Ärge seda kodu(s) järgi proovige!

Räägin täna millestki, mida ma ise enam kunagi ei teeks ja mitte kellelegi ei soovitaks - kahe väikese lapsega elada sooja läbi laskvas majas ja samal ajal seda ise remontida püüda.

Okei, mitte päris ise, algul oli meil siin abikäsi palju. Aga kas me ei ostnud neile piisavalt õlut ja pitsat või vaatasid nad, et see siin on lootusetu juhtum ja tööd ei näi iial lõppevat, aga enam pole tükk aega keegi tulnud. Ja ma ei süüdista neid, ma tahaks ka oma elu teiste oma asemel elada. Eriti ei viitsiks ma mingite selliste pärast muretseda, kes nii lollid on ja ostavad vana remonti vajava majapooliku samal ajal, kui nad peaksid lapsi kasvatama ja vabal ajal leidma võimalusi lõõgastumiseks, mitte tööks.

Meie kaitseks muidugi ütlen, et need olid erilised nahhaalid, kes meile selle majaosa siin müüsid ja me ei teadnud, et me nii sügavuti selle remondi siin ette peame võtma. Kujutage ette - on mees ja naine, väärikas eas, peavad pereäri ja tunduvad igati usaldusväärsed. Naine näitab pilte 1999. aastal tehtud remondist ja mõlemad raiuvad kui ühest suust: meil on siin nii soe, nii soe! Ja on ka. Õhksoojuspump undab ja pliidid-ahjud on just köetud. Mõnus, kodune. Näen vaimusilmas, kuidas esimesed paar aastat paneme siia tapeedi, sinna tõmbame pintsliga triibu ja ongi valmis. Ei midagi fäänsit, aga elatav.

Kolime sisse märtsis 2014. Peale ulmeliselt pikka koristusperioodi (päriselt - ma ei väljunud ju 2 nädalat uuest kodust, aina kraamisin) jõudis kohale argipäev ja üks hetk sai selgeks, et soojast pole siin haisugi, on vaid mööda põrandat hiiliv külm tuul. Kui see on soe, siis mina ei tea, mis soe on. Õudne! Meil on siin need katusealused ja nemad olid siin elades katusealused eraldanud muust toast seinte ja lükanduste abil. Ja kui need eemaldasime, siis alles saime aru, et asi on halb, väga halb. Need katusealused olid seni nagu mingid külmapuhvrid, ja uste eemaldamisega lasime dzinni (külma) välja. Oleks nad need ruutmeetrid müües kogupinnast maha arvestanud,oleks see okei olnud. Aga me ostsime ju selle voldikuste taha jääva põrandapinna samamoodi ja meil oli plaanis seda päriselt kasutada - elamiseks.

Me kirjutasime neile ka oma muredest ja nad muudkui raiusid vastu, et nendel oli siin soe. Rääkisin ka ühe juristiga, kes ütles, et paraku soe on selline subjektiivne teema, nii et ei saa väita, et nad seaduslikus mõttes midagi valesti on teinud. Aga mina ütlen, et subjektiivset pole siin midagi, sul peavad olema ikka tõsised termoregulatsiooni häired, kui sa ei saa aru, et läbi maja seina tulev külm õhk on külm. Või oled sa lihtsalt paadunud valetaja ja vassija. Antud juhul pigem see viimane, sest nad jätsid meile ikka ulme palju asju rääkimata ja ilustasid kõike nii kuis oskasid. Näiteks seisan ma koos mehega rõduuksel (mis tol hetkel oli täielik pehkinud vrakk) ja ütlen, et kui rõdu uuesti üles ehitame, hakkan siin päevitama. Mees muheleb habemesse ja mõmiseb. Aga midagi oli sel pildil valesti, sest hiljem alles taipasime - siin neetud rõdul ei ole ümbritsevate puude tõttu päikestki. Ja võimalus, et nad seda ei teadnud, on olematu, pole ju võimalik, et sa pole päevasel ajal kunagi kodus käinud. Ja peale selle tõmbasid nad meie meilivahetuses enda usaldusväärsusele lõpuks ise vee peale nagunii, sest naine kirjutas mulle, kuidas nad on alt naabriga mitu korda arutanud, et katus tuleb ära soojustada. Aga mida sa soojustad, kui sul külm ei ole?

Ehk siis, lendasime orki mingite südametunnistuseta maniakkide otsa. Uskumatu, et on olemas inimesi, kes näevad, et sa seisad aastane laps näpuotsas, vaatavad sulle silma sisse ja väidavad, et soe, oi kui soe. Seesama lapsuke veetis hiljem kõik oma hommikud villaste sokkide ja paksu kampsuniga, teine talv oli ikka eriti räige. Aga ma usun, et karma saab pahad kätte, päriselt. Küll saab.

Igatahes oli teise talve poole peal (või no siiski esimese, märtsis, kui kolisime, olid ilmad üsna soojad juba -5-6 kraadi ehk käis ära) selge, et meil tuleb lahti võtta seinad, eemaldada see jubedalt tolmav saepuru (ja jubeda all ma mõtlen ikka JUBEDAT) ja paigaldada uued tuuletõkked ja soojustusvill. Nii kurb, sest ma olin lapseootel ja mu esimene laps oli ka veel piisavalt väike. See möll, mis siin pihta hakkas, oli müstiliselt nõme ja ükski väike laps ega rasedik ei peaks sellistes tingimustes elama. Gregori oli koguaeg haige, koguaeg. See tolm, mis puges mikroskoopilistesse pragudesse ka.. koguaeg tuli kuskilt juurde ja kõik oli pidevalt kaetud valge jahutaolise ollusega. Väga külm oli, sest pooled seinad olid lahti ja kööki ei saanud sihtotstarbeliselt tihti üldse kasutada. Remonti edasi lükata ei olnud ka suurt mõtet, me pidime seda tegema, sest nii ehk naa, me oleks lihtsalt õuet kütnud. Ja meie naiivselt mõtlesime, et vahetame tapeedi, värvime lae ja asi ants. Aga polnud, oi kuidas ei olnud. Ma ei oska kõikidest tehnilistest detailidest adekvaatselt rääkida, aga siin oli kõik kuidagi niiviisi ehitatud et külm oli kohe ekstra juhitud seinte sisse ja põranda alla. Nii külma teise korruse põrandat, kui siin, ei ole minu jalakesed enne tundnud.

Ise sees elada ja samal ajal remonti teha on viimane lollus. Vähemalt nii kapitaalselt ja nii väikeste lastega. Ärge tehke seda, inimesed! See on nii tobe, käia ringi ja paluda inimesi, et hoia mu lapsi, JÄLLE, vaja remonti teha. See on umbes nagu, et aita mind, mul on vaja elada. Kõigil on vaja lastevaba aega, aga kui sina kasutad kõik oma vabad hetked remondi peale.. Siis see ei ole ju see, mis seda kurikuulsat tassi täidab. Ma ei saa ju üle päeva öelda kellelegi, et palun võta lapsed. Üks päev remondi jaoks, teine päev puhkuse jaoks. Tobe. Ja siis ongi nii, et kogu su vaba aeg kulub ehitamisele ja stress aina kuhjub ja kuhjub.

Oo stress, mu stress. Mu keskmine nimi on Stress. Kuigi me oleme Priiduga mõlemad hästi lahtise käega ja mina olen veel väga konkreetselt s***st saia tegija, ja see ju tähendab, et me naudime tegelikult täiega isetegemise ja -loomise protsessi, aga... vahel me ikka ei naudi ka! Käsi südamel, tülideta ei ole see siin meil läinud. Oi kui palju madistamist on olnud teemadel, et kes mida teeb, mismoodi, miks ja millal. Saad aru, sa ei saa rahus elada, sest peale kahe poisi, kassi ja mehe on sul veel viies laps ka, kelle nimi on Kodu. Ja see on neist kõigist kõige hullem, sest see nõuab nii palju energiat ja kulutab närvirakke, kui sa igal sammul näed mitte seda, mis on juba tehtud, vaid kõike seda, mis on tegemata. Hetkel näiteks istun suures toas ja panen kirja täiesti suvalises järjekorras tegemata tööde nimekirja, mida enda ümber näen:

* akna ja ukse vaheline liist vaja paigaldada
* aknad värvida
* põranda vuugivahed vaja vanast värvist ja sodist puhtaks kraapida
* köied postidele liistudeks
* põrandaliistud - osta, peitsida, õlitada ja paigaldada
* korstnajala külge riiul, ehitada, peitsida ja paigaldada
* korstnajalad kruntida
* korstnajalgade alused mingi seguga ära möksida
* peegliraam lihvida ja õlitada
* köögiuksele lingid ette
* esikukapp peitsida ja õlitada
* poiste magamistoa uks lihvida ja värvida
* peitsitud puitsein 2x üle lakkida
jne JNE JNE JNEEEEEEE

Ma ei tea, kas keegi saab aru, kui närvi see ajab, kui sa oled 2 aastat tööd teinud, kui mitte iga päev, siis vähemalt üle paari päeva oled sa mingi projekti kallal nokitsenud. Koguaeg teed midagi, koguaeg toimetad. Ja su tasuks ja tulemuseks on selline tegemata asjade nimekiri.. ja seda vaid selles ühes toas. Meil on 3 tuba, köök, vannituba, kelder, garaaž, rõdu, trepikoda ja aed. Ja igal pool, kuhu sa sammud sead, on vot just selline nimekiri. Kõik, mis tahaks teha. Käed sügelevad, aga selle sama sügeleva käe otsas ripub üks põnn või paar. Ja seina värvimise asemel pead sa oma piiratud eelarvega süüa tegema hoopis. Ja koguaeg ei jõua ju tõmmelda ka. Mõni õhtu tahaks lihtsalt istuda. Ja nii see aeg tiksub. Kõik keda me tunneme, on endale vahepeal kodu ostnud, selle nullist üles putitanud ja elavad nagu nukud oma ilusas kodus. Ja mina mõni päev ei saa üldse aru, kas me oleme kaugemal sellest, kust alustasime või ei.

Suured asjad saavad varsti tehtud (välja arvatud vannituba, see on nagu mingi eraldi kategooria, mille remondist me pole kunagi isegi rääkinud veel) ja jäävadki sellised nokitsemise asjad. Eelmise nädalaga said poiste toa seinad ka lahti võetud ja uuesti püsti pandud ja sellega on teatud mõttes ring justkui peal. Oli ka aeg, märtsis saab 3 aastat siin elatud. Kui suvaline teine inimene oleks nädalavahetusel läinud paarisaja meetri kaugusel vastavatud Hiiu lounge'i tasuta Ott Leplandi kuulama, siis meie istusime siin kahekesi ja üritasime kaldseina mingi futu-soojustusmaterjali peale suuri lahmakaid kipsplaate liimida. Mina ei ole ju tegelikult mingi mees ja kaldsein on praktiliselt nagu lagi ja see liim ei olnud ka ilmselgelt mingi superattackilaadne, mis kohe plaadi kinni võtaks. Ja kruvid olid sentimeetri jagu liiga lühikesed. Kipsplaadid on ju rasked ja tahtsid pidevalt maha kukkuda ja kukkusid ka, sest ma ei jaksanud neid hoida. Isegi kahe inimese jõuga oli neid raske paigal hoida nii kaua, kui kruvi kinni oleks saanud, ähkisime ja puhkisime siin kahekesi nagu mingid sookollid. Mul oli õnneks mu jõulumaitseline õlu ja nalja kui palju. Priidul nii naljakas muidugi ei olnud, kuna töö vajas tegemist ja kui mees teeb tööd, siis tema tsirkust ei tee. Aga tehtud selle me lõpuks kahepeale saime ja siis istud maha, vaatad oma kätetööd ja mõtled.. aga mida teised teevad sel ilusal laupäevaõhtul?

Mis seal ikka. Vähem vingumist ja rohkem tegutsemist. Ükskord saab see kõik siin ikka valmis. Lapsed kasvavad ja nende kõrvalt on kergem toimetada ja kui ma tööle lähen, saab meil rohkem raha ka olema. Lihtsalt.. olge ettevaatlikud ja kui endale uut kodu ostate, siis uurige ja puurige ja kahtlustage. Sest mitte üheski tulevikuplaanis ei olnud mul kunagi kirjas, et ma tahaks järgnevad 3 aastat remonti teha ja üksteise närve süüa ja elada oma elu 8 korda keerulisemaks, kui see muidu väikelastega olla võiks. Aga ega see elu ei lähegi väga tihti nii nagu plaanid on.