Turvalisus autos, eriti laste turvalisus, on midagi, mille suhtes olen alati väga kirglikult meelestatud olnud. Laste turvalisuse peale hakkasin laiemalt mõtlema muidugi alles siis, kui lapse sain (samamoodi, nagu ma hetkel ei juurdle näiteks selle üle, kuidas suuri koeri autos transporditakse).
Aga ka turvalisus laiemalt, kõigi jaoks, on minu teadvuses olnud juba väga jõuliselt väga pikka aega. Näiteks ostan ma autole alla alati rehvid, mis on erinevates testides saanud parimad hinded. Loomulikult tuleb kusagilt maalt rahaline piir ette, aga näiteks mingeid nankange või linglange ma autole alla panna ei suudaks. Ma lihtsalt tahan teada, et kui ka mingi ootamatu olu, kokkupõrge, õnnetus toimub, et mina omalt poolt olen teinud absoluutselt kõik, et halvast olukorrast võimalikult väikeste kadudega välja tulla. Sest on olemas nimetud ja näotud talverehvid, mis käituvad talvisel teel nii kehvasti, et spetsialistid ei soovitaks neid suverehvidenagi kasutada.
Ja sama kehtib ka turvatoolide kohta. Ma ei saa kõiki koguaeg õpetada (kuigi tahaks!), aga ma pole küll veendunud, et nende jumal-teab-mitme-lapse-kasutatud lugematuid aastaid tagasi ostetud turvatoolidega on turvalisem sõita, kui täitsa ilma. Plastik ei kesta ju teatavasti igavesti ja kui avarii korral turvatooli korpus puruneb ja terava noana su lapsele pähe tungib, siis... üleüldse, tegemist on lapsega, paraku on juba asjad nii kord seatud, et nende eest teeme otsuseid meie, suured. Mõistan täielikult, et mõnedel lapsevanematel polegi väga palju raha (mitte et mul oleks!) ja uusi asju alati poest ei saa, aga siis panedki prioriteetid paika ja jätad Õhtulehe koju tellimata või korraldad sugulaste seas korjanduse või.. las olla kodune mööbel taaskasutusest, riided kaltsukast ja kodu remonti vajav. Mitte, et turvatool ei tohiks olla kasutatud, aga sel juhul palun tea, kes seda kasutas ja kui kaua. Seal on vahe sees, päriselt!
Mina sain 17-aastasena vägagi valusalt teada, et "minuga küll ei juhtu" on lollus. Juhtub. Juhtus. Istusin purjus autojuhi kõrval, tegime avarii ja surma sai üks noor inimene. Aastaid nägin sel teemal õudusunenägusid ja see kasvatas mind liiklusohutuse ja purjus juhtimise teemal väga julmal viisil ja igaveseks. Kunagi, kui julgust kogun, teen selle õnnetuse teemal ka postituse, sest arvan, et sellistest asjadest tuleb rääkida.
Igatahes, olen täiesti veendunud, et last peab autos vedama nõuetekohase turvavarustusega. Vales turvatoolis või süles last transportides ei ole mingeid garantiisid. Sest täpselt siis võibki juhtuda. Sa ei jõua eluseeski last kinni hoida, kui kõrvalteelt mingi joodik ette keerab või uljas vahtralehega bemarist möödasõidul otse kümpi sulle sõidab. Autoga üle katuse käia on juba turvavööga kinni olleski piisavalt õõvastav kogemus...
Teine grupp inimesi, kellest ma absoluutselt aru ei saa, on need täiskasvanud inimesed, kes ei kinnita turvavöösid. Eesistmel teevad seda küll vist pea kõik (tõenäoliselt mingi osa siiski paneb turvavöö peale vaid selleks, et politsei trahvi ei teeks, hea seegi), aga taga... ma olen ise pidanud mitmele inimesele seletama, et kui sina turvavööd peale ei pane, siis avarii korral sinu keha lömastab minu lapsed (ptüiptüiptüi, vastik mõte!!!). Ja peale selle, selles samas minu aastatetaguses õnnetuses lendasid autost välja 2 noormeest, kes olid turvavööga kinnitamata. Ühel vedas, aga teine suri. Turvavöö mitte kinnitamisel ei ole mingit õigustust. Ja ausalt, ma ei tea, mis rahuldust või naudingut sellest üldse võiks saada. Või on see üks väike liigutus tõesti nii tülikas? Hiljem ratastoolis ringi kärutada on vast veelgi tülikam.
Turvatoolide kohta tahan ma teha veel ühe võrdleva postituse, eelkõige mõeldes lapsevanematele, keda ootavad ees valikud ja kes võib-olla ei adu, et see nende valik võib määrata lapse järgneva elu kvaliteedi.
Infot on, aga üsna kaootiliselt ja hästi palju peab ise otsima. Igatahes on see teema, millel nämmutamine pole vast kunagi liiast. Seega, stay tuned... varsti osa 2!
No comments:
Post a Comment