Oehhhhhhhh!
Ma olen lihtsalt nii väsinud, kogu aeg nii väsinud. Nii tüdinud sellest, kuidas midagi kunagi ei jõua. Tean, tean, mul on 2 väikest last ja kui nad mõlemad juba koolis käivad, siis on vaba aega maa ja ilm, aga ikkagi..
Käisime täna külas headel sõpradel, selle üle on mul siiralt hea meel - olen väga kaua juba tahtnud minna. Aga tänu sellel jäi mul kodus miljon ja üks projekti pooleli ja need nüüd kripeldavad . Puhkama muidugi peab ka, aga kas keegi on veel, kes saab sellest aru, et minu jaoks puhata pole võimalik, kui tegemata tööde nimekiri kuklas vasardab?? Või no on, mul on külas väga tore, aga ma tulen koju ja langen musta masendusse, sest kõik on tegemata!
Täna terve päeva olin garaažis, sorteerisin lauajuppe ja koristasin. Jõudsin omadega juba keldrisse natuke ka ja nüüd ei jõua hommikut ära oodata, et saaks uuesti pihta hakata. Priit oli täna väga tubli, kantseldas poisse ja tegi (muideks väga maitsva!) söögi ja mina sain keskenduda oma väikestele ja suurtele projektidele. Seinast kistud lauad kõlbavad veel väga paljudeks asjadeks, tuleb vaid naelad välja tõmmata. Natuke veel lihvida, saagida, peitsida, lakkida ja ongi esikupingid ja -riiulid valmis. Naelaaugud ja rustikaalsus lisavad meie kodusele stiilile vaid väärikust. Ja peale selle, kuna mu emapalk hakkab ähvardava kiirusega otsa saama, siis arvan, et liimpuitu ma osta praegu ei tahakski. Naelaaukudes ja ise töödeldud materjalis on selline isiklik hõng juures ja see ongi kõige õigem üldse.
Aga selliste projektide jaoks on vaja aega. Mul on veel ka nii palju mööblit värvimata ja uksi lihvimata. Keegi ei tee selliseid asju, kui tal on 2 väikest last. Kogu see koduprojekt sobiks pigem noorele tegusale paarile, kes laste peale veel ei mõtlegi. Aga kuidas me muidu saaks kodu, mis on 100% meie nägu...
No comments:
Post a Comment