Palju õnne mulle, tõesti. Mul on nii vedanud, minu ümber on palju tohutult armsaid inimesi. Ma vaatan oma uut lillekollektsiooni ja mõtlen, et ma ei ole ju ära teeninud nii palju lilli ja nii palju toredaid inimesi. Aitäh!!! Südamest!
Algas see kõik juba hommikul vara, kui Priit poistega mulle voodisse sadas. Nad on superägedad, Gregori saab juba aru küll, mis on sünnipäev ja et kedagi õnnitledes ollakse ülevoolavalt rõõmus. Holger on nagunii koguaeg ülevoolavalt rõõmus ja nii nad tulidki, lilled ja kingid käes. Priit oli kaval, eelmine päev ütles mulle juba varakult, et tuleb hilisema rongiga, no et me vastu ei läheks. Ise tuli tegelikult ikkagi varem, nii et me oodata ei osanud ja peitis oma lilled ja kingid keldrisse.
Lisaks kinkidele, mis olid 2 väga ägedat sisustusteemalist raamatut, oli kaasas ka kaart, mille Priit palus mul valju häälega ette lugeda. Ma ei suutnud, sest see kõik oli lihtsalt liiga armas ja nutt tuli peale. Naljakas ikka, et nutetakse ühtemoodi nii kurbusest kui rõõmust. Ilmselgelt ei hakka ma kogu kirja teile siia kopeerima, aga võin öelda, et see sisaldas lausejuppe nagu "kõige armsam inimene maailmas" ja "iga sekundit veeta ainult sinuga". No kuidas sa siis ei nuta!
Gregoriga lasteaeda minnes mõtlesin, et kui mu sünnipäev lõppekski siin praegu ja kohe, oleks see ikka kõige ägedam sünnipäev üldse. Aga loomulikult ei saanud see päev sellega veel läbi, oh ei.
Läksin Holgeriga proovimise mõttes muusikatundi ühte mängutuppa Pääskülas. Gregorit ma ju arendasin söögi alla ja söögi peale, vaene Holger peab ise arenema nii kuidas oskab. Õnneks ta oskab väga hästi, aga ikkagi. Juba seltskonna mõttes nii mulle kui talle. Muusikatunnis oli ta nagu kala vees, täiesti tema teema. Laulis, tantsis, plaksutas ja jutustas, täiega hoos noh. Gregori sellistes kohtades vahtis lihtsalt suu ammuli, mida teised teevad, samal ajal, kui mina tema kätega opereerisin ja kõike rõõmsalt kaasa tegin. Muidugi, Priidu rahustuseks peab ütlema, et Holgeril on seda kossumehe geeni ikka ka. Seal olid mingid pallid ilusti silma alt ära panemata ja Holger mul eksis sinna ikka üsna mitmel korral.
Muusikatunni lõppedes oli mul üsna mitu vastamata kõnet ja üks nendest oli ema, kes oli tegelikult oma õnnitlused juba ära teinud ja öelnud et astub laupäeval läbi. Aga nüüd oli tal lihtsalt vaja teada, kas olen kodus. Lihtsalt niisama, no et mis teen või nii. Jajaa :)
Natukese aja pärast ilmuski ta ukse taha, tõi head ja paremat, pesi nõud ära, mängis Holgeriga, jõi minuga teed ja sõime kooki ja varsti saatsimegi ta juba bussi peale, et ta saaks tööle minna.
Koju tagasi minnes panin Holgeri magama ja peale seda vastasin köögikapi peal istudes mõnele kõnele, kui nägin aknast täditütre autot. Mine pekki kui äge, täielik üllatus!!! Esimese asjana ütles ta mulle muidugi, et ta käsi südamel ei tulnud, sest ma blogis käskisin ja et tal oli nagunii plaanis. Ja ma usun teda ka :) siis ilmus üks sõbranna (küll mitte nii üllatuslikult, aga ega mul vähem hea meel ei olnud). Nii tore on istuda oma sünnipäeval, kohvitada ja kooki süüa, just nende kõige omamatega.
Tüdrukud sättisid end juba minema, kui tuli mu vana korterikaaslane ca 10 aasta tagusest ajast. Me vahel ikka nalja pärast räägime, et vana elukaaslane, aga tegelikult pole see midagi sellist. Nagu vend. Ja jälle, siiras rõõm, ükskõik, millal näha, eriti veel sünnipäeval.
Gregorile lasteaeda järele minnes sain jälle üllatuse osaliseks. Mu vanem poeg oli mulle sünnipäevaks korjanud kimbu vahtralehti ja lisaks kinkis ta veel mõned kivid ja tammetõrud. No on armas, noh!
Õhtul tuli veel üks perekond, sõbrad meil ja ämm. Ma pean ütlema, et nautisin Proseccot, nagu ma polnud aastaid juba nautinud.
Täiega minu päev. See on mõneti ju lapselik, mõelda, et sünnipäev peab olema nii väga eriline päev, aga 365 päeva on aastas ja vähemalt üks neist võiks ju eriline olla. Minu jaoks oli selline positiivne ja energiat andev, nii hea on teada, et sul on inimesed, kes sust hoolivad.
Täna hommikul käis veel see kellavärgisõbranna, istusime nagu vanadel headel aegadel, ainult, et 2 last turnisid me otsas. Pole lugu, tehtav! Sõbrannat ära saates leidsin postkastist kaardi oma Hiiumaa tädidelt. Kui armsad nemad veel on!
Õhtul nüüd tulid alt naabrid veel lillega, kahjuks panime täpselt lapsi magama ja nad istuma jääda ei saanud, aga jällegi, ülimalt armas, et nad meeles pidasid. Pidustused kestavad veel, homme tuleb vend oma perega.
Ohhh. Nii palju toredaid inimesi mu ümber. Lisaks neile, kes kohale ilmusid, on ju need, kes SMS-i saatsid, facebooki teate jätsid või helistasid. Ma ikka koguaeg mõtlen, et millega ma need inimesed ära teenisin..
Soovin, et kõigi teie sünnipäevad on ka vähemalt sama toredad!

Algas see kõik juba hommikul vara, kui Priit poistega mulle voodisse sadas. Nad on superägedad, Gregori saab juba aru küll, mis on sünnipäev ja et kedagi õnnitledes ollakse ülevoolavalt rõõmus. Holger on nagunii koguaeg ülevoolavalt rõõmus ja nii nad tulidki, lilled ja kingid käes. Priit oli kaval, eelmine päev ütles mulle juba varakult, et tuleb hilisema rongiga, no et me vastu ei läheks. Ise tuli tegelikult ikkagi varem, nii et me oodata ei osanud ja peitis oma lilled ja kingid keldrisse.
Lisaks kinkidele, mis olid 2 väga ägedat sisustusteemalist raamatut, oli kaasas ka kaart, mille Priit palus mul valju häälega ette lugeda. Ma ei suutnud, sest see kõik oli lihtsalt liiga armas ja nutt tuli peale. Naljakas ikka, et nutetakse ühtemoodi nii kurbusest kui rõõmust. Ilmselgelt ei hakka ma kogu kirja teile siia kopeerima, aga võin öelda, et see sisaldas lausejuppe nagu "kõige armsam inimene maailmas" ja "iga sekundit veeta ainult sinuga". No kuidas sa siis ei nuta!
Gregoriga lasteaeda minnes mõtlesin, et kui mu sünnipäev lõppekski siin praegu ja kohe, oleks see ikka kõige ägedam sünnipäev üldse. Aga loomulikult ei saanud see päev sellega veel läbi, oh ei.
Läksin Holgeriga proovimise mõttes muusikatundi ühte mängutuppa Pääskülas. Gregorit ma ju arendasin söögi alla ja söögi peale, vaene Holger peab ise arenema nii kuidas oskab. Õnneks ta oskab väga hästi, aga ikkagi. Juba seltskonna mõttes nii mulle kui talle. Muusikatunnis oli ta nagu kala vees, täiesti tema teema. Laulis, tantsis, plaksutas ja jutustas, täiega hoos noh. Gregori sellistes kohtades vahtis lihtsalt suu ammuli, mida teised teevad, samal ajal, kui mina tema kätega opereerisin ja kõike rõõmsalt kaasa tegin. Muidugi, Priidu rahustuseks peab ütlema, et Holgeril on seda kossumehe geeni ikka ka. Seal olid mingid pallid ilusti silma alt ära panemata ja Holger mul eksis sinna ikka üsna mitmel korral.
Muusikatunni lõppedes oli mul üsna mitu vastamata kõnet ja üks nendest oli ema, kes oli tegelikult oma õnnitlused juba ära teinud ja öelnud et astub laupäeval läbi. Aga nüüd oli tal lihtsalt vaja teada, kas olen kodus. Lihtsalt niisama, no et mis teen või nii. Jajaa :)
Natukese aja pärast ilmuski ta ukse taha, tõi head ja paremat, pesi nõud ära, mängis Holgeriga, jõi minuga teed ja sõime kooki ja varsti saatsimegi ta juba bussi peale, et ta saaks tööle minna.
Koju tagasi minnes panin Holgeri magama ja peale seda vastasin köögikapi peal istudes mõnele kõnele, kui nägin aknast täditütre autot. Mine pekki kui äge, täielik üllatus!!! Esimese asjana ütles ta mulle muidugi, et ta käsi südamel ei tulnud, sest ma blogis käskisin ja et tal oli nagunii plaanis. Ja ma usun teda ka :) siis ilmus üks sõbranna (küll mitte nii üllatuslikult, aga ega mul vähem hea meel ei olnud). Nii tore on istuda oma sünnipäeval, kohvitada ja kooki süüa, just nende kõige omamatega.
Tüdrukud sättisid end juba minema, kui tuli mu vana korterikaaslane ca 10 aasta tagusest ajast. Me vahel ikka nalja pärast räägime, et vana elukaaslane, aga tegelikult pole see midagi sellist. Nagu vend. Ja jälle, siiras rõõm, ükskõik, millal näha, eriti veel sünnipäeval.
Gregorile lasteaeda järele minnes sain jälle üllatuse osaliseks. Mu vanem poeg oli mulle sünnipäevaks korjanud kimbu vahtralehti ja lisaks kinkis ta veel mõned kivid ja tammetõrud. No on armas, noh!
Õhtul tuli veel üks perekond, sõbrad meil ja ämm. Ma pean ütlema, et nautisin Proseccot, nagu ma polnud aastaid juba nautinud.
Täiega minu päev. See on mõneti ju lapselik, mõelda, et sünnipäev peab olema nii väga eriline päev, aga 365 päeva on aastas ja vähemalt üks neist võiks ju eriline olla. Minu jaoks oli selline positiivne ja energiat andev, nii hea on teada, et sul on inimesed, kes sust hoolivad.
Täna hommikul käis veel see kellavärgisõbranna, istusime nagu vanadel headel aegadel, ainult, et 2 last turnisid me otsas. Pole lugu, tehtav! Sõbrannat ära saates leidsin postkastist kaardi oma Hiiumaa tädidelt. Kui armsad nemad veel on!
Õhtul nüüd tulid alt naabrid veel lillega, kahjuks panime täpselt lapsi magama ja nad istuma jääda ei saanud, aga jällegi, ülimalt armas, et nad meeles pidasid. Pidustused kestavad veel, homme tuleb vend oma perega.
Ohhh. Nii palju toredaid inimesi mu ümber. Lisaks neile, kes kohale ilmusid, on ju need, kes SMS-i saatsid, facebooki teate jätsid või helistasid. Ma ikka koguaeg mõtlen, et millega ma need inimesed ära teenisin..
Soovin, et kõigi teie sünnipäevad on ka vähemalt sama toredad!
No comments:
Post a Comment