Nähtamatuks muutumisest

Pärast lapse saamist võib olla teinekord üsna šokeeriv, kuidas sa järsku oled mõnede inimeste jaoks justkui nähtamatuks muutunud. Seisad vastsündinud beebi süles ukse peal ja ootad naerul näoga oma lähedasi, kes kohe-kohe üles jõuavad. Uks avaneb ja põmm! Oikuinunnubeebi, vaatakuiarmastaon, oikuiväike, pesenkäedjavõtansülle. Sulle visatakse lihtsalt lilled, kallistatakse korra ja plutiplutitatakse beebit edasi. Halloo, ma nägin 30 tundi räiget vaeva, et teil oleks üldse see plutipluti siin! Ma pole kunagi varem sünnitanud ja see oli neetult raske, 30 korda raskem, kui kõik teiste inimeste jutud kokku. Ma ei saa minna enam duši alla, kui ma tahan, mul oli väga valus üldse end kokku võtta ja ukse peale kõndida ja sina räägid beebibeebibeebi. Küsi, kuidas minul läheb! 

See oligi minu jaoks kõige raskem üldse, jätta oma isekus ja Mina kus see ja teine ja taibata, et sa oled siin lihtsalt selleks, et teenida seda väikest inimest. Peale sünnitust tundsin end ausalt nii räbalana ja kõik oli nii kardinaalselt muutunud. Oleks tore olnud, kui keegi oleks minuga vestelnud nii nagu enne või tulnudki uurima, kuidas mul läheb, mitte, kuidas beebi kasvab. Teise lapsega seda enam ei olnud, ma olin ju harjunud olema ema. Aga esimesega küll. Integreerumine ema-maailma on lihtsalt kuidagi nii järsk. Alles tatsad ringi oma suure kõhuga ja siis järsku tunned kutset sünnitama, teed selle ära ja miski pole enam iial sama!

Ega sellest ju keegi ei räägi. Või kurat teab, järsku ma olengi ainus inimene planeedil, kes nii tundnud on. Aga tegelikult ju aina jahutakse, kuidas sünnitus on valus, aga ununeb. Räägitakse, et saad lapse kõhule ja on õndsus, puhas õndsus, ei ühtki muret. Räägitakse, et emaarmastus tabab sind nagu välgunool, sünnitad ära ja oled nagu puuga pähe saanud. Aga nii see ei ole, igatahes mitte alati.

Kuidas muidu seletada, et 3 aastat ja 3 kuud hiljem mäletan ma iga minutit, tunnet, toimingut oma esimesest sünnitusest. Aga teist ma ei mäleta. Holger kuidagi... lihtsalt tuli. Aga Gregori sünnitamine oli raske (t)ööpäev ja pool veel peale. Ja ei unune!!!

Ma mõtlesin 2 aastat, et mis mul viga on, et mul ei unune ja ei tundu köki-möki see värk kõik. Aga siis sain selle teist tüüpi sünnituse, kus oligi suva 5 min peale seda, naersin ja rõõmustasin, samal ajal, kui peale esimest sünnitust vaevlesin valudes ja verekaotuses. Ehk siis võib olla nii ja võib olla naa.

Jaa, laps kõhul on tore olla, on kirjeldamatu eufooria, on rõõmupisarad, on heldimus, on kergendus, on kohtumisrõõm, on uhkus. Aga võivad olla ka süümepiinad, et sünnitusega paremini hakkama ei saanud. Kuidas sa siis ei suutnud õigesti pressida? Miks ikkagi, hoolimata plaanitust, kasutasid epiduraali abi? Võib olla, et sa oled nii väsinud, et ei saagi aru, kas sa oled üldse õnnelik. Igasugu asju võib olla. Ja ei pea kohe valu ja vaeva unustama. Sa oled lõhki ja räsitud. Sa tõid just uue inimese siia maailma! Natuke tunnustust ja uhkust enese üle ei teeks paha. Aga mina, totu, arvasin, et endast kahju olla ei tohi, peab olema vaid piiritu rõõm lapse üle. Sest võrdlesin end teistega. Aga ei tohi. Pole mõtet.

Ja see emaarmastus... mingisugune instinkt tekib tõesti juba esimesel sekundil, et see inimene siin on nüüd sinu inimene ja sa võitled tema nimel kasvõi viimse verepiisani. Aga kas ma armastasin seda tombukest esimesest sekundist kohe nii palavalt nagu nüüd näiteks Gregorit? Ei, kindlasti mitte. Emaarmastus ainult kasvab sedamööda, kui õpid tundma oma last. Algul on ta väike nunnu vääks, küll osa sinust, aga tegelikult ei tea sa veel, kes ta on. Täna on tal nimi ja iseloom, sa tead, kuidas ta mingites olukordades käitub, millele tema puhul tähelepanu pöörata, mis ta lemmiksöögid on, kuidas ta magamise ajal voodis pöörleb, mis on tema lemmikmängud, lemmikloomad, lemmikvärv... lapsevanem olla ja oma kodu väikeste inimestega jagada on tohutult äge. Aga kui äge see olema saab, seda sa kohe alguses ju ei tea. Ja algul, kui ta ainult sööb, magab ja kakab - no kuidas sa võrdledki seda sellega, kui tuleb üks väike armas poiss, paneb käed sulle ümber ja ütleb: "emme, sa oled mulle väga kallis!"

Igatahes, kogu selle pika jutu lõpetuseks tahan öelda, et kui teil on sõbrannasid või sugulasi, kes on äsja sünnitanud oma esimese lapse, siis proovige külla minnes  rohkem neile ka tähelepanu pöörata. See väike magav titt nagunii ei saa aru, kes tuli või mis asjus. Tal on isegi ju parem, mida vähem käsi teda väntsutab. Aga lapse ema, tema võib-olla vajab seda tähelepanu ja tunnustust väga. Ehk tunneb ta end uues olukorras sama ebakindlana ja hirmul, nagu mina olin. Seda kõike on algul ikka tohutult palju ja isegi, kui sa oled keskmisest rohkem vaadanud kõrvalt, kuidas teised oma lapsi kasvatavad ja kuulanud jutte sünnitusest... siis midagi sellest ei valmista sind päriselt ette selleks, mis sinuga toimuma hakkab. Ühel hetkel oled sa tavaline inimene tavaliste soovide ja mõtetega ja järgmisel vastutad ühe väikese inimese eest ja pead end tahaplaanile suruma. Süüa, magada, pissil käia ja õue minna ei saa siis kui ise tahad. Kui üldse. See võib olla ehmatav, päriselt.

Aga ei pruugi, muidugi. Piisavalt palju on neid, kes sünnitavad kiirelt ja lihtsalt, nagu käiksid vetsus hädal ja kelle lapsed on täiuslikud nagu raamatus ja kes on 100% ette valmistunud oma uueks eluks. Aga mõned ikka ei ole ka.