Mu sünnipäev on tegelikult homme. Lihtsalt väike mitte väga delikaatne meeldetuletus, et te ei unustaks. Oh, oodake. Nagunii te ei unusta, meil on ju Facebook!
Ma ei saa tegelikult üldsegi aru nendest inimestest, kes oma sünnipäeva facebookist eemaldavad ja siis päev hiljem kibestunult oma seinal teatavad, et aitäh selle "massilise õnnesoovitulva" eest. No dooh! Ma loodan, et su ema ja õde ikka teavad ilma facebookita ka, kui ei tea, siis kehvad lood teil perekonnas. Aga need ülejäänud, mitte kõige lähedasemad... No mind küll ei sega, kui Facebook neid natuke aitab. Ma ei eelda, et mu noarootsi klassiõde 15-aasta tagusest ajast teab elulõpuni, et Kääramees Railil oli ju 7ndal septembril sünnipäev. Aga hea meel on küll, kui ta facebookiski õnne soovib. Päriselt.
Need õnnesoovid sünnipäeval, lisaks facebookile siis ka telefoni teel ja näost näkku, on tegelikult minu jaoks parim osa sünnipäevast. Ülejäänud mudru mulle üldse ei meeldi. Ei, ärge saage valesti aru, ma armastan oma inimesi ja mulle meeldib nendega olla, lihtsalt et.. Ma ei taha tõmmelda! Mulle ei meeldi üldse, et ma peaksin midagi küpsetama. Koristama. Need pestud riiete kuhjad lõpuks kokku korjama. Juuksed ära värvima. Vanasti oli see töö juurde viimise värk veel ka. Käid eelneval õhtul mööda poode oma hullu nimekirjaga ja higistad, mõtled, mis külalistele meeldiks ja et keegi ei tunneks, et ta tõi rohkem, kui ta vastu saab. Mõni kindlasti naudib kõike seda möllu, aga mitte mina. Aga paratamatult, kui sinul on sünnipäev, siis kõik vaatavad just sulle otsa, et mida me sööme ja mis programmis on.
Ja siis saabub sünnipäev. Žongleerid laste ja telefoniga lakkamatult kogu päeva ja (mulle päriselt, päriselt ka ikkagi meeldib, et helistatakse, mitte selles ei ole asi, AGA..) kogu see aeg pead sa ühtlasi kraamimima ka oma kodu, segama singijuustupudi, koogitainast ja morssi. Kui tore, tegus päev!
Võiks olla nii, nagu naistepäeval on, et täna on minu päev ja mina olen proua. Lähedased küll teavad, et mulle meeldivad teiste sünnipäevad kordades rohkem kui enda omad, toovad ise koogi ka võib-olla veel midagi, aga nalja teete, ikka ma ju panen ise midagi lauale ka. Nii on lihtsalt viisakas.
Ja siis see kingiteema. Mis ma kingiks tahan? Midagi tegelikult. Ma ei taha asju selle eest, et olen olemas. Võib-olla just, et tullakse oma söögiga ja toimetatakse ise mu köögis. Üllatusi. Emotsioone. Lilled mulle meeldivad. Üle kõige tahaksin sünnipäevakingiks lapsehoidjat, vaba aega. Terve päev inimesi minu ümber, rutiinist välja. Seltskonda. Lihtsalt juttu rääkima, mitte süldilauda. Aga noh.
Mul on üks ammune sõbranna, kellest ma tean, et ta tuleb lille ja kallistusega, nagu iga aasta. Mõni aasta on see võib-olla üldse üks kahest meie kohtumisest ja mõni aasta tal võib-olla pole aega rohkem kui paari lause jagu. Aga ma tean, et ta tuleb, sama kindlalt nagu ma tean, et sügis tuleb peale suve. Vot see on armas. See õige sünnipäevafiiling.
Ma ei ole kunagi tahtnud kõige selle pärast oma sünnipäeva üldse pidada. Ma ei taha seda jooksmist ja muretsemist, kas viineripirukad ikka kerkivad, mida keegi joob või ega salat liiga mage pole. Tahaks lihtsalt olla mina ise ja tunda end armastatuna. Millal siis veel, kui mitte oma sünnipäeval?
No comments:
Post a Comment