Mulle on viimasel ajal silma ja kõrva hakanud palju targutamist teemadel, "mida mina küll tegema ei hakka, kui lapse kätte saan" ja "mina küll selline ema ei ole, kes...".
Haah! Sünnita see laps ja räägi uuesti. Õigemini, jäta oma mõtted ilusti meelde, siis on hiljem konkreetselt näha, kuidas sa oma sõnu sööd.
Päriselt, ma mõtlesin ka kunagi, kuidas ma kikivarvukil toas kunagi ringi ei käi ja lapse järgi oma käimisi ei säti. Aga 2 last ja 3 aastat hiljem olen tegelikult kõike mingis situatsioonis teinud. Sa lihtsalt ei tea iial, mille sa saad, enne, kui sa saad. Võib juhtudagi nii, et ainus võimalus terve mõistus säilitada on toppida 2 vinguvat last hommikul kell 7 autosse ja nendega üks tiir teha, et nad uuesti uinuks. Kõlab jaburalt? No... Lapsekasvatamine enamasti ongi kõike muud, kui loogiline ja ettearvatav.
Ma tegelikult ei saa sellest üldse nii väga aru. Mis paneb inimest targutama ja prognoosima teemadel, mida ta siiani ainult eemalt näinud on. Umbes nii, et ma kandideerin kusagile tööle ja tean juba ette, mis süsteeme ma seal kõik juurutama hakkan ja kuidas mu tööpäev välja näeb. Mõttetu mula. Sa ei saa olla spetsialist juba enne, kui sa tööle oled võetud. Võid ju mõttes erinevaid variante läbi mängida, aga eelkõige ela ikka esmalt sisse ja vaata kuhu sinu pusletükk üldse sobitub kogu selles kompotis.
See, et sa oled emaks saamas, ei tee sind veel maailmatargaks. Mina ka ei ole tark, ära saa valesti aru! Point ongi selles, et sa õpid lapselt ja koos lapsega. Mis iganes teooriad sul valmis varutud sul on - võid kindel olla, et sinu laps kukub välja täpselt vastupidiselt. Lapsega koos õpid ja arened, saad oma teadmised ja kogemused järk-järgult ja nii ongi hea. Ma näiteks täna ei suuda veel üldse taluda mõtet, et lapsed mul lähevad ühel päeval kooli ja ma pean nad päriselt üksi tänavale laskma (kool on 500m kaugusel). Ma ei tea veel ka seda, kuidas ma hakkan nendega vett ja vilet nägema, et nad kell 11 teismelistena kodus oleks. Ja ma ei tahagi teada. Ega loodus pole asjata sättinud nii, et sünnitad ära, siis ta magab sul koguaeg, et harjuda, et ta üldse olemas on. Siis gaasivalud, siis hambad, siis laua peale ronimised, siis jonnituurid, siis valetamine, siis klaverimängutunnid jne jne. Et sa ise jõuaksid sotti saada, mis sinu roll antud olukorras üldsegi on.
Kurat, kus mulle ei meeldi targutajad! Igas olukorras ei pea tingimata sina kõige targem olema. Kõik, mida teised suust välja ajavad ei ole alati pullikaka ja mõeldud selleks, et sulle kaikaid kodaratesse loopida või madalat enesehinnangut süvendada. Mõnikord on huvitav teiste kogemusi kuulata ja noppida sealt endale vajalikku infot. Kõike sa loomulikult tõe pähe võtma ei pea. Lihtsalt tõesti, usu mind, enne kui sa pole emaks saanud - sa EI TEA, millest sa räägid! Mina ei lähe ju kellelgi survevalu pressi operaatorile rääkima, et ta on viimased 2 aastat seda kangi vales suunas tõmmanud.
Igaühel on päriselt ainult ja ainult oma tee käia. Spekuleerimisega ei jõua kuigi kaugele ja nii palju olen ma küll juba targem, et selles maailmas, laste maailmas, pole plaane teha mõtet.
No comments:
Post a Comment