Okei, mul eelmine nädalavahetus ei olnud päris tavaline ka. Lastel olid ju sünnipäevad. Kes veel ei tea, siis väiksem põnn sai meil pühapäeval 2 ja suurem teisipäeval 4. Sinna vahele mahtus suur hulk sünnipäevapidustusi ja söögivaaritamist. Pühapäeva hommikul laulsime Holgerile koogiga koos sünnipäevalaulu ja pärast seda käisime meie Hiiumaa sõpradega Pääsküla rabas sünnipäevapiknikul. Õhtupoole käisid vanaemad Holgerit õnnitlemas ja pärast seda vaaritasin poole ööni sünnipäevasööke. Tasus ära vähemalt, sest järgmisel õhtul sain nt tordi ja tikuvõileibade aadressil palju häid sõnu.
Esmaspäeva hommikul andsin Holgerile lasteaeda tähistamiseks kaasa väikese koogi ja 2 küünalt sinna peale. Õhtul pidasime mängutoas laste ühissünnipäeva, ütlematagi selge, et sellega oli ka topelt sebimist. Väga äge oli ja ma olin nii rõõmus meie kallite sõprade üle, kes kohale tulid, aga teada värk ju, et oma lapse sünnipäeval oled nagu udu sees ja sebid ainult ringi, kellegagi väga rääkida ei jõua. Koju jõudes hakkasime muidugi Gregori hommikust õnnitlemist ette valmistama ja lasteaiatordi panin ka valmis. Teisipäeva õhtul käisid meil vanaemad ja alt naabrid ja telefon helises lakkamatult, nii et G ei viitsinud enam lõpuks rääkidagi kellegagi. Holger see-eest teatas kõigile uhkelt, et ta on nüüd kaheaastane.
Priit tõi mulle sõbrapäeva puhul veel ka ilusa punase roosi. Häbi tunnistada, aga ma ei teadnud mingist sõbrapäevast küll mitte midagi ja mul talle midagi ei olnud. Läheb meelest lihtsalt, kui sul on sõbrapäeva-laps peres. Lakkamatu sebimine igasugu jooksvate küsimustega, nii et südamega tassid ja armastusest nõretavad kirjakesed ei ole minu jaoks üleüldsegi teema. Seda nunnum, et Priit mind ikkagi meeles pidas.
Igatahes. See töö värk on päris hull ikka, minu jaoks. Just see, et ongi töö ja iga päev on töö ja 8 tundi on töö. G sünnipäeva hommikul sõitsin lasteaiast ära ja mõtlesin, kuidas nad talle seal laulavad ja kuidas ta küünlaid puhub ja nii kahju hakkas. Mida sa teed, Raili, nad on sul nii väiksed vaid kord elus. Korra silmi pilgutada ja juba nad ongi puberteedid, kes su kallistusi ei taha ja Pääsküla rappa jalutama neid ka naljalt ei meelita. Nii kahju hakkas, et ma ei saanudki oma kõige armsama väikse suure poisi tähtsat päeva temaga koos veeta. Kuigi, ma pole kindel, et ta muidu lasteaiast koju oleks jäänud, üldse mitte.
Ma mõtlen tegelikult iga päev mõned korrad, et ma olen päris segane, et sellise vangerduse tegin. Isegi vanasse kohta tagasi minna ja töölkäimise rütmiga uuesti harjuda oleks raske, kamoon, 4 aastat! Aga veel et uude kohta, kus kõik on uus ja vajab õppimist ja ma olen reaalselt KÕIGE LOLLIM INIMENE terves majas (240 töötajat ja siiski, nii ma end tunnen).. Nüüd pole enam midagi teha, tegu on tehtud ja ma pole allaandja tüüpi - teen oma parima ka siis, kui ma hetkel ei usu, et ma väga hea olla suudan. Aga ehk on kellelgi minu kogemusest kasu - kui mõni on lapsehoolduspuhkuselt tagasi tööle minnes sama dilemma ees, siis äkki tasuks vähemalt alustuseks vana hea tuttav ettevõte valida. Olid inimesed, kes üritasid mulle seda sama selgeks teha, aga mina ju ei kuula, mina teen oma vead alati ise.
Vahel ma tahaks tõesti lihtsalt minna vanasse kohta ja ukse jalaga lahti lüüa ja öelda, et tere, teie spetsialist on tagasi. Sest seal ma tõesti olin ostuspetsialist ja nii hea tunne on, kui sa midagi hästi oskad. Ma ju läksin tegelikult tööle tagasi selleks, et kodus olemine nüristas mu lõpuks täitsa ära. Tahtsin olla kellelegi peale laste kasulik ja vajalik, mingeid exceli tabeleid teha, kellelegi mingit infot jagada, asju ajada. Aga selle asemel ma läksin lihtsalt kõige lollimaks inimeseks terves suures majas. Mõneks ajaks vähemalt, õppimist on seal tõesti palju. Ma ei saa kurta tegelikult, sisseelamisprogramm on seal üle prahi, see et ma olen 2 nädalat saanud tootmist lähedalt nuusutada ja see, et ma saan väga palju koolitusi oma töölõigu absoluutsetelt spetsialistidelt. Ma ei vingugi, lihtsalt seda kõike on nii palju, kui sa oled 4 aastat olnud kodune ema.
Uus inimene üleüldse on nii raske olla. Piiride kompamine käib päevad läbi. Mis naljad ja kas kellelegi sobivad, mida on sobilik mis seltskonnas öelda ja kas üldse. Ma kipun mingeid imelikke asju suust välja pudistama, kui selline hall ala on ja see on nii nõme. Mitte keegi pole halb ega ebasõbralik mu vastu. Kõik on viisakad ja abivalmid, ma ise ei oska väga seltskonda sulada. Suitsetajana on need asjad tunduvalt lihtsamad, saad kohe gängi sisse ja samade huvidega sõbrad (suitsetamist vist ei sobi huviks küll tegelikult nimetada?) Vahel on mõned inimesed julenud mulle öelda, et ma tundusin algul ülbe. Õnneks kõik, kes tahavad ja õpivad mind tundma, saavad pärast teada, et nii see kohe kindlasti ei ole, aga järsku ma tundun praegu ka ülbe? Kes teab.
Igatahes igatsen ma oma daame, lao"poisse" ja muid vanast töökohast, kellega ma 100% mina ise sain olla. Mitte, et ma praegu ei saaks, aga lihtsalt ei oska. Uus on nii nõme olla. Niigi on raske jälle tööl käia, selles mõttes oleks ikkagi parem, kui omad inimesed seda harjumise protsessi toetamas ja pehmendamas oleks. Võõrana võõral maal.
Novott siis ja nii ma vaevlen oma uue elu sünnivaludes. Peab ütlema, et laste jaoks on mul sellegipoolest praegu küll rohkem energiat. Tuled koju, tahaks teada kõike - kuidas neil läks ja mis nad lasteaias tegid. Muudkui toimetaks, meisterdaks, jutustaks nendega. Versus enne, kui kella poole 6ks, vaatasin tihti Priitu veekalkvel silmadega ja anusin, et saaks 10 minutit rahulikult enda ette põrnitseda, ilma et keegi mu otsa ei roniks või varrukast ei tõmbaks. Võib-olla ühel päeval saan ma seal ka spetsialistiks ja see võõrkeha-tunne kaob, siis võin oma eluga vast rahul olla.
Nii palju on selles kõiges veel ka head, et saan kokku tund aega tööle ja koju sõita, mis tähendab palju head muusikat ja valesti kaasa laulmist täpselt nii valjult, kui ma ise tahan. Ja mõni päev on oma mõtetega üksi olla täitsa nagu rusikas silmaauku.
