Kas lihtsalt veel üks blogi?

Kes minu blogi peaks lugema ja miks ma seda kõike nüüd alustan?

On palju erinevaid blogisid, mõni kirjutab paremini, teine halvemini. Mõnel on mitu tuhat igapäevast lugejat ja saab reklaamirahadest kõhu täis, teine kirjutab sahtlisse, ehk laseb mõnel lähedasel pereliikmel vahel lugeda. Mina olen siiamaani kirjutanud oma peas. Mõtlen ja arutlen omaette ja tunnen, et nii palju on öelda. Nii palju ajab närvi, nii palju vaimustab. Koguaeg tahaks teisi õpetada, kedagi mõjutada, olla keegi. Vot seda teeb sinuga, kui sa oled 3 aastat pooled päevad üksi oma putukatega ja põhilised vestlusteemad on söök ja pissilkäimine. Nad on VÄGA toredad, ärge saage must valesti aru. Iga lapsevanem teab, et oma lapsed on nagu õhk, mida hingad. Ilma nendeta pole elu, pole rõõmu. Aga siiski, oleks hea aeg-ajalt mõtteid vahetada mõne täiskasvanuga.

Nii, kelle oma sõbrannadest ohvriks valin? Kellel on aega mind pidevalt kuulata? Mitte kellelgi. Kõigil on oma elu, omad graafikud, omad käimised. Minu mured pole teiste omadest tähtsamad. Ja mida ma sellest saangi, kui korra maha istun ja end tühjaks räägin, homme olen ikka taas samas kohas.

Ajad on muutunud. Vanasti istusime pooled õhtud sõbrannade juures, kirusime mehi, jõime kohvi. Nüüd. Ma ei jõua tihti isegi kodust välja! Peale selle on kõigil mee sõpradel lapsed ja isegi kui ma enda omad maha raputan, siis tõenäosus, et külla minnes võõrad lapsed mul kõrvad kurdiks karjuvad, on keskmisest suurem.

Üldsegi, kas te olete tähele pannud, et kui näiteks lasteta poodi lähete, siis KÕIK TEISED on võtnud enda omad kaasa sinna röökima ja kilkama ja just siis teeb keegi draamakuninganna üle poe kisa, et mänguasjariiulist järjekordset elsat või annat ei saa??

Igatahes, hakkan ennast siin välja elama. Olen aru saanud, et kõigil on vaja mingit väljundit, hobi, midagi, mis maandab igapäevaselt ja minu jaoks võibki see olla see. Ei tea, kui tihti ma kirjutada jõuan, sest peale lastega tegelemise on mind sel kevadel tabanud mingi erakordne laiskus. Arvasin pikalt, õigemini püüdsin pikalt end välja vabandada sellega, et mul on 2 väikest last ja seetõttu mul kõik projektid toppavad. Hiljuti avastasin, et ma olengi lihtsalt laisk ja selle asemel, et härjal sarvist haarata, potsatan kohvitass käes diivanile ja vaatan vapraid ja ilusaid (kujundlikult rääkides, tegelikult muidugi ei vaata vapraid ja ilusaid. Neid ei peagi vaatama, et teada, mis seal toimub -täpselt sama, mis aastal 1998, ainult et teised näod ja teine kleidimood). Ma pole kunagi mingi vedeleja olnud, aga nüüd vedelen igal võimalikul hetkel. Eks see tittedega mässamine võtab muidugi läbi ka - sellest, mida ja miks ma päevad läbi teen, kavatsen ka varsti kirjutada.

Kas mu blogi on järjekordne beebiblogi? Kaldun arvama, et ei. Esiteks, ei ole meie peres enam päriselt beebisid (kuigi mulle meeldib neid vahel nii kutsuda) ja teiseks - beebidega on sellel blogil pistmist ainult nii palju, kui et 2 beebi järjestikune sünnitamine on mind toonud siia, kus ma täna olen. Täpselt nii haavatav, läbi nagu läti raha, rabelen, et ennast taas EMA-fassaadi alt üles leida. Otsin kohta ja püüan aru saada, kes ma siis nüüd olen, kas ma olen veel keegi.

Et head blogi kirjutada, pead olema aus. Sa ei saa kirjutada millestki, mida sa päriselt ei tunne või mõtle. Saad, aga keegi ei taha lugeda. Ja võib öelda, et täna 32-aastaselt olen ma lõpuks valmis olema aus. 40sed räägivad muidugi, et alles siis saabub tõeline küpsus, 60sed et alles nüüd saab elu nautida jne jne ja neil kõigil ongi õigus. 20ndad olid ka toredad (kind of), aga mul tõesti on hea meel, et see läbi on. Seega tunnen, et kuigi lastega kodus olemine on mind mõnes mõttes väga ebakindlaks teinud, siis teisalt olen kasvanud ja küpsenud rohkem, kui kunagi varem. Tean, mida tahan ja tean ka, et kõike ei saa sõrmenipsust.

Kas mul on midagi uut öelda? Ma arvan, et on. Keegi kusagil arvab kindlasti, et ka minu laused on klišeed ja tuhat korda enne nähtud, aga mina ise tunnen, et võin nii mõnegi teema avada uue nurga alt. Öelda neid asju, mida tavaliselt ei öelda. Visata maha õnneliku pere eesriide ja rääkida asjadest nii nagu nad on. Minu jaoks, võib-olla ka sinu jaoks.

Mina näiteks olen juba pikka aega tahtnud, et keegi mulle ütleks: "ära muretse, see on okei, et sa nii mõtled". On mõned artiklid, arvamuslood, intervjuud, mis kirjeldavad tuntud inimeste hetkelist madalseisu. Selles võtmes, et esimesed aastad on rasked, aga läheb üle. Lapsed kasvavad.

Vähe räägitakse sellest, mida igal pool ometi nii palju on näha - paariaastaste laste kõrvalt minnakse lihtsalt lahku. See on päriselt tohutult ebaõiglane, kuidas loodus seda asja sättinud on. Sa teed endale lapse või paar, inimesega, keda sa armastad üle kõige terves maailmas. Valid oma lastele ideaalse isa. Sünnitate koos, vaimustute koos oma lapsest, tema väikestest varvastest, sellest armsast käginast, mida ta teeb... Tuleb argipäev, naine mattub rutiini ja stressi. Mees käib tööl ja lapsega öösiti üleval istuda ei ole just ta meelistegevus. Naine saab ju päeval järgi magada, kui saab. Karussell keerleb, laps areneb, üha vähem on aega korralikult enda eest hoolitseda. Ühel päeval on naine väsinud ja tüdinud ja talle tundub, et ta elus pole muud peale kakamise ja söögi. Mees on segaduses, võib-olla isegi vihane, ta teeb ju kõik, mis suudab ja rohkem veel. Kumbki ei mõista kumbagi, kõik on justkui süüdi ja samas keegi ei ole ka. Põmm-piu-pauhh-lahkuminek. Lastelt võetakse ühe hetkega see kõige tähtsam ja üllam, mida neile üldse pere luues pakkuda taheti - terve ja õnnelik pere.

Ring algab taas. Mees otsib mõistmist, naine otsib mõistmist. Vot siis võetakse end kokku. Korjatakse end maast üles ja pingutatakse. Leitakse uus kaaslane. Pole harv juhus, kui uus kaaslane tuleb samasugusest poolikust, lõhki läinud perest. Selle asemel, et oma naisega veri ninast välja pingutada, et rasked ajad üle elada, leitakse uus, kes samamoodi oma mehelt mõistmist ei leidnud. Kasvatatakse võõraid lapsi, enda omasid nähakse vaid nädalalõppudel või üle nädala.

Sa mõtled nüüd, et näen kõike liiga mustades toonides. Sinuga küll nii ei juhtu. Ehk ei juhtugi. Enamike peredega ei juhtugi. Ma ka mõtlen, et ei juhtu. Pakun, et need ka kõik mõtlesid, kellel lõpuks siiski suhe nässu läks...

Ma ei räägi päriselt enda elust, räägin sellest, mida olen kordades kõrvalt näinud. Kuigi ma valetan, kui ütlen, et minu elus selliseid seikasid ja tundmusi pole. Me oleme ka kusagil seal vahepeal. Mitte lahku minemas, mitte õnnelikud armunud nagu 5 aastat tagasi. Peame vaeva nägema, et oleks romantika, et üksteist ei unustaks, leiaks aega. On tülid, on nääklemised, on pinged. Aga rõõmu üksteise üle, perena õnnelik olemist, on siiski vist rohkem.

Igatahes hakkan ma pidama nüüd seda blogi. Et kirjutada, mida mina asjadest mõtlen. Tunda rõõmu, küsida küsimusi, arutleda, kurvastada, olla vihane...

Loomulikult ei kavatse ma kirjutada ainult sellest, kuidas kõik lähevad ümberringi lahku ja kuidas lapsekasvatamine on üks neetult raske töö. Absoluutselt mitte! Ma tahan lihtsalt öelda et lillede ja liblikate seas on ka mustapäikseprillipäevi (ja ma ei mõtle siinkohal pohmelli!) ja ma tahaksin lihtsalt kellegagi jagasa seda, kuidas mina asju näen. Ehk saan mõne lugeja ja kaasamõtleja, võib-olla jäängi kirjutama selleks, et kirjutada.

Nii, et vähemalt ühele inimesele on seda blogi küll väga vaja. Mulle.