Wednesday, December 28, 2016

aastalõpumõtted

Ma olen nii emotsioonide inimene, et paha hakkab. Kui mulle midagi meeldib, siis täiega. 

Näiteks vaimustun ma mingi 5-6 korda päevas oma köögist. Astun uksest sisse ja mõtlen: "vau, see on MINU köök!". Vahin neid pitskardinaid ja meenutan vanaema ja vahel käin peas üle, kas sahtlid ikka on kõige mugavama asetusega ja siis katsun käega seda puidust seina ja hüüan veel Priidule mõne tunnustava sõna selle hea mõtte eest jne jne. Ühesõnaga, saa üle juba, see siin on sinu köök ja selline ta on. 10 korda päevas sellele kiidulaulu laulda on lihtsalt... väga ajamahukas. 

Sama hull lugu on nende külade ja linnadega, mis mulle meeldivad. Haapsalu, mu vana lemmik, käin seal ja heietan mõtteid, ja tüütan kõiki teisi selle jutuga. No nii meeldib, noh! Olen seal ja tunnen, et siin ongi elu või ma ei tea mis tunne see selline on. Justkui nagu oleks oma kodu leidnud pusletükk. Lapsed ka juba teavad, et Haapsalust niisama mööda ei sõideta, ma ikka üritan võtta päeva või pool, et mitte otse praamile minna. Jalutame promenaadil, mängime Aafrika rannas, sööme Teele pirukaid. Traditsioonid. Ja miks ma Haapsalut niiviisi armastan, ma ei saa aru. Isa ütleb, et mul ei peaks seal mingeid lapsepõlvemälestusi ega midagi olema. Aga üks mis kindel - minu lastel saavad küll oma Haapsalu-mälestused olema. 

Või Nina küla Peipsi ääres, mu sellesuvine leid. No niiii fantastilised majad ja rand ja paadid ja inimesed. Juba planeerin järgmise aasta reisi sinna, tõeline vau-efekt oli, et nii ka saab elada. Mitte, et ma julgeks kunagi sinna elama minna ja pealegi ma pole ju üksi. Kas Alatskivil kool on üldse? Aga igatahes, jälle üks lemmikpaik maailmast üles leitud. Ma ei kõhkleks hetkegi, kui keegi tuleks ja ütleks, et tavai, lähme Peipsi äärde. Või Haapsallu. Või Londonisse. Või Hiiumaale.

Tegelikult olen just praami peal, teel Hiiumaalt ära, kui seda postitust kirjutama hakkan. Pühad on möödas, jälle argiellu. Ükskõik kuidas see argielu mul 2. jaanuarist siis välja nägema ei hakkaks..

Väike vahepala: armastage oma lapsi, jumalapärast. Nad pole mingid kabenupud või sitatükid, mida omatahtsi nurgast nurka liigutada saab. Nad on inimesed, isiksused, oma soovide ja oma iseloomuga. See on vastik ja haige, kui keegi võtab kätte ja hakkab oma lapsega avalikult võimumänge mängima, karjub ja ähvardab ja kamandab. Lase oma lapsel olla laps! Lapse töö on mängida, lapse töö on oma koha eest teiste omasuguste seas võidelda, võtta ära ja panna tagasi, lubada ja keelata, tahta, et midagi on päris tema oma ja teised seda puutuda ei või. Oehh. Ma kirjutan seda tegelikult ühele närvihaigele naisele, kellele ma ilmselgelt otse näkku seda öelda ei julge. Jube vastik on kuulata, kuidas keegi sõna sõna haaval oma laste vaimu murrab ja arvab, et emaks olemine tähendab eelkõige laste enda mõtetele allutamist. Et kui lapsed hirmust enam midagi teha või arvata ei julgegi, siis on töö tehtud. Mine p****, naine. Ja kõik teised sellised, kes poes ja igalpool mujal oma laste peale karjuvad. Muideks, ma lähen ja panen talle varsti tõenäoliselt molli nagunii ka, sest ta vahib minu last ka kurja pilguga juba, kui see natuke kõvemini naerda julgeb. Ei ole okei, ei ole. 

Niisiis, Hiiumaalt ära. Kurat küll, kuidas saaks üks inimene elada kahes kohas korraga? Iga kord, kui praami peale lähen, siis mõtlen, et ma ei taha ju minna, üldse ei taha. Nagu kiuste on alati päike ka väljas, kui lähen, just nimelt selle pärast, et näeksin seda ilu ja rahu ja helgust ja teaksin, millest ilma jään. Ma ju tean, et selle pärast.

Aega võiks alati rohkem olla. Selles mõttes ma väga ootan, et lapsed suuremaks kasvaks. Nende lõunaunedega mässamine on alati nii ajamahukas ja tüütu, sest et see poolitab su päeva lihtsalt ära. Alati pead arvestama, et hommikul teed seda ja seda, siis tuleb paus ja siis pärast saad teha veel seda ja seda. Aga kuna talvel on see selga panemise ja autosse toppimise teema veel ka, siis selle nahka läheb ka üsna arvestatav osa päevast. Ja nii ongi, et väga vähe saab tegelikult teha, enamuse ajast sätid end kuskile või oled teel kuskile. Hiiumaalt minek ja tulek ei ole ka niisama lihtne. Koristamine, asjade pakkimine, söögid, nõudepesu, veel koristamist, lapsed riidesse, asjad autosse, prügid, biojäätmed. 8st üleval ja napilt jõuad 11 paiku kodust välja.

Ma juba tunnen, et oleksin pidanud kauem olema, ei saanud nagu isu täis veel. Kuigi meil on siin kodus ka väga tore ja Priiduga ju tahaks ka ikka koos olla, aga seal on kõik nii teisiti, hing puhkab. Lihtsalt istud ja vaatad aknast välja, kohta kus pole tegelikult midagi vaadata ja tunned, et oled õnnelik. Kuna ma ju lähen tööle ka, siis ma ei saa enam minna paariks nädalaks Hiiumaale, kui tuju tuleb. Planeerin puhkusi nagu kõik teised inimesed. Kuigi, kui raha hakkab jälle rohkem olema, siis võin ju ka rohkem nädalalõppe maal veeta. Meil on nüüd ju uus ja uhke laev ja kui teine ka valmis saab, siis patt oleks ühenduse üle kurta.

Jõulud maal olid meil toredad ja rahulikud. Surnuaed, seapraad, tädid peredega külas, kõik tavaline ja samas nii eriline värk. Jõuluvana isegi jõudis ka meile ja poiste siirast rõõmu oli nii äge vaadata.


     

Hiiumaale saime ka külmkapi otsa väikse kuuse, aga ainult sellepärast, et see vaeseke kasvas vastu aeda ja teist suurt puud, teine külg oli tal täitsa paljas. Ehtisin ta ära oma lapsepõlve nostalgia-ehetega. Väike ja nunnu, kuuselõhn sai vähemalt tuppa. 


Sel aastal saime väga palju kohalike ettevõtjate toodangut kingiks ja mulle nii meeldib see. Esiteks, et toetame Hiiumaa tegijaid ja teiseks need tegijad on tõesti väärt toetamist! Hiiu Gourmet ja MTÜ Jääk ja Praak tooted, Lesta ja Lamba Hiiu viiul, Indrek Kutseri mesi jne jne.

Teisel jõulupühal oli meeletult ilus ilm, vend oli mul ka veel siis maal ja käisime koos jalutamas. Miks mitte jõulud rannas. Holger magas too päev õues neljatunnise une.



minnes nii

tulles nii

Viisin venna praami peale ja tahtsime enne veel poodi minna, aga kogu Hiiumaa oli sügavas elektri blackoutis ja poe ukse peal ilutses selline silt:


Pärast sain ikkagi poes käidud ja tegelikult polnud hullu midagi. Ma lihtsalt pidin ära mainima, et mandrimaa peal minuga enne nii juhtunud ei olnud. 

Eile oli veel tihedate külaskäikude päev ja täna me koju tagasi saabusimegi. 

Ja kui ma täna sain juba märkuse, et piparkoogiaeg on läbi, siis meie peres see kindlasti nii ei ole. Priit käis täna poistega ära ja mina vaatasin selle ajaga salvestusest 2 jõulufilmi ära. Ühed piparkoogid veel ootavad glasuuri, emaga ootab jõulupidu veel pidamist, küünlad säravad ja meie kuusepuu on jätkuvalt kõige ilusam kuusepuu. Lapsena oli mul alati nii ääreltult nukker tunne 24nda õhtul. Esiteks selle pärast, et jõuluvana oli käinud ja kingid olid käes, mida siis nüüd ootama peab.. ja teiseks lahkus meie sajapealine suguselts, maja oli järsku nii tühi ja kõik oli läbi. Aga nüüd täiskasvanuna saan nautida esimest jõulupüha ja teist ja olgem ausad, päris õige nautimine hakkabki alles siis, kui saan end teki sisse kerida, teed juua ja üksinda filme vaadata. Jõulud on ju nii tore enesessevaatamise aeg ja jube äge on avastada, et see kõik, millest oled unistanud, on sul nüüd olemas.

meie kodune kuusk. Ma pean ikka mingi normaalse fotoka endale hankima, sest see, mis mina näen, on kordades kaunim, kui siin piltidel!

Ilusaid viimaseid 2016. aasta päevi teile! Loodan, et see aasta on olnud teile armuline ja loodan, et uus tuleb veelgi ägedam!





No comments:

Post a Comment

üksi kodus

Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii vä...