See postitus ei sündinud minu peas täna. See on mu peas keerelnud juba aastast 2000. Kuigi sellest on siiani keeruline rääkida, ma tunnen, et ma pean seda tegema - veel ühe korra ja korralikult. Kuigi on raske vanu haavu lahti kiskuda, hetkel tunnen, et vait on veel raskem olla.
Miks ma sellest just täna rääkida tahan? Ajakirjandus pasundab Hiiumaa joodikpolitseinikust ja Hiiumaa Heaks Facebooki grupis on üks osa inimesi, kes leiavad, et politseiniku eraelu peaks olema politseiniku oma asi. Ma ei saa sellega kuidagi nõus olla, see ajab mind närvi ja seest põlema. Ei. Tal pole mingit õigust olla suvaline eraisik selles olukorras. Selline topeltmoraal ei ole okei. Me ei tea, mitu purjus külajorssi ta läbi lasknud on, sest ta oli ise eile õhtul küla vahel sõites vähemalt sama vindine. Ei saa, nii ei saa. Politseinik on politseinik on politseinik. Punkt. Minu jaoks on väga oluline teada, et just ameti sees sellist käitumist ei tolereerita ja selles võtmes tulebki patustaja avalikult risti lüüa. Purjus politseinik autoroolis on taparelv, samamoodi nagu iga teine purjus inimene. Aga nagu matemaatikaõpetaja ei tohiks olla keegi, kes valemitest ise aru ei saa, siis politseinik, kes reegleid niimoodi rikub.. see on veel midagi tuhat korda hullemat.
Aga nüüd minu loost. Sellest, miks ma olen selline, nagu ma olen. Täpsemalt algas see kõik 23. aprilli varahommikul 16 aastat tagasi. Selline lugu on rääkida paljudel. Ma ei tea, kui paljud sellest räägivad. Ei tea, kui paljud jäid ellu, et sellest rääkida.
Igatahes, peale üht järjekordset pidu valmistusime oma väikese peoseltskonnaga autosse istuma. Ma küll ei mäleta enam täpselt ja ei tea, kui palju olen ma eneselohutuseks või teistele õigustamiseks välja mõelnud, aga arvan, et selles autosse istumises ei olnud midagi erilist ega teistmoodi. Juhi koha peale istus kõige julgem. Kas ühtlasi kõige kainem? Ei. Keegi meist ei arvanud, et meiega võiks midagi juhtuda. Kui, siis kartsime politseipatrullile vahelejäämist ja trahvi. Autoõnnetused ei juhtu meiega. Ja juht ei ole ju NII purjus. Tundus isegi võrdlemisi kaine.
Kutsusin autosse kaasa ühe oma vana klassivenna ja tema sõbra, keda ma polnud kunagi enne näinud. Õigemini küsisid nad ise küüti, kuid teised olid nende jaoks võõrad. See, et nad minu pärast seal autos olid, on fakt, mille pärast olen pikki aastaid süümepiinu tundnud ja õudusunenägusid näinud. Mina ise istusin kõrvalistmel. Taga istusid nemad kahekesi ja nende kõrval auto omanik, kelle süles oli minu klassiõde. See, et nemad üksteise süles istusid, päästis neid. Mind ja autojuhti päästis tolleaegne kampaania "Traksid peale!". Juht küsis naljatledes, et kas paneme traksid peale. Mina vastasin samuti pooleks irooniaga: "Paneme". Taga ei kinnitanud keegi end turvavööga. Sel ajal ei olnud see lihtsalt kombeks. Tol hommikul sain igaveseks teada, et kui soovid autos iga hinnaga püsida, siis tuleb turvavöö peale panna. Paljaste kätega end kinni ei hoia.
Hakkasime sõitma ja mõne kurvi peal ma kartsin natuke. Kiirused olid natuke liiga suured ja juht oli alkoholiuimas ning võltsilt enesekindel. Ma ei öelnud midagi. Ei tahtnud, et argpüksiks peetakse ja peale selle, MEIEGA JU EI JUHTU MIDAGI. Enne saatuslikku kurvi ma arvan, et ma kiljatasin. Ma arvan, et ma karjusin midagi. Silme ees ringlesid kõrkjad, kõrkjad, kõrkjad... hämmastavalt kaua ja aegluubis.
Ma ei tea, mis järjekorras asjad toimusid, kui me maandusime. Ma ei tea, kust see valge Žiguli sinna ilmus - kas keegi kutsus või oli ta juhuslik möödasõitja. Klassiõde tahtis koju. Uskumatu, mille pärast me kõik mures olime - keegi ei tohtinud teada saada, et autos oli 6 reisijat. Pärast seda, kui me kõik olime näinud teda lamamas seal kivihunnikus. Tal oli peas auk. Surnud, mis surnud. Nägin teda läbi udu. Keegi kiskus mind tema kohalt ära, aga sellest ei piisanud. See peaauk käis mind unedes kollitamas veel aastaid ja aastaid.
Ma läksin kaasa klassiõde koju viima. Ta vist ei julenud üksi minna ja mina ei tahtnud ka üksi olla. Tagasi jõudes oli sündmuskohal politsei. Mäletan vaid seda, kui ebareaalne see kõik tundus, läbi udu. Ma ei tea, kas keegi küsitles mind. Vist mitte. Politsei küsitles juhti. Juht ei teadnud millestki mitte midagi. Šokis.
Keegi oli surnud. Keegi oli päriselt ära surnud autos, milles istusin mina. Autos, mida juhtis keegi, kelle olin mina juhina heaks kiitnud. Ma isegi ei tundnud seda inimest, aga kutsusin ta sellesse autosse ja teda enam ei ole. Olin 16, noor ja loll, naiivne ja südikas. Tempel mällu igaveseks.
Täna, kahe poja emana mõtlen, et kõige hullem kogu selle loo juures on see, et ühe ema laps ei tulnud enam koju. Sugugi vähem julm ei ole see asjaolu, et avarii ohver oli ühe patrullis kohale sõitnud politseiniku vend. Mis iganes süümepiinad, traumad või hirmud minul sellest kohutavast hommikust alguse said... see pole võrreldavgi selle pere kaotusvaluga.
Ema ja isa võtsid mind kodus üsna rahulikult vastu. Toetasid, tegid suhkruvett, ei pahandanud liialt. Ma ei tea, mis kell oli, kui ma koju jõudsin või kes mind koju viis, aga vanemad olid veel voodis. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline hirm, kurbus, viha ja rõõm ühteaegu tabab lapsevanemat, kellele juurde minnakse hommikul voodisse sellise teatega. Tõenäoliselt olin kodust välja läinud öösel jälle nende teadmata.
Ma jäin ellu. Ma olen tänulik. Ma võlgnen avariiohvrile vähemalt selle, et elan oma elu õigesti. Õpetan teisi, teen kõik, et selliseid noori naiivseid, ennasthävitavaid inimesi oleks vähem. Mul läks 16 aastat, et aru saada, et see ongi minu missioon, kuid käsi südamel - purjus juhtimisel on sellest hommikust saati minu jaoks nulltolerants ja olen nii mõnegi tuttava-sõbraga tülli läinud nendel teemadel. Või siiski. Õnnetus ja mõned muud sündmused minu elus, lisaks puberteet, avaldasid minu elule ränka mõju veel mõnda aega. Segastel asjaoludel sattusin mõnel korral õnnetusele järgnevatel aastatel joobes juhi autosse. Ma ei oska seletada seda enesehävituslikku käitumist. Ma ei saa öelda, et tahtsin surra. Mul oli lihtsalt ükskõik, kas ma suren. Ma olin liiga palju näinud.
Igatahes, selle etapi jätsin kiirelt selja taha. Aastad on teinud oma töö ja ma ei hooli muust, kui et hoida ennast ja oma lähedasi.
Noorena on kõik lihtne - oled sina, sina oled maailm ja teed kõike mida soovid oma suva järgi. Täna on asjalood teised, ma ei vastuta enam vaid iseenda eest vaid palju suurem vastutus on minul oma laste ees. Teha kõik, et neil oleks turvaline kasvada, et neid ei ähvardaks oht, et nende jaoks muutuks maailm järk-järgult paremaks kohaks.
Ma olen elus, ma ei surnud tol hommikul. Ma olen tänulik ja palju targem.
Oh oleks seda tarkust vaid kõigil.
Et tänased ja tulevased noored ei peaks läbi isikliku kogemuse selle tarkuseni jõudma.
Et nad õpiks minu vigadest, mitte enda omadest..
No comments:
Post a Comment