OOH!

Alustan millestki väga olulisest. Holstee manifest - kas tead seda? Loe:

Inspireeriv, eks? Eriti see osa, kus on kirjas, et elu võlu peitub inimestes, keda kohtad ja asjades, mida koos nendega lood. Ah, mis ERITI see osa. Ei, kõik sellest on väga inspireeriv, tegelikult ei saa midagi eraldi välja tuua. Kõik on puhas tõde, lihtne tõde. Elu ilusad pisiasjad, mida sa ju tead küll, aga vahel on vaja, et keegi sulle neid asju meelde tuletaks. 

Võta see manifest, loe seda ja ela seda. 

Ühesõnaga, siin ma nüüd olen, elamas oma unistust ja jagamas oma kirge, sest elu on lühike!!! :) :)

Me oleme koos minu kalli sõbranna ja businesspartneri Dorisega loomas midagi superägedat ja ilusat ja kõige vingem on see, et me ise usume sellesse täiega. Nii lihtne on teha asju, millesse sa usud. Nii lihtne on panustada oma hinge ja mitte üldse tunda, et see on töö. 

Jäta endale meelde see logo, sest me kavatseme areneda ja suureneda nii palju, et ühel päeval, kui sa oled otsimas kingitust (isadepäevaks, katsikuks, sünnipäevaks, naistepäevaks, sõbrapäevaks, soolaleivaks jne jne), siis su esimene mõte saab olema Ooh! Karbid. 

Me pakume nimelt valmis ilusaid karbikesi, mis sisaldavad endas stiilselt siidipaberisse pakitud kvaliteetseid (ja ainult kvaliteetseid!) kodumaiste väiksemate ja suuremate tegijate tooteid. Ühes pakis on mitte ainult 1 ese vaid enamasti 3-6 ja mis kõige kihvtim - saad meie käest erinevate toodetega kombopakid kätte palju soodsamalt kui ise neid tooteid ükshaaval kaubandusest taga ajades. 

PÕHIMÕTTELISELT nagu kingiabi, aga palju fäänsim, kui need tavalised viimase hetke kingid nagu naljakas rahakassa või sõnumiga veiniklaas. Meil on kambas juba väga palju väga ägedaid tegijaid nagu Lumi, Hiil, Nonna, Ecofreak (nemad on muideks ka ühtlasi hiidlased - kohe pean mainima!), Lil Kee, Turbliss jne jne. Pakkumisi, uusi tooteid ja mõtteid sajab sisse ustest ja aknast ja me ise oleme väga põnevil. Ei mingit hiina saasta, kõik on kodumaine käsitöö või öko või mõlemad. Ja väga tore on ka see, et pea eranditult kõik, kellele oma ideest ja missioonist räägime, tunduvad olevat sellest sama vasikavaimustuses, kui me ise :)

Niisiis, kuigi me alles alustame, siis võid piiluda oohkarbid.ee ja kindlasti pane meile like meie facebooki lehele. Seda pead sa tegema kohe kindlasti, sest ühel päeval, võib-olla näiteks kahe kuu pärast, vajad sa kingitust sõbrannale sünnipäevaks. Ja poest sa midagi ägedat ei leia, aga sa väga tahaks talle kinkida midagi, mida avades ta teeb üllatusest suured silmad ja ütleb: "OOH! kui vinge kingitus!" 

Siis avad meie lehe, vaatad, milliseid uusi ägedaid karbikesi ja koostööpartnereid me pakume, valid oma lemmiku ja me saadame sulle karbitäie ilusti pakitud asju ning sul ei jää üle muud, kui kohale minna ja kingisaajale suurt rõõmu valmistada. 

Ah, isegi sellest kirjutada on tore, kõik selle juures on tore! Ja maikuu plaanidesse mahub meil veel kohe kindlasti üks laat, võtame oma karbid kaenlasse ja lähme turule müütama. Põnev, sest seda ma ei ole enne teinud, aga ma täiega tunnen, et seda on vaja teha. Ja peale selle, ma ükskord müüsin Nõmme lasteasjade kirbukal 40 euro eest pudi-padi ja tundsin, et ma täiega rokin seal, nii et järelikult - spetsialist :) :)

Siia lõppu passib ilusti üks Steve Jobsi quote: 

Sest tegelikult me täna veel ei tea, kuhu see tee meid viib, aga ega see ei olegi põhiline. Peaasi, et lõbus on!!! :)

hiidlane olen ja hiidlaseks jään

Mul on nii suur uhkus olla hiidlane. Päriselt. Võib-olla oleks mul sama uhke olla paidekas või rakverelane, kes teab. Aga mulle tundub küll, et hiidlased defineerivad end hiidlastena, ükskõik kui kaua nad reaalsuses juba kodusaarelt eemal on või kuhu tee neid viib.

Ma maksan oma makse Hiiumaale. See on asi, millest paljud mandrisõbrad aru ei saa, aga mina jälle ei saa aru, et kuhu siis veel? Tänu sellele, et ma oma makse Hiiumaale maksan, pean ma maksma ka maamaksu Tallinnas oleva maja eest (tsiteerides üht mu klassikust sõbrannat: "ma elan neljandal korrusel korterelamus, mis on sellel maaga pistmist?! las need maksavad, kes esimesel elavad!") mis on umbes 100 eurot aastas, aga samas saan ma 1x Hiiumaale ja tagasi sõiduga (arvestades nädalavahetuse koefitsente) 23 EUR ja 40 senti hiidlasena soodust, nii et 5 sõiduga teenin oma maamaksu juba tasa. Ja üle 5 korra aastas käime me maal kohe kindlasti. Seega, igati äss diil on vahetada maamaks sooduspiletite vastu välja.

Ja majandus üleüldiselt. Ma tahan, et mu maksud lähevad asja ette. Siin, Tallinnas, lokkab kõik niigi - minuga või minuta. Kõik näevad seda, võta lahti suvaline ajaleht suvalise koha pealt.. siin toimuvad suured asjad. Siin arendatakse, parendatakse, tehakse. Elu keeb. Ma tahan, et Hiiumaa ka keeb ja välja ei sure. Mitte Viru keskuse moodi keeb,vaid omamoodi podiseb, oma rahus ja vaikuses ja eripäras.

Ja mu lapsed on (pannakse ju ema sissekirjutuse järgi kirja sünnikoht) sündinud Hiiumaale. H oli muideks ainuke 2015 veebruaris sündinud väike hiidlane. Natuke niru oli seda kirja lehes vaadata, sest kuigi uhke tunne ka, siis ta ei sündinud isegi ju päriselt Hiiumaal ja pidin ma ta ju kohe varsti tuleviku tarbeks (loe: lasteaiakoht) Tallinna ümber registreerima. Aga ma pean neid ikka väikesteks hiidlasteks, sest.. no nii on. Kui ema hing elab Hiiumaal, siis pole palju vaja, et lapse hing sedasama teeks.

Hiidlased on kannatlikud ja vastupidavad ja mitte miski ei tule neile niisama kandikul kätte. Sa pead olema eriliselt tubli, et kohapeal elada ja kohati nirudes tingimustes hästi toime tulla ja samamoodi pead sa olema eriliselt tubli, kui tahad välja suurde maailma murda, mujal elada ja karjääri teha. Ja me oleme. Ma ei tahaks küll ennast kiita vaid kõiki neid toredaid hiidlasi, kes on harjunud pingutama, kohanema ja tõestama, et ta oskab, suudab ja saab hakkama.

Olud muidugi on tihti erilised ka. Mere taga, ikkagi. Mina näiteks olen maganud öö autos enne kojuminekut. Ja paar korda sadamamajas. Ja praami põrandal. Lihtsalt on nii kõva tuul, et laev ei saa sõita. Või jää. Ja see seal on sinu kodu, kõigest 40km kaugusel. Aga praam ei liigu ja sul ei ole muud teha, kui oodata. Kasvõi kogu öö!

Kõik muidugi teavad neid viimaste aegade sekeldusi laevaliikluse ümber. Kes on lehest lugenud, kes käis ise sündmuste keerises. Mul on hea meel, et kära selle üle on nii suureks paisunud, sest kujuta ette: su kodu on seal, paarkümmend kilomeetrit eemal. Sa tead, mis ajakuluga sa sinna jõudmisel arvestama pead, sätid kõik oma plaanid ja tegemised vastavalt ja siis keegi tuleb ja VÕTAB TEE ÄRA. Jupike sinu koduteest on läinud, põhimõtteliselt läbimatu ja sa saad valida, kas sõidad tagasi, maksad 10 korda rohkem ja lähed lennukile. Või hülgad auto ja võtad kotid selga ja kasutad ühistransporti, teadmata, kui kaugele see sind viib. Või istud maha ja jääd lootma jumalate armule, et tee pannakse peagi tagasi sinna, kus see oli.

Okei, emake loodus tegi selle, osavalt, nii, et pikkade pühade ajal minnes on jama ja tulles on jama. Aga siiski. On inimesed, kes vastutavad selle eest, et see veetase meid täna niiviisi mõjutab, seda oleks saanud vältida. Ja on inimesed, kes kannatavad selle all rohkem, kui suvaline kõrvalseisja oskaks aimata - kohalikud ettevõtjad (ja ometi, on see nii vajalik, et meil on kohalikke ettevõtjaid!) peavad arvestama igasuguste tooraine tarneprobleemide, toodangu riknemise ja tarnete nurjumisega. Ja kõikide asjasse puutuvate inimeste käed ja ajud käivad ülehelikiirusel. Või need, kellel on vaja mina arsti juurde või eksamile või matustele või.. on asju,  mis on edasilükkamatud ja hädavajalikud.

Meie käisime ka eelmisel nädalavahetusel maal. Ja tegelikult vinguda (näiteks vedaja suunal) ei saa, sest kommunikatsioon oli sel korral ülihea. Me teadsime juba Tallinnas, et on võimalik, et meil tuleb a) sadamas väga kaua passida; b) jala üle minna; c) üldsegi tagasi pöörata või Haapsalus ööbida. Seega, risk oli täiesti teadlik ja 2 väikelapsega hullud vanemad asusid nii umbes 15:30 paiku teele, et sõita 17:30 praamile, millele pilet oli küll nädalaid tagasi ette ostetud aga millele eelisõigus enam eriolude tõttu ei kehtinud.

Lapsed on meil vinged väiksed reisisellid. Mina ei ole. Vähemalt mis puudutab maanteesõitu. Esiteks olen ma elus läbi elanud ühe kaasreisija surmaga lõppenud avarii (loe siit), mis tahes tahtmata natuke jääb sind saatma - sa oled kogenud midagi, mis tegelikult muudab sind terveks eluks natuke. Ja lapsed, nende sünniga tuleb sinu peale SUUR vastutus. Ja ajakirjandus räägib lahkelt nendest õõvastavatest surmaga lõppenud "vastassuunavööndisse kaldumistest".. ja depressioon, sellega kaasnev üleüldine elu ümberhindamine. Kõige sellega seoses on mul tekkinud ebareaalne hirm ja ärevus maanteel just möödasõitude ajal. Ma kardan, väga, kui ikka kahte kilomeetrit sirget teed ees ei ole (ja siis ka võib ju metsast põder välja hüpata - see on ka täitsa läbitud olukord mu elus!). Kuigi, meie tagumike all olev auto ei ole just kõige uimasem, siis eelmine oli tunduvalt särtsakam möödasõitudel ja sellega ma tundsin ennast turvaliselt, sest teadsin, et kui vaja, saab vajutada. Aga nüüdseks on kõik need sündmused ja tundmused mind viinud piirini, kus ma sõidan hea meelega ohutu pikivahega kellegi järgi 83km/h, kasvõi 100 kilomeetrit. Tegelikult ei olegi vahet väga. 83km/h sõites jõuad sa kohale tunni ja 12 minutiga, 90km/h sõites jõuad kohale tunni ja 7 minutiga. 5 minutit kauem maanteel heas seltskonnas ja/või hea muusikaga... tuleb lihtsalt võtta see 5 minutit ja varem startida, that's it. Igatahes, näen ma väga palju vaeva, et mu hirm lastele edasi ei peegelduks. Ja et see hirm ei muutuks nii suureks, et ma selle pärast elamata jätaks.

Okei, hirmud kõrvale jättes (sest need ei ole üldse selle loo teema), siis sadamasse jõudes saime teada, et meil ei ole lootust isegi ülejärgmise praami peale saada. Kiired otsused ja juba me olimegi 2 last kaenlas oma saja kompsu ja turvatoolidega praami peal.

Need 10 autot olid ainsad õnnelikud, kes praamile said. Ülejäänud õnnelikud tulid jala üle.

Inimesi oli palju, ka lapsi. Ma nägin kahte turvahälli, aga turvatoole ei tassinud peale meie küll mitte keegi. Tahaks loota, et nad said kutsuda endale teisele poole vastu kellegi, kellel olid toolid juba autos olemas..

Kuna järele ei olnud mul asjaolude kokkulangevusel kedagi väga kutsuda, siis kinkisin sõbra saadetud 20st vutimunast 10 muna inimesele, kes neid ootas ja palusin meid ära visata. Naturaalmajandus, peaaegu. Kellel vutimunade mainimine silmad särama lõi, siis mina tean, kust saab, kirjuta mulle!

Igatahes, maal möödus aeg kiirelt ja samas aeglaselt, nagu ikka. Kui reedel ja laupäeval meretase pidas end korralikult üleval, siis pühapäevaks lubati taas madalat vett. Jällegi, kiidan siinkohal kommunikeerimist, sest juba laupäeva hommikul tuli teade, et soovitatakse laupäeval jooksul saarelt jalga lasta ja pandi selle tarbeks isegi lisapraamid käima. Aga kus siis meie, ikka to the max ja äkki õnnestub.

Suurim hirm mul pühapäeval oli, et praam läheb vaid Virtsu (nagu eelmine kord, kui meretase pulli tegi). Et mis me seal Virtsus teeme oma kodinatega, kui meil auto Rohukülas on.. aga läks kõik nii hästi, kui sai - autodega praam käis Virtsu vahet ja Rohukülla veeti jalakäijaid. See rahvamass, mis Rohukülas maha tuli, et sadamaparklast oma autoga edasi sõita, oli päris muljetavaldav. Natuke ajas naerma ka, nagu Hiiumaa jookseks rahvast tühjaks vms.

Hiiumaa vald küsis selle nädala alguses tagasisidet, kuidas mõjutasid praamiprobleemid hiidlaste elu. Mina, pühapäevahiidlane ütlen, et s***st sai saia küll ja minu elu muutis see seiklus hoopis rikkamaks. Kõik ei peagi lihtsalt kätte tulema. AGA, ma ei ole ettevõtja või hädavajadusega päris-kohalik. Lihtsalt hea meel on, et saime olla maal täpselt nii kaua, kui me soovisime. Olgugi, et minek ja tulek olid kergelt ebatraditsioonised.

Minu isa elukaaslane aga kirjutas loo, nii sõnad, kui viis on tema. Isa tegi oma helimäädžikut ja aitas igal muul võimalikul moel. Sellesse loosse on ilusti sisse kirjutatud hiidlaste mured ja Kadri Simson. Ma olen uhke nii laulu autorite üle, kui hiidlaste ja Hiiumaa üle üldiselt! Vaata, kust otsast tahad, aga hiidlane olla on teistmoodi. Hoopis teised mured. Aga teate, teised rõõmud ka :)