ka. Nii on lihtsalt viisakas.

Ja siis see kingiteema. Mis ma kingiks tahan? Midagi tegelikult. Ma ei taha asju selle eest, et olen olemas. Võib-olla just, et tullakse oma söögiga ja toimetatakse ise mu köögis. Üllatusi. Emotsioone. Lilled mulle meeldivad. Üle kõige tahaksin sünnipäevakingiks lapsehoidjat, vaba aega. Terve päev inimesi minu ümber, rutiinist välja. Seltskonda. Lihtsalt juttu rääkima, mitte süldilauda. Aga noh. 

Mul on üks ammune sõbranna, kellest ma tean, et ta tuleb lille ja kallistusega, nagu iga aasta. Mõni aasta on see võib-olla üldse üks kahest meie kohtumisest ja mõni aasta tal võib-olla pole aega rohkem kui paari lause jagu. Aga ma tean, et ta tuleb, sama kindlalt nagu ma tean, et sügis tuleb peale suve. Vot see on armas. See õige sünnipäevafiiling. 

Ma ei ole kunagi tahtnud kõige selle pärast oma sünnipäeva üldse pidada. Ma ei taha seda jooksmist ja muretsemist, kas viineripirukad ikka kerkivad, mida keegi joob või ega salat liiga mage pole. Tahaks lihtsalt olla mina ise ja tunda end armastatuna. Millal siis veel, kui mitte oma sünnipäeval?

I'm on fire!!!

Ma sain eile jälle sõbrannalt komplimendi, et olen väga peenike. Iseenesest väga äge, sest ma pole isegi veel ideaalkaalus. Teisalt ma ei tea, kas see ongi nii väga äge. Ei saa ikka olla nii, et kõik ongi hästi, ikka nokk kinni saba lahti. Lihtsalt nüüd on kõik riided mulle suured ja mul ei ole midagi enam selga panna. Vanu riideid alles ma ei hoidnud ja need oleks 5 aastat hiljem muidugi moest väljas ka, aga nüüd ongi.. Üleriided, pluusid ja kõige hullem lugu on veel pesuga. No kui pole midagi enam sisse panna, siis pole :) aga teatavasti olen ma vaene nagu kirikurott ja ma küll ei tea, kust uued riided tulema peaks.

Nii, et kui te näete mind tänaval kõndimas kottis pükstes nagu väike gängstaräppar, siis ärge peljake hoolimata sellest ligi astuda, nende 3 numbrit suuremate riiete all olen endiselt mina. Äkki peaks selle kaalulangetusega nüüd korraks pidurit panema, oleks odavam? Hah, nali. Ma ei teeks seda kunagi. Mõne hilbu kaltsuka tasuta-kastist ikka leian ju.

Ja no mis siin pidurit pannagi, tegelikult ma ei saagi. Ma pole dieedil, toitun tervislikult ja see on elustiil, mitte mingi hetkeline moeröögatus. Krõks käis peas ära ja teatavasti usuhullud nii lihtsalt alla ei anna. Ma pole teile rääkinudki, käisin ju Orgu ja umbes 8 teise naisega söömas üks õhtu mõni aeg tagasi. Hästi mõnus õhtu oli, kõik olid nii positiivsed ja toredad seal, jagasid oma kogemust. Mõni alles alustas, mõni oli nelja kuuga 28 kilo kaotanud. Ja mida tehes? Süües!

Ja ma olengi ära tehtud. Erik Orgu nimelisse sekti kuulun. Tervislik toitumine on nii lihtne. Kõik, kes proovivad, tunnistavad automaatselt ühest suust sedasama. Aga kes proovinud pole, sellel on lihtne muidugi targutada, et vahukoor kastmes on ennekuulmatu jaburus. Ma olen vahukoort süües kaotanud kahe ja poole kuuga 9 kilo. Aga mida nisujahukaste sinu jaoks kunagi teinud on?

Okei, aitab, aitab. Igaüks ise vaatab mismoodi elada tahab. Aga tol õhtul seal laua ümber istuda oli ikka tõeliselt värskendav. Kõik rääkisid sama keelt ja olid ise oma õnne sepad.

See on tegelikult ikka täielik looduse ime, kui plastiline on üks inimkeha. Eile otsisin kokku lasteriideid müügi jaoks ja leidsin ühe enda mantli, mida aastate jooksul mitmeid kordi proovinud olen. Selle õmbles ämm mulle vahetult peale esimest rasedust. Siis oli see muidugi paras, aga järk-järgult kuivasin kokku nii, et üks hetk tahtsin nööpe juba edasi õmmelda. Seda ma ei teinud ja eelmise aasta jõulude ajal pidin jälle avastama, et rinnust ei lähe see isegi kinni. Ja eile,, voilaa, jälle uppusin sinna sisse kogu täiega.

Aga lasteriideid käisin muidu müümas Väikeste Nõmmekate klubi orgunnitud lasteasjade kirbukal. Iseenesest läks mul seal päris hästi, müüsin ca 40 euro eest asju, mis kodus lihtsalt seisid. Aga ega neid asju ikka väga kerge müüa ei ole, kuigi mul on asjadel naljahinnad, bodid 50 senti ja kombed 4 EUR jne, aga ikka neid keegi ei taha. Ja mina müün korralikke asju. Olen ju küll ja veel näinud 3-euroseid topilisi kulunud pluuse, vot nendest müüjatest küll aru ei saa. Aga mul oli isegi tasuta asjade kast, kus sees üsna korralikud riided, põhiliselt need, mis kellegi antud, sest raha võtta nende eest on kuidagi nadi. Aga inimesed ei tahtnud isegi neid tasuta asju väga. Lapseriietest on ikka väga raske lahti saada. Või noh, ega seal tegelikult külastajaid nüüd ka väga massiliselt polnud. Tegelikult tuli see 40 eurtsi suht koht esimese tunniga ja selleks tegin väga aktiivset müüki ka. Ei lasknud kedagi niisama vahtida ja vaikselt ära minna vaid ikka küsisin, mida ta otsib. Aga inimesed otsivad muudeks enamasti suurus 92 riideid, mida mul ei ole pakkuda, sest kodus on neid vaja ja teiseks, see suurus trööbatakse ikka mõnuga läbi juba ka.

Igatahes, lisaks kappide tühjendamisele olen ma igatpidi praegu uutmistuhinas. Akutrell hari, saag, värvipurk näpus ja koguaeg tõmbleks. Lapsed on saamasugused hullud, Gregori värvis täna ühe kapi peaagu ise ära ja proovis lauajuppide ja akutrelliga linnumaja ehitada. Holger käib järgi ja korrutab rõõmsa näoga "emme tööd". Ja emme töötab tõesti väga palju. Päeval, õhtul, öösel. Selline piinav tunne on, et enne uute projektide alustamist pean mõned vanad ära lõpetama. Täna sain väga palju tehtud, sest ema käis siin lastega möllamas ja Priit muidugi on õnnelik, kui ma värvin ja pahteldan. Nii õnnelik, et läheb lastega mänguvaljakule lausa.

Väga säästlik ja kokkuhoidlik olen ma ka, sest ega ma siia majja hetkel raha sisse ei too ju. Poes käin korra nädalas, väga hoolikalt vaatan, kust ja mida ostan. Remont ja mööbliehitus käib kõik olemasolevate materjalidega, loominguline tuleb olla ja kõik saab tehtud. Nagu värskendus-puhastuskuur ja ma pole kindel, kas ma mõtlen selle all mööblit või mind ennast.

Sügis on täiega minu aeg ikka. Ma olen hoos ja nii hea on olla.